Neljanda advendi pühapäevakooli teema oli Petlemma täht. Alustasimenagu ikka, laulu ja palvega.Tuletasime meelde varemõpitud laule Laululätte raamatust:
31 Karjaste jõulud
29 Taevaküünlake
6 Tähelaul
Lisakslaulud: Üks sõimeke heintega (VL 104a), Üks roosike on tõusnud (VL 103) ja Me ootame Sind Jeesus Krist (KLPR)
Vanemad lapsed Anna Maria, Johannes Markus ja Riste Sofie lugesid tänase päeva Piiblitekstid Lk 2,1jj ja Mt 2,1 jj.
Arutlesime kuuldud teksti üle. Miks läksid Joosep ja Maarja Petlemma, miks nad just laudas pidid ööbima, milline osa on tähel jõuluevangeeliumis.
Tänase tunni kõige raskem osa oli meisterdamine. Eeltööd olid eelnevalt tehtud. Kohapeal sai iga perekond voltida ja kleepida endale petlemma tähe. Petlemma täht jõulukaunistusena on omane just saksa vennastekogudusele ja levinud vennaste misjoni kaudu paljudesse maadesse. Tähti valmistatakse paberist ja plastikust ning müüakse soovijatele, et saadud vahenditega toetada misjonitööd. Tähtede meisterdamine on aga jõukohane igale perele. Saadud tähed riputatakse üles jubaesimesel advendil.
Meile oli voltimine ja kleepimine siiski sedavõrd mahukas, et lõpetamine jäi koduseks tööks. Kes soovib tähe valmistamist proovida, varugu perele üks õhtupoolik ja vaadaku jooniseid aadressil: www.basteln-mit-elisabeth.de/herrnhuter%20stern/herrnhut.htm
Eile oli ka Taanieli sünnipäev. 8 aastat Issanda kaitse ja armu all. Laulsime - Issand ole meiega, igal elupäeval. Aita suureks kasvada, Sinu lapseks jääda…. Ja muidugi lauaosadus koos tordiga.
Me seisame täna advendiaja alguses.Esimene Kristuse tulemise püha on möödas. Jõulud, Jeesuse sünnipühad ei ole enam kaugel. Veel kolm pühapäeva on ootuseaega.
Sellel ootuseajal me meenutame Jeesuse tulemist siia maailma, tema rahu, tema lähedust, tema abi mida ta meile pakub.
See aeg ei oleloendamatute lõbustuste, kingituste jahtimise ja jõulupidude aeg vaid hoopis – mitmetelegi nähtavasti üllatuseks – paastuaeg. Ka violetsed tekstiilid kirikutes annavad sellest tunnistust. Kuigi evangeelses kirikus selliseid paastumise reegleid ei ole nagu vanades kirikutes siis ometi on see aeg ka siin sisemiseks puhastumiseks. Ei saa minna suurele rõõmupeole, kui süda on raske ja määrdunud. Me valmistume ju pühadeks väliselt - koristame, küürime, kohendame, vaatame ehk enam oma välimusele. Aga hoopiski olulisem on vaadata endasse. Milline ma sisemiselt olen, millised on minu suhted lähedaste ja kõigi inimestega. Kas Jumalale kuuluv koht minu südames on täitmata või täidetud millegi muuga. Kas jõulud on minu jaoks vaid perekondlik kokkusaamine, koolivaheaeg, töövabad päevad või rõõmustun ma tõesti ennekõike Kristuse tulemisest. Jumala inimeseks saamisest.
Advendiaeg on meie maal aasta kõige pimedam periood. Tänavu küll juba lumevalgusega valgemaks saanud loodu ootab talvist pööripäeva. Kuigi talv on ees annab teadmine päevade pikenemisest uut jõudu ja lootust uueks alguseks, uueks kevadeks. Advendiaeg tuletab meile ka meelde, et Petlemmas sündis laps -Jeesus, kes on samutiValgus. Ja kui Tema valgus meie eluteed valgustab, siis ei ole meil vaja karta pimedust. Meil ei ole vaja karta pimedust ei siin elades, ega üle igaviku silla minnes. Tema valguses ei ole pööripäevi. Tema valgus on igavene.
Rõõmupühad, jõulud ei ole enam kaugel. Valmistagem siis ennast, et võiksime rahu ja rõõmsa meelega tervitada Jeesust tema sündimise päeval ja kord tema taastulemise hommikul.
***
Jumal ja Isa, kes Sa oled pika meelega, anna meile väsimatut kannatlikkust ja lahket meelt, et me kedagi ei solvaks ega kellegi rahu ei rikuks, vaid et me niipalju, kui see meie teha on, üksmeelt peaksime kõigi inimestega!
Anna meile oma Poja Jeesuse läbi rahu õilist andi ja ühenda meie südamed üksteisega armastuses!
Õpeta meid järele andma ja tee tühjaks nende nõud, kes pahandust tekitavad! Aita meid kõik pahad sõnad kiiresti unustada ning andestada, nõnda kui Sina oled meile kõik andeks andnud!
Jah, Sinu rahu, mis on ülem kui kõik mõistus, hoidku meie südamed ja meeled Kristuses Jeesuses, meie Issandas! Aamen.
Lugesime psaltrist 90. laulu ja olime alguspalves. Mõeldes tädi Mallele laulsime veel laulu 529 Varsti, kui hiilgavad tähed on kustund.
Tänase tunni teemale vastavalt lugesime Piiblist Jaakobuse kirjast 5, 7-12. Järgnes varem õpitud laulu meelde tuletamine . Lauluks oli Timo Lige „Suur kala“.
Rääkisime kannatlikkusest ja kannatamatusest. Kannatlikkusest, kui Vaimu viljast. Kannatlik inimene jääb ustavaks ka raskustes ja loodab, et tulevad paremad ajad. Ta loodab, et praegune raske aeg möödub. Kannatlik ei tõtta kohe sõdima vaid on pika meelega.
Kannatlik allub kuulekalt jumalikule tahtele.
