pühapäev, 30. detsember 2007

Mt 25,5-6

Aga kui peigmees viibis, jäid nemad kõik uniseks ja uinusid magama. Aga keskööl kuuldi häält: “ Vaata, peigmees tuleb, minge temale vastu.”

Varsti on kesköö. Ei ole enam kuigi palju aega. Ei saa enam midagi erilist ette võtta ja lõpule viia. Selleks ei jatku aega. Mis on tehtud, sellega tuleb leppida.
Siis tuleb peigmees. Juba lühikese aja pärast öeldakse kõigile ja kõikjal: minge välja peigmehele vastu.

Kõik peavad minema. Targad ja mõistlikud neitsid, hooletud, unised ja rumalad, inimesed suure usu, lootuse ja igatsusega, samuti ka need, kelle silmad on rasked unest, kes on leiged ja ükskõiksed. Nad kõik lähevad. Mõned valavad õnne peigmehe tulekuks ja teised joovad vahutavat veini tulija terviseks.
On palju neid, kes ei julgegi silmi üles tõsta taeva poole, suruvad pisaraid tagasi ja paluvad, kas Jumal ei oleks neile armuline. Oodatakse peigmeest. Üht suurt, võimsat külalist, üht tulijat kuskilt kaugelt. Ja ta tulebki kaugelt. Tuleb aastatuhandete ja- miljonite perest, igavese elu rüpest. Uus aasta on ta nimi. Ta tuleb lõppeks elava Jumala juurest. Seepärast tohimegi teda nimetada suure ja kõrge nimega – peigmees.
Ja tema tulek sünnib keskööl. Siis, kui on väljas pime ja valu läheneb kodule, kui ei ole läheduses sõpra, isa ja emagi võib - olla on juba ammu mullas, siis tuksatab silmas elutuli vana aasta õhtul ja huuled loevad palvesõnu, et tuleks midagi paremat, et tõuseks päike ka meie elumuredesse, nagu uus aasta oleks tõepoolest Jumala käskjalg ja
tooks rikkaid ande lastele ja vanadele. Meil on ju nii palju keskööd. Kõik murelikud ja koormatud inimesed on kesköö lapsed ja kujud. Käivad ringi nagu varjud. Aasta vahetusel vähemalt lööb muredest muljutud süda kiiremini ja vanad haavad lakkavad valutamast.

Kas see on see aasta, mis pidi tulema ja tooma õnne? Neid on juba palju tulnud. Aga nad tõid kaasa halle juukseid ja uusi haavu, rõõmu ei olnud nende silmis. Aeg läheb oodates igavaks. Väsimus võtab maad. Ütelgu uus aasta, kui ta tuleb, kas ta on peigmees. Muidu ei tahagi teda vastu võtta, hoiad meelsamini vana äramineva aasta käest kinni. Jah, seda ta on. Sellepärast, et ta tuleb Jumala nimel ja otseteed Jumala juurest. Tuleb üle lumise lagendiku Jumala igavese armastuse ja õnnistusega. Tuleb taeva väehulkadega ja Jumala Poja lepitava vere ning ristiga. Uus aasta ilmub uute teede ja võimalustega, uue sõpruse, usalduse, uue tule ja soojusega. Meie kõik läheme temale keskööl vastu ja hüüame: Vaata, peigmees tuleb.

Jaan Lattik “ Tulge vee juurde”

teisipäev, 25. detsember 2007

Jeesuselt õppida- tähendab, elada rahus

Ma igatsen rahu. Mitte just nüüd jõuluajal, vaid tegelikult alati.
Riid ja konfliktid on mulle vastumeelsed. Ma armastan harmooniat, leplikkust. See, et sõjaseisukord ei valitse, sellest üksi on mulle vähe.
Ettekujutus, et lammas ja hunt koos mängivad ja mõlemad rohtu söövad meeldib mulle.
Ma armastan rahu ja korrastatust, nii välises kui sisimas. See on minu rahu.

Orkaan Nikaraaguas. Õed ja vennad on jäänud ilma koduta, on raskusi igapäevase toidugagi.
Atentaat Kabuulis. Jälle on tapetud süütud inimesed. Kui palju sarnast igal päeval.
Raudteetöötajate streik jätkub. Kas üks vähemus tohib nii jõuliselt oma õigusi nõuda?
Ebaõnnestumine kutsetöös. Ülemus lükkas tagasi minu läbimõeldud ettepanekud; positiivse vastuse ja töö saab minu töökaaslane.
Kodu – lapsed karjuvad ja tülitsevad, ütlemisi jätkub vanematelegi. Me oleme täitsa nõutud.
See on minu elu.