Lugesime Piiblist veel kirjakohti, kus räägitakse kannatlikkusest- Ii 1, 1-22; Mt 24, 6- 13; Jk 1, 2-6; Mt 5, 10-12; Hb 10, 32-36.
Kannatlikkuse näitena uurisime lähemalt Iiobi raamatu algust. Rääkisime kuidas on võimalik kannatlikkuses kasvada. Millised on meie elus need olukorrad, mis panevad meie kannatlikkuse proovile.
Praktiliseks ülesandeks oliodra ja nisu seemnete segust eraldada erinevad viljaterad erinevatesse topsidesse. Selgus, et selleks ülesandeks oli meie lastel küllaga kannatlikkust. Hoopis raskem oli end tunni esimeses osas sundida kirjakohtade lugemisele, kuulamisele.
Järgmiseks said kõik lapsed jaguneda paaridesse. Algas mõistatamine. Väljajagatud tabelis olid lahtrid- loom, taim, kohanimi Palestiinas, lind, nimi Piiblist. Vastavalt etteöeldud esitähele, pidi kõik lahtrid täitma õigete nimedega. Püha maa kohanimede otsimiseks olid kasutada Piibliatlased.
Pühapäevakoolitund lõppes filmi vaatamisega kannatlikust Iiobist (leitav www.bibel-videothek.de) ja tavapärase ühise lõunalauaga.
Kui Jumal lubab saame jälle kokku järgmisel pühapäeval. Aga nagu onu Anton ütles kodune töö on ka kõigil vaja kaasa võtta. Selleks on enda joonistatud pilt Jeesusest. Head joonistamist siis ja ootan põnevusega järgmist pühapäeva ja valmivat „galeriid“ Jeesustest.
(Kannatlikkust proovib ka pildiaparaat, millega sel korral jälle kokkusaamiset pilte teha ei saanud.)
Laager on jälle läbi. Selle pühapäevakooliaasta eripära on kindlasti see, et laste regulaarsed kokkusaamised ei katkenudki koolivaheajal. Muutus kooskäimise vorm- igapühapäevasedtunnid asendusid palve-, laulu- ja mängukoolidega ja laagritega. Täna lõppenud laagrinädalavahetus on suvelaagritest viimane. Selleks andis märku ka ilmastik. Laupäeva hommik tervitas meid vihmasajuga, millist ei olnud enam kaua kogenud. Lastega aknast välja vaadates võis aimata, kuidas algas veeuputus Noa päevil. Muudkui sadas ja vesi kattis madalamaid kohti, kraavid täitusid veega ja varsti olid suured alad põldudest, karjamaadest veega kaetud. Oli arvata, et sel korral jääb see laager ära või vähemalt ööbima ei saa küll jääda- kuhu sa selle telgi paned, kui kõikjal vesi. Aga laagripaigas, mis meist 20 km kaugusel, ei teatud vihmast midagi. Kuigi vanarahvas ütleb, et sügisööl on seitse venda ei hakanud ei öösel ega terve laagri jooksul sadama. Vaid Käina lahe ornitoloogilise kaitseala täisperemehed – pardid, haned, kured,…. oma aktiivses suhtluses tuletasid meelde sügise saabumist ja asendasid hommikul äratuskella.
Selles laagris olid palve -ja laulutunnid Markuse ja Gertrudi pidada. Nad said sellega imehästi hakkama. Tunnid olid korralikult ette valmistatud ja asjalikult läbi viidud. Osa laule olid ka viiuli ja gitarre saatega. Meie pere lastele oli täna õhtuse seisuga kõige meeldejäävam laagriüritus õhtune välikino. Muidugi, Multikamarko tuntud hääduses ja laagrilistele tuttavate näitlejatega. Laagris keskenduti kooli, õppimise ja tarkuse teemale. Sellesisuline oli ka uus lühifilm.
Suvi hakkab otsa saama ja järgmisel nädalal on ka mitmel meie pühapäevakoolilapsel elus suur muutus ootamas, algab koolitee. Vanematena soovime ikka, et see algus oleks hea, et uus ei tooks mitte kibestumist, pettumusi ja kurbust vaid ikka rõõmu, uusi sõpru, sõbralikke õpetajaid ja palju uusi teadmisi. Meie, kui vanemate osa oli ka paluda Taevase Isa kaitset, õnnistust algavale kooliteele. Kui me Jeesust usaldame, oma mured temale räägime, muutuvad ka kõige raskemad olukorrad kergemaks.
Laagripäevadest ei puudunud ka mängud, hommikuvõimlemine, meeste metsatöö, lilleseade lühikursus lastele ja lõkke ümber istumine ning vahukommide grillimine. Ja kõige lõpuks sõitsime Nurste koguduse aastapäevakoosolekule.
Soovin kõigile, kes selle, 2010 aasta päikeselise suve sedavõrd sisukaks ja meeldejäävaks muutsid Jumala rahu ja rõõmu.
Tänase pühapäeva loosungisalm on: Kristus ütleb: Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle. (Mt 25,40)
Eilne pühapäevakool rõõmustas „täismajaga“, kõik sellel aastal osalenud suured ja väiksed olid saanud kohale tulla. Alustasime ühislauludega „Rõõm meil täidab südant“, „Halleluuja“ (VL 40) ja „Mu süda ärka üles ja kiida Loojat lauldes“. Järgnes alguspalve.
Kuna kooliaasta „ tubane osa“ hakkab lõpule jõudma oli selles tunnis mitu tagasivaadet, kordamist. Eelmisel tunnil õpitud 23. Taaveti laul sai korratud koos vastavasisuliste piltide vaatamisega. Seejärel jagunesime viktoriinivõistkondadeks nimedega „Joosua“ „Jumala armastus“ ja „Väikesed uurijad“, et tuletada meelde fakte Jeesuse elust. Võistluse tulemuseks oli viik -kõik teadsid kõike.
7.Jeesus korraldas õhtusöögi: lehtmajapühade, nelipühade, paasapühade puhul
8.Jeesus suri: S Neljapäeval, S Reedel, Vaiksel Laupäeval
9.Jeesus läks taevasse: 4, 14, 40 päeva peale ülestõusmist
10.See kõik sündis umbes: 400 aastat tagasi, 40 aastat tagasi, 2000 aastat tagasi
Tänase tunni kirjakoht oli Apt 1,4-12, Jeesuse taevaminek. Lugesime Piiblist ka samasisulised kohad Luuka ja Markuse evangeeliumide lõpust. Meie vanemad lapsed said lisaksuurida „Hea Karjase“ raamatust pärinevat kokkuvõtlikku jutustust Jeesuse taevaminemisest. Iseseisvalt tuli leida vastused küsimustele: Mis juhtnööre Jeesus jüngritele jagas? Milline oli jüngrite tuju kui nad üksi jäid? Kes aitab jüngritel Jeesuselt saadud ülesannet täita?
Aga tõeliseks „märuliks“ läks, kui asusime kordama selle aasta jooksul õpitud uusi laule Piiblilaulude raamatust. Selgus, et erinevates tundides oli sellest raamatust õpitud 6 laulu, millest 4 tuli kordamisele CD ja sealse fonogrammi abil. Laulu toetasid ka plaksutamine ja nipsutamine ja mürtsutamine ja tamburiin. Kokkuvõtlikult võib öelda, et „Piiblilaulude“ looja ja väljaandja töö ei ole olnud asjata vaid on lisandunud meeliülendavad viisid Piibli tekstide õppimiseks ja meeldejätmiseks.
Meisterdamise osas olietteantud joonistuse „Jeesuse taevaminemine“ värvimine ja pajutibupilvede valmistamine. Aeg aga lendas kiiresti ja oligi aeg minna alla koguduse saali, et pidada lõpupalve ja laulda sellest, kuidas meilgi on kord võimalik taevasse saada – „Kuidas mina pääsen taevasse“. Lauaosaduse eest kandis hoolt perekond Käär maitsva supi ja Nurste kandi saadustest valmistatud magustoiduga. Ei puudunud ka pühapäevakooli viimane osa, kus vanemad omi jutte puhusid ja lapsed seekord Saksa Piibliseltsi filmi laevaehitajast Noast vaatasid.
Eilses tunnis rääkisime Jeesusest ja tema jüngritest. Tegevus toimub Galileas Tibeeria järve kaldal, peale Jeesuse ristisurma.
Jeesus oli risti löödud. Jüngrid olid heitunud ja laiali läinud oma igapäevaste toimetuste ja tööde juurde. Kuid ega igapäevane töögi laabunud. Kalavõrgud jäid tühjaks.
Siis ilmutab Jeesus end järve kaldal. See on ülestõusnud Jeesus. Ta on hoopis teistsugune, nõnda et teda on esmalt raske äragi tunda. Jeesus on tulnud otsima oma sõpru.
Ka meie võime oma elus kontakti Jeesusega kaotada. Maailmas on olemasväga palju ahvatlusi, palju võimalusi, palju teid, mis viivad Jeesusest kaugemale. Meie sõbrad võivad olla meile nii tähtsad, et veedame nendega palju huvitavaid hetki koos ja Jeesus jääb kõrvale.
Aga sõbradkaovad ja lähedased kaovad ja me võime täitsa üksi jääda. Aga Jeesus ei jäta meid. Ka täielikus üksinduses saame temaga rääkida, temalt abi paluda. Üks vana laulgi ütleb … kui kõik sõbrad lahkuvad ja mind üksi maha jätvad, ei mu Jeesus lahku must, see on minu kindel troost.
Jeesuse poole saame alati pöörduda. Tema ei ütle, mul ei ole aega, räägime sellest hiljem, järgmisel nädalal.
Jeesus on andestaja. Ta andestab ka meile, kui oleme eksinud.
Peetrus oli mitu korda Jeesust kurvastanud, ta oli teda salanudki. Aga ikka tuli Jeesus ja rääkis temaga ja andis talle uue, veelgi aulisema ülesande. (vt Lk 5, 1-11; Jh 18,15-27)
Me ei tohi muidugi sellele välja minna, et Jumal meile andestab ja siis meelega rumalusi ja pahandusi teha. Kui me Jeesust armastame, siis tahame talle ju rõõmu valmistada ja talle meelepärased olla. Aga kui me oleme Jeesusest kaugele läinud, tema ehk unustanudki, siis jätkem meelde – ta annab andeks jatõmbab meid enda ligi, kui me pöördume ja püüame jälle head olla.
Nõnda nagu meile meie üleastumised, pahateod andeks antakse, nii peame ka meie neile andeks andma, kellega meil tüli või pahandus on. Seda oleme alles Meie Isa palve tundides meelde tuletanud. Minna rahu sõlmima inimesega, see ei ole teinekord sugugi kerge. Öelda palun andeks, palun vabandust. Aga kes selle raske sammu on ära suutnud astuda see kogeb ka suurt kergendust ja soojust.
JEESUS, SINA PAKUD MEILE OMA SÕPRUST. SEE TUNDUB MEILE VAHEST LAUSA USKUMATUNA. ME TEAME, MILLISED ME SAGELI OLEME. ME OLEME NAGU PEETRUS. ME TEEME ASJU, MIS EI OLE ÕIGED, MIS ON LAUSA PAHAD SINU SILMIS. AGA IKKAGI EI JÄTA SA MEID, SA ANNAD MEILE ANDEKS.
ME TÄNAME SIND, ET SA MEIEGA PIKAMEELNE JA KANNATLIK OLED. ME TÄNAME, ET SA MEILE ANDESTUST JA OMA SÕPRUST PAKUD. OLE IKKA MEIEGA. AAMEN
Joonistasime väikese pildirea teemaks olnud kirjakoha esimestest salmidest (vt postitust allpool). Mitmed oleks veelgi oma töid viimistlenud, kui mitte aeg ei oleks nii kiiresti õhtusse veerenud.
(Pildil mängivad lapsed kalapüüdmist- kala käib suletud lasteringis selja taga käest kätte ja ringisseisja peab tamburiinihelina peale mõistatama, kelle kätte kala on jõudnud).
Kirjakoha uurimine oli seekord mõistatuse kaudu. Õiged vastused olid kõik Johannese 21,1-19 kirjas, tarvis ainult üles leida ja kirja panna. Mõistatuse lahenduseks oli õigete variantide tähtedest koosnev lause.
Mõistata ka:
1.Mida mehed öösel püüdsid?J) mitte midagi e) kalapulki
Inimeste käes võimatu on Jumala käes võimalik Lk 18,27
See kirjakoht Luuka evangeeliumist on meid saatnud aastaloosungina möödunud aastal. Mis inimestel on võimatu, on Jumalal võimalik. Oleme seda kogenud? Kui meil on probleeme siis tavaliselt otsime neile lahendusi. On tervis käest minnakse arsti juurde, rahaliste raskuste või korteriprobleemidega silmitsi seistes loodetakse abi sotsiaalametist. On ju meiegi riik nõnda ülesehitatud, et hädasolijad peaksid saama oma muredele lahenduse või vähemasti kergenduse. Kuid vaatamata inimlikele pingutustele peame teinekord tõdema, et siin on piir. Siit edasi ei ole enam teed. Jumal on kõikvõimas. Võib olla olukord milline tahes. Inimese mõistus nagu öeldakse on otsas, väljapääs olukorrast puudub. Siiski ei pea me leppima, teades, et Jumal on kõikvõimas. Kui ta seda ei oleks ei oleks ta Jumal. Jumal kes on loonud maailma tühjusest, kes on andnud elu kõigele elavale. Seal kus inimese jaoks on lõpp, on Jumala jaoks algus. Teinekord peab olukord tõesti väga tõsine olema, et inimene laseks lahti kaduvast ja haaraks Jumalast. „Kõik on võimalik sellele, kes usub“ Mk 9,23 ütleb Jeesus isale, kelle poeg on lapsest saadik vaevelnud langetõves. Jumala käes võimalik vajab usku, usku Jeesusesse. Usk, meie usk!? See võiks olla esimene tänu, et meid on kutsutud, et meil on usk, et see ei ole otsa saanud. Usk Jeesusesse, kellest me loeme evangeeliumitest ehk rõõmusõnumitest. Tema on see kes meid aitab, kui kõik pingutused on pingutatud. Kui me teda ainult usaldame. Möödunud aasta minu jaoks? Kas olen kogenud seda Jumala kõigeväelisust? Kas olen käe sirutanud, et ta saaks aidata? Ka siis kui tundub, et minu palvetele ei tule vastust? Aastanumber on vahetunud. Läheme vastu uuele aastale. Päris tundmatu, senikogematu on uus aasta. Mis meid ootab uuel aastal? Palju rõõmu, kordaminekuid, palju muret ja kurbust? Kõiges selles ebakindluses on meil kristlastena siiski kindel pidepunkt, meie Päästja, Lunastaja. Temale võime kindlad olla ka uuel alanud aastal, Tema on hea.Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse. Jh 14,1
Selle kuu loosung vennastekoguduse kalendri järgi on Pauluse 1.kirjast Korintose kogudusele, selle kirja lõpuosast. Valvake, seiske usus, olge mehised, saage tugevaks! Kõik teie teod sündigu armastuses. See on Pauluse üleskutse kogudusele. Eriliselt rõhutatud sõnum, mis jääb kõlama viimasena. Üleskutse on VALVAKE. See tähendab olge ärkvel, ärge uinuge. Valvamisel olge mehised, tugevad. Samas on täpsustus, et mitte igasugune tegevus, mis on küll seotud valvamisega ei ole hea. Kõik teie teod sündigu armastuses. See on üsnagi maksimalistlik. Aga seda peaksime ikka meeles pidama ja selle pärast palvetama, selle poole püüdlema.
Jeesus käsib meil armastada oma vaenlasigi. (Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase isa lasteks- tema ju laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Mt 5, 44- 46)
Või armastage oma ligimest nagu iseennast. Mõelgem selle peale. Oleme seda üleskutset ju nii palju kordi kuulnud, et me seda kuuldes tegelikult ei kuulegi. Vähemasti minuga on küll nõnda. Aga teinekord jääd mõtlema, mida see õigupoolest tähendab, armasta oma ligimest nagu iseennast, mida sellega mõeldud on ja kas mina ikka suudan oma ligimest (olgu see kes tahes) armastada nagu iseennast. Kui meil hästi läheb ja muresid vähe on siis ehk ei olegi kuristik siin nii sügav. Aga teatud situatsioonis tõuseb päevakorda vanarahva ütelus – oma särk on ikka ihule ligemal.
Viimasel ajal on mul silma hakanud diskussioon nn õige õpetuse ja vennaarmastuse vahekorrast. Üks pool väidab, et me ei peaks rahu nimel leplikult suhtuma kristlikku õpetusse, mis meie uskkonna meelest õige ei ole. Ikka „õige“ õpetus enne ja siis saame ka vendadega rahus elada. Õnneks ei ole uskkondade vahelised suhted meie päevil vähemasti siin Eestis, ka Hiiumaal, mitte eriti pinevad. On olnud hulga halvemaid aegu. Seda silmatorkavamad on üleskutsed vastasseisuks.
Sageli sõltubsellest millisel seisukohal on koguduste vanemad, jutlustajad, kas erinevad kogudused elavad rahus teineteise kõrval või valitseb sallimatus. Üksikute inimeste, eriti teiste poolt arvestatavate inimeste hinnang, suhtumine võib väga paljusid mõjutada. Kas mina olen see kes lepitust ja armastust otsib või olen ma näpuga näitaja, halva ja lahutava rõhutaja, parastaja?
Kas ma armastan oma ligimest nagu iseennast? Ka kristlik vend teisest kirikust, kogudusest on ligimene, Jumala loodu. Ka temas on jumalik osa.
Ralf Luther on ütelnud:“ Armastus loodab kõik; ta ei või loobuda ootusest, et kaasinimene, olgu ta eksinud kuitahes kaugele, ometi kord pöördub tagasi oma algallika juurde. Lootusel ja usaldusel, mida inimene vaikides kannab oma südames teise pärast on vägev jõud kõrvaldada eelarvamusi ja kiskuda maha vaheseinu.
Kui tänases epistli tekstis ütleb püha Paulus, et me oleksime kindlad usus, mehised ja tugevad siis lisab ta, et meie teod peavad sündima armastuses. Meie kindlus usus, õpetuses ei saakõrvale tõrjuda armastust ligimese vastu ehk kui tuua see argipäevsituatsiooni- meie head, rahumeelset kooselu, läbikäimist, suhtlemist ei tohiks rikkuda erinevad arusaamised, kombed, piiblitõlgendused, usutunnistused. See ei tähenda muidugi, et meil ei ole õigust oma seisukohtadele, et me peaksime käime kõik ühes koguduses. Paraku on sageli nõnda, et kui me mingi seisukoha omaks võtame, või ütleme, et Jumal ise on mulle selle teadmise andnud, mulle ilmutuse saatnud, mulle südamesse pannud siis muutume teiste käsitluste, arvamuste suhtes tõrjuvaks, kui mitte vaenulikuks. Üks kirikuõpetaja ütles mulle kord, et kui inimene arvab end tõde teadvat siis muutub ta kurjaks. See võib nähtavasti tõesti üsna kergesti nõnda juhtuda. See väide on aidanud mind ka selgust saada küsimuses, miks minu jaoks väga oluline ja armas inimene, kes oli ka pühendunud usuinimene, ometi nii kuri oli.
See mis kristlikke kogudusi eristab on tegelikult vähene. Otsigem seda ühist osa ja toogem see välja. Otsigem teid, kuidas saaksime kristlastena tõepoolest lähemale armastuse kaksikkäsule või tänasele sõnale – kõik teie teod sündigu armastuses.
Jeesus oli Johannese poolt ristitud ja täis Püha Vaimu. Ta läks kõrbesse, kus ta sattus kiusaja küüsi. Jeesusel oli kange nälg ja siis ütles kiusaja talle: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis muuda need kivid leibadeks!“ Jeesus ei teinud seda, vaid ütles, et inimene ei ela üksnes leivast.
Teist korda tuli kiusaja Jeesuse kallale ja pakkus talle kõiki maailma varandusi. Varanduste saamiseks oli vaid üks tingimus:“ Kummarda mind!“ Jeesus vastas selle peale: „Kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat, ja teeni ainult teda!“
Siis viis kiusaja Jeesuse Jeruusalemma pühakoja harjale ja soovitas tal sealt alla hüpata, kuna inglid ju hoiavad, et sa vähimatki viga ei saa. Jeesus aga sai ka sellest kiusaja kavalast rünnakust jagu. Muidugi ei hakanud Jeesus katuselt alla hüppama- ta ütles vaid:“On öeldud: Sina ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat!“
Kes on see kiusaja või kurat või saatan või vaenlane. See on see kes ütleb meile väga kavalaid asju, et viia meid Jeesusest kaugemale. Kiusaja sosistab meile, ärge kuulake oma Issandat, ärge kuulake oma vanemaid. Kiusaja on nii kaval, et me ei tunne teda teinekord äragi.
Siiski ei lähe kiusaja kuri töö korda, kui me Jeesusega palves räägime ja oma vanemaid usaldame.
Kiusatus on väga erinevja ei ole seda mis ei võiks kiusatuseks saada.
Püüdsime ära arvata erinevaid kiusatusi millega lapsed ja täiskasvanud meie hulgast on kokku puutunud: TV alla mattumine, salamahti vanaema viinamarjasuhkru söömine, karjumine, eputamine, kiusamine, pühapäeval töötamise „vabandamine“, nina„noppimine“, varastamine, valetamine, ….
Tänasel tunnil õppisime kahe uut laulu: „Hea ja halb“ ja „Suur kala“. Mõlemad Timo Lige „Vanaisa piiblilugude“ plaadilt. Lihvisime ka laste kaanonilaulmist.
Ja muidugi laua osadus – koogid, koogid, koogid ja punast sooja mahlajooki. Homme ju küünlapäev.
……………………………………………………………………………………..
Jeesus minu kalju kiusatusi palju on mu eluteel.
Jõudu mulle lisa, vastu seisma visa on siis minu meel.
Kui Jumal lubab on teisipäeval, 13. jaanuaril kell 18 00 Vennastekoguduse Pühalepa palvemajas laulutund.
Usus sai isegi Saara väe suguvõsa rajamiseks ja seda eakusest hoolimata, sest ta pidas tõotajat ustavaks. Hb 11,11
kolmapäev, 31. detsember 2008
Inimese surematu hing, kas sa jääd ka uuel aastal vanaks, muutmatuks, truuks omakasule, väiklusele ja vihale?
Kes suudab sind uueks teha?
See, kes seal silmale nägematu, aga südame lootuse ja armastusega tuhat korda nähtud, trooni peal istub, ütles ja ütleb nii, et taevad ja maa kuuleb,-mina tulen appi ja teen kõik uueks.
Astub appi emale, isale, kasvatajale, kõigile, kõigile headele inimestele ja tema igavese elusõna kuulutajaile- kes aga iganes otsivad Jumala teid.
Astudes üle läve õue uue aasta hommikul räägime Jumalaga ja ütleme- Tule , Issand. Sa näed ja tead, kui palju halba, viha ja lunastamata südame arveid on tasumata minu kodus. Ja nii väga palju ööd. Päikest üsna vähe, taeva päikest......
Jaan Lattik
Aasta saab jälle täis. 2008. arvates Kristruse sünnist. Mis on see aasta mulle toonud, mis on see aasta minult võtnud?
Aasta viimase päeva loosung Vanast Testamendist on Joosua raamatust, 24,15. Kui teie silmis on halb teenida Issandat, siis valige endile täna, keda te tahate teenida. Aga mina ja mu pere, meie teenime Issandat.
Kas mina saan täna ütelda- mina ja mu pere, meie teenime Issandat? Milline on minu teenimine, kas isandal on hea meel oma teenijast, kas ma armastan oma isandat või teenin teda ristis hammastega,võttes seda teenimist paratamatusena, raske ikkena? Ajalikud mured panevad meid ennastunustavalt reageerima, ei ole takistuseks ajapuudus ega aineliste vahendite kulumine. Emotsioonid tõstavad meid oma väljendusis kõrgele üles, pannes unustama reaalsuse, oma kalleima Tunnistuse. Jääb siin ruumi Jeesusele? (On sul ruumi Jeesusele, kes su eest on surma läind?....) Teadagi vajavad igapäevased toimetamised toimetamist. Talendid ei ole maha matmiseks vaid teenimiseks. Aga siiski.
Selle aasta üks mõtlemapanevaid lugusid minu jaoks on eaka naise igatsus oma noorepõlve tuttava järele. Läbi aastakümnete, läbi terve elu on ta ikka ja jälle jõululaua katnud ka oma ammu täielikku teadmattusse kadunud sõbrale. Kas seda võib nimetada esimeseks armastuseks, millega Johannes kutsub meid armastama oma Issandat? Kas minu suhe oma Issandaga on sama lähedane?
Mina ja mu pere, meie teenime Issandat. Anna armas Taevane Isa, et uuel algaval aastal osakenegi sellest saaks tõeks ka minu perekonnas.
Parimad uusaastasoovid Luguse pühapäevakooli väikestele ja suurematele ja kõigile lugejatele!
Aga kuuendal kuul läkitas Jumal ingel Gabrieli Galilea külla, mille nimi on Naatsaret, neitsi juurde, kes oli kihlatud Taaveti soost Joosepi-nimelise mehega. Selle neitsi nimi oli Maarja.Tema juurde tulles ütles Gabriel:“Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!“
Tema oli aga vapustatud nende sõnade pärast ja imestas, mida see teretus võiks tähendada. Ja ingel ütles talle:“ Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures! Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. Teme saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu.“LK 1
Meie rändav pühapäevakool jõudis eelmisel pühapäeval oma eelviimasesse sihtpunkti, Suuremõisa, et kohtuda sealsete lastega ja nendega üheskoos laulda, meisterdada, kuulda lugusid ja vaadata filmi Jeeuse sünnist.
Suuremõisas olid meie käsutuses soojad ja hubased kooliruumid millede eest siinkohal suur tänu kohalikule põhikoolile.
Ka osavõtjate arv on pühapäevast pühapäeva kasvanud ja kui advendipühapäevi oleks nelja asemel kümme, peaksime ruume juba suuruse järgi otsima hakkama.
Kohaletulnud Hilleste lapsed olid väga toredad ja julged. Imestamisväärne oli laste tublidus „Piibliorienteerumises“, kus lapsed leidsid imekiiresti etteantud kirjakohti.
Koosolek lõppes piparkookide krõbistamise ja vaba ajaga, mida lapsed ning vanemad erinevalt, vastavalt oma soovile sisustasid.
Kolm advendiküünalt olid pea lõpuni põlenud ning jõulude ootamise aeg ühe peatuse võrra lühenenud.
Kohtume sel pühapäeval siis Nurste palvemajas ja mitte kell 2 vaid juba hommikul kell 11 00.
Kaua kavatsetud reis, külastada mandril vennastekoguduse mõne palvemaja aastapäeva sai lõupuks teoks läinud pühapäeval. Reisikaaslaseks oli sel korral Taaniel. Läksime hommikuse praamiga. Ilm oli selle suve ilusamaid ja jälle võis kogeda, kui ilus ja kosutav on koht, mis on meile koduks - Hiiumaa.
Reisi sihtpunkt oli Hageri, kus just sellel pühapäeval tähistati palvemaja 197. aastapäeva. Hommikul toimus piiblitund, millele järgnes jumalateenistus Hageri kirikus. Aastapäevakoosolek algas palvemajas kell 3 p.l.
Hageri palvemaja on suur, arhailise väljanägemisega hoone, kaetud paksu rookatusega, sisustus lihtne käsitöö. Ainukesed, veidi ehk toretsevad esemed on kroonlühter ja kõnetool.
Aastapäevalisi oli kogunenud paarisaja ümber ja samapalju oleks see maja istujaid veelgi mahutanud.
Koosoleku alguskoraali saatsid "pasunad". "Veel armuallik keeb, kust igaüks võib juua" lauldi vana tava kohaselt sõnu ette üteldes. Alguspalvele järgnesid tervitused ja kõned kokku üheksalt vennalt ja õelt. Ehk oli neid rohkemgi, aga nagu hiidlastel ikka - tarvis ju praami peale jõuda ja ka meil jäid lõpusõnad kuulamata.
Koorilauluga teenis Tallinna Kaarli koguduse naiskoor ja Maarika Kahar.
Millest kõneldi.
Vennastekogudus oli ja peab jääma misjoneerivaks koguduseks. Paluda, paluda, et Püha Vaim sütitaks südameid, et igaüks oleks tunnistaja, et me läheksime välja inimeste juurde oleksime oodatud, mitte peljatud, oleksime inimestele avatud, et meist õhkuks Jeesuse Vere lõhna.
Kus on meie noored? Minagi imestasin. Kui arvata, et valdav enamus kohaletulnuist olid arukad inimesed siis võis näha, et arukas inimene last või noorukit koosolekule kaasa ei võta.
Kinnitav oli kuulda, et istumine ja ootamine ei ole kooskõlas suure misjonikäsuga - MINGE....
Minemisest ja evangeeliumi kuulutamisest rääkisid kiriku misjonärid soome-ugri rahvaste seas abielupaar Väliahod. Kui meie saame siin palvemaja 197. aastapäeva pidada siis maride ja teiste sugulasrahvaste juures on suured piirkonnad, kus ei ole ühtegi pühakoda. 500, 600 elanikuga külas ei ole ainsatki ristitud inimest. Praegu on uksed avatud ja me saame evangeeliumi kuulutada. Kasutagem seda! Misjonärid paganate hulgas on kui eesliinil olijad. Nende ootus on, et me palvetaksime selle töö eest, mis seal tehakse.
Kui räägime misjonist Venemaal või mujal kaugel läheb mõte kohe meie eesti rahva peale. Sama palju ehk enamgi on vaja tööd teha oma rahva hulgas. Üks kõneleja võrdles ennast roostes raudtoruga, teine puutoruga. Mõlemad on Jumala Sõna edasiandjad. Midagi on edasikantavas ka sellest mille või kelle kaudu edasi kantakse.
Vennastekogudus on Kristuse keskne, seda algusest peale.Ilma usuta Kristusesse ei saa olla ristiusku.
Need on mõned mõtted mida kuulsin ja mis mul tekkisid Hageri palvemaja aastapäeval.
Tänu vend Ennule ja tema autole saime Taanieliga uusi kiira-käära teid mööda Rohukülla ja õhtuse praamiga üle peegelsileda vee koju tagasi.
Kasutagem neid võimalusi, mida armuaeg meile annab. Käigem koguduses, huvitugem mis toimub. Toetame tegijaid oma kohalolekuga. Uskugem, et meie tee on õige. Küsigem iga päev endalt - kas ma ehk olen tukkuma jäänud.
Need on ühiskonna kriisiajad. Sel ajal on ka palju nõidu, sensitiive ja muid taolisi, astrolooge.( Tõnu Lehtsaar)
Traditsioonilise kiriku hoolimatus, huvi puudumine inimese probleemide vastu. Kirikutöö põhirõhk, tähelepanu, ajalised, materiaalsed vahendid,inimeste töö kulub peaasjalikult struktuuride, hierarhia hooldamisele, tema vajaduste rahuldamisele. Teisejärguliseks, kui sedagi, jääb nn sisuline töö – evangeeliumi kuulutamine nii sõnas kui teos. Koguduseliige on oluline selleks, et oleks pühapäeval kirikus kvoorum, kellele jutlus lugeda ja liikmemaksude ja muude korjanduste kaudu kirikuhierarhia eksisteerimist võimaldada. Sageli võib kogudus kui selline vaimulikus mõttes täitsa surnud olla - juba aastakümneid, kuid ta eksisteerib endiselt - aastapäevakõnedes ja aruannetes. Kui kirik püüdleb nn rahva või riigikiriku mudeli poole on paratamatu, et osale liikmeskonnast ei sobi ühiskonna väikemudeli taoline kogudus. On inimesi, kes otsivad just kirikust turvatunnet igapäevaelu raskustega hakkamasaamiseks. Otsivad võrdsust, ligimesearmastust, sooja suhtlemiskeskkonda, ausust. Otsivad seda, mida nad ühiskonnas mujalt ei leia. Teada on, et kahte korraga ei saa, kanda maailma meelsust ja olla Kristuse keskne. Selles ei ole midagi ebaloomulikku ja taunimisväärset, kui osa kiriku liikmetest ei soovi enam sellises organisatsioonis osaleda ja valivad teise koguduse, kus need vajakajäämised ei ole nii karjuvad. Muidugi selgub teatud aja möödudes, kui uude olukorda ollakse siise elanud, et ka sellel uuel kogudusel on oma puudused ja minnakse jälle. Jääjad hurjutavad, aga eks olemise ja minemise vahekorra alusel või ka “normaalseid” ja “ äärmuslikke” eristada. Erinevad uskkonnad üksteise kõrval on täiesti normaalne ja pigem Jumala rikkust näitav. Siin võiks meenutada vennastekoguduse rajaja krahv Zinzendorfi mõtet, et iga inimene rõhutab ühte usuaspekti ja sellepärast on tal ka mõttekas kuuluda sellisesse uskkonda, kus sedasama aspekti oluiseks peetakse. Need nn uued fanaatilised grupid, kogudused, kes peale Eesti iseseisvumist ka meie maal koha on leidnud peavadki ju aktiivsemad ja ka vahest atraktiivsemad olema, et ennast tõestada ja ka püsima jääda. Aktiivne misjon võib sisaldada ka võtteid, mis ei ole vastuvõetavad. Huvitav tõsiasi on see, et jehoovatunnistajad kes käivad ukselt uksele misjonit tegemas saavad sel viisil arvestava hulga uusi koguduseliikmeid, kuigi sageli väidetakse, et selline misjoneerimise viis on naeruväärne, inimese privaatsuse rikkumine ja just eesti rahvale sobimatu. Kiriku ajalugu kuni reformatsioonini võib tunduda küll ideaali lähedane. Oli ju kirik lõhenenud vaid kaheks suureks, omavahel mitte eriti hästi lävivaks pooleks – ida ja lääne kirikuks. Kuid ühtne õpetus tagati sel ajal sageli vaid nn hereetikute hävitamise teel. Kui usupuhastus võitis ei olnud see enam võimalik. Areng on sellesuunaline olnud, et iga inimene saab ilma vahemeheta pöörduda oma Lunastaja poole. Iga inimene võib valida sellise uskkonna, kus ta leiab endale kodu vaimulikus mõttes. See aeg, kus terve perekond, suguvõsa, riigi piirkond või rahvus kuulusid ühte kirikusse ja seeläbi omasid ka ühiseid traditsioone on nähtavasti möödas. Minu vanavanemad olid priilased ja teised vanavanemad ortodoksid, ema on ristitud luterlane, ise olen vennastekoguduses ja naine on luterlane ja lapsed on ristitud luteri kirikus. See on üsnagi tavapärane olukord, kas hea või halb-? Üks Tallinna rootsi koguduse õpetaja on öelnud, et inimene peaks püsima oma traditsioonis. Võib olla on seegi õige? Inimese lahkumine mingist kirikust võib olla tingitud muutustest, mis toimuvad selle kiriku sees. Seda võib praegu näha EELK- s, kus kirikus on viimase 20 aasta jooksul toimunud palju muutusi. Need muutused on olnud nii sisulised kui ka vormi puudutavad. Märksõnadena võiks nimetada: jumalateenistus, missa, õpetaja, preester, õpetus armulauast, missariietus, talaar, pühakutepäevad, kantsli ja altari suhe. Mõned ütlevad, et sealt ei ole usku leida. Uuenemine võib toimuda olemasoleva kiriku sees, aga see on kindlasti valuline ja peab arvestama, et osa sama kiriku töötegijatest, eriti juhtivamatel kohtadel olijad püüavad vana olukorda iga hinna eest säilitada. Nii oli näiteks omal ajal vennastekogudus, kelle tegevus jäi valdavalt luteri kiriku sisse. Umbes 120 aastat vana vabakoguduslik liikumine, mis sai alguse Läänemaalt oli samuti usuelu uuenemisele viiv, kuid ei jäänud kiriku sisse vaid moodustas iseseisvaid prii, baptisti jt kogudusi. Ka neid peeti fanaatilisteks, üksikuid hälbeid koguduseelus võimendas “avalikkus” normideks. Praegused nn täisevangeelsed või üksikkogudused ei pea võimalikuks osaleda 120 aastat tagasi siinmaal moodusatud kogudustes, kuna leitakse muuhulgas, et usuelu ei vasta nende ootustele. Nähtavasti jääb selline muutumiste protsess kestma ka tulevikus, kuni Tema tulemine selle ajastu lõpetab.
Äärmusliku usugrupi iseloomulikuks jooneks peetakse liikmete hõivamist grupi tegevusse sedavõrd, et talle ei jää aega lõõgastumiseks ja üksiolemiseks. Sellist tegevusse sukeldumist või rakkesse panemist võib kohata ka selliste koguduste juures, mida üldiselt äärmuslikeks ei loeta. Et koguduses tahetakse liikmete ühtset arusaamist usuelu puudutavatest olulisematest küsimustest sedagi kohtab nn traditsioonilistes konfessioonides, kus väärtustatakse kristlaste osaduselu. Üldse võiks öelda, et äärmusliku usugrupi üksikuid tunnuseid võib leida paljudest “tavapärastest” kogudustest. Vähem võib olla nendest kirikutest, kus tegevus on institutsioonide ja õpetuse keskne. Kui inimene, kes on kunagi kirikuga ühinenud ja ei pea võimalikuks oma vaateid nii kiiresti või üldse mitte muuta siis ongi nähtavasti tulemuseks kirikuelust tagasitõmbumine või ühinemine mõne teise kirikuga, kes oma õpetuse poolest lähedasem tundub olevat.
Aga kui peigmees viibis, jäid nemad kõik uniseks ja uinusid magama. Aga keskööl kuuldi häält: “ Vaata, peigmees tuleb, minge temale vastu.”
Varsti on kesköö. Ei ole enam kuigi palju aega. Ei saa enam midagi erilist ette võtta ja lõpule viia. Selleks ei jatku aega. Mis on tehtud, sellega tuleb leppida. Siis tuleb peigmees. Juba lühikese aja pärast öeldakse kõigile ja kõikjal: minge välja peigmehele vastu.
Kõik peavad minema. Targad ja mõistlikud neitsid, hooletud, unised ja rumalad, inimesed suure usu, lootuse ja igatsusega, samuti ka need, kelle silmad on rasked unest, kes on leiged ja ükskõiksed. Nad kõik lähevad. Mõned valavad õnne peigmehe tulekuks ja teised joovad vahutavat veini tulija terviseks. On palju neid, kes ei julgegi silmi üles tõsta taeva poole, suruvad pisaraid tagasi ja paluvad, kas Jumal ei oleks neile armuline. Oodatakse peigmeest. Üht suurt, võimsat külalist, üht tulijat kuskilt kaugelt. Ja ta tulebki kaugelt. Tuleb aastatuhandete ja- miljonite perest, igavese elu rüpest. Uus aasta on ta nimi. Ta tuleb lõppeks elava Jumala juurest. Seepärast tohimegi teda nimetada suure ja kõrge nimega – peigmees. Ja tema tulek sünnib keskööl. Siis, kui on väljas pime ja valu läheneb kodule, kui ei ole läheduses sõpra, isa ja emagi võib - olla on juba ammu mullas, siis tuksatab silmas elutuli vana aasta õhtul ja huuled loevad palvesõnu, et tuleks midagi paremat, et tõuseks päike ka meie elumuredesse, nagu uus aasta oleks tõepoolest Jumala käskjalg ja tooks rikkaid ande lastele ja vanadele. Meil on ju nii palju keskööd. Kõik murelikud ja koormatud inimesed on kesköö lapsed ja kujud. Käivad ringi nagu varjud. Aasta vahetusel vähemalt lööb muredest muljutud süda kiiremini ja vanad haavad lakkavad valutamast.
Kas see on see aasta, mis pidi tulema ja tooma õnne? Neid on juba palju tulnud. Aga nad tõid kaasa halle juukseid ja uusi haavu, rõõmu ei olnud nende silmis. Aeg läheb oodates igavaks. Väsimus võtab maad. Ütelgu uus aasta, kui ta tuleb, kas ta on peigmees. Muidu ei tahagi teda vastu võtta, hoiad meelsamini vana äramineva aasta käest kinni. Jah, seda ta on. Sellepärast, et ta tuleb Jumala nimel ja otseteed Jumala juurest. Tuleb üle lumise lagendiku Jumala igavese armastuse ja õnnistusega. Tuleb taeva väehulkadega ja Jumala Poja lepitava vere ning ristiga. Uus aasta ilmub uute teede ja võimalustega, uue sõpruse, usalduse, uue tule ja soojusega. Meie kõik läheme temale keskööl vastu ja hüüame: Vaata, peigmees tuleb.
Neljanda advendi pühapäevakooli teema oli Petlemma täht. Alustasime nagu ikka, laulu ja palvega. Tuletasime meelde varemõpitud laule Laululätte raamatust: 