Jeesus Kristus, Jumala Poeg on maailma tulnud. Jõulute aeg tuletab meile meelde, et oleme Tema kaudu jälle ühendatud Jumalaga.
“Mina olen Tee ja Tõde ja Elu; keegi ei saa Isa juurde muidu, kui minu kaudu.”
“Kristus on meie rahu”. Tema saab meid aidata, tehes meile rahu Jumalaga.
Jeesus Kristus – rahusaadik?
Tal endal ei olnud rahu pea kunagi.
Vaevalt sündinud, pidi ta koos perekonnaga põgenema. Poisikesena templis – ja pahandus vanematega. Kiusaja poolt pea eksiteele viidud.
Tema tervendamised ja jutlused vaimustasid ühtesid ja pahandasid teisi. Ta astus üle olemasolevatest piiridest ja ühendas vastandeid.
Konfliktid sagenesid, tüli teravnes. Ja lõppes ristil.

Jeesus oli ümbritsetud rahulolematusega täpselt samamoodi nagu meiegi tänapäeval. Ja vaatamata sellele kiirgas ta välja rahu. Inimestele, kellega ta siis kokku puutus ja meile tänasel päeval.
Rahutuse keskel olles näis Jeesus pea alati rahu omavat. Miks?
Ta elab ühes alandlikus, intensiivses ühenduses Jumalaga. Ta teab, et on kantud sellest lähedasest suhtest.
Temas valitseb kindlus, usaldus ja turvalisus.
Oma tugevust ootab ta – ja saab Jumalalt.
Tema leidis oma rahu.
Ja Sina?


Thomas Przyluski. Herrnhuter Bote 12/2007.

esmaspäev, 24. detsember 2007

laupäev, 22. detsember 2007

Mk 12:41-44

Ühel vihmasel, pimedal ja külmal ööl koputas üks rändaja saunahurtsiku uksele ja palus sooja ja öömaja. Lahkelt kutsuti teeline sisse. Pereema manitses lapsed vaiksemaks ja tõi lauale ühe kausi lisaks. Ja kui leent hakati jagama, mõõdeti rändajalegi oma osa , nagu oleks ka tema pereliige olnud. Ja kui keha kinnitatud ja puhkeaeg kätte jõudis, tegi emand võõrale aseme, mõõtis valged linad alla ja palus Jumalalt teekäijale rahulikku und. Nõnda saabus ööaeg selle hurtsiku kohale.
Aga kui puhteaeg kätte jõudis ja pere ärkas, nägid kodakondsed, et võõras juba uksel ja minekuvalmis. Ja avas suu see võõras ja ütles:“Ma olen vaene rändaja. Elu on minu vastu karm olnud ja mõndagi rasket olen ma pidanud üle elama. Ei ole keegi teie seast tundnud, mis tähendab, kui sul pole kollet, kus end soojendada ja kui sa ei tea, kust järgmise palukese hamba alla saad, kui sul pole aset, kuhu oma väsinud keha toetada ega ühtegi hinge, kes su tulekut ootaks. Minu kannatused on suured olnud ja kui ma eilsel õhtul taas ukselt uksele astusin, lootuseta peavarjule, viimaks naabrite juhatuse peale teie kambri manu tulin, olin ma rõõmus, et ei pea sel ööl üksildastel kõnnumaadel uitama.
Teie aga ei kohelnud mind sugugi paremini! Vilets oli su leem, perenaine! Olen kuulnud, et tihti sööte te paremat, kui see lake, mida mulle kaussi kallasid! Ja ase, kus ma lamasin, oli kõva ja kehv. Olen kuulnud, et majas on ka pehmemaid sänge! Lootsin ,et saan kordki väärilise kohtlemise osaliseks, mis leevendaks mu valutavat hinge ja oleks päikeseks mu rännakutel, kuid taas pidin pettuma! Ja ise nimetate endid veel kristlasteks!“
Nende kibedate sõnadega astus rändur algavasse hommikusse ja sulges enese järel ukse.

Homme saab läbi neli nädalat väldanud ootuseaeg. Kohe- kohe on käes Jõuluõhtu, kogunetakse kuusepuu alla ning avatakse kingipakke. Võib aga juhtuda, et oodatu asemel saame hoopis midagi muud. Midagi, mis ei vasta meie ettekujutusele ega unistusele. Hoidkem siis oma südant tänamatuse ja pettumuse võrku langemast. Saatku meid usk, et kinkija on meie jaoks valinud oma parima ning avanegu meie silmad nägema selle tõelist väärtust ja tähendust.

Õnnistatud pühi ja
Jumala armust saadetud uut aastat!

neljapäev, 20. detsember 2007

Õnnistussoovid 5-aastasele Taanielile!

Soovime sünnipäevalapsele samasugust Jumala ligiolu ja tarkust, nagu oli Piibli Taanielil!
"Taaniel hakkas kõnelema ja ütles: "Jumala nimi olgu kiidetud igavikust igavikku! Sest tema päralt on tarkus ja vägi."Tn 2:20

pühapäev, 16. detsember 2007

Pilt või raam?

Kui sa saaksid valida neist ühe- kumba siis eelistaksid? Pilti, mis jutustab sulle palju pildiloeva inimese kohta või raami, mille ülesanne on vaid pilti toetada? Muidugi, raame on maailmas igasuguseid- mõni raam on nii uhkelt ehitud, et jätab vaid pisikese pilu pildi enese jaoks. Samamoodi on inimesed käitunud jõulupildiga- pildiga, millel peaks olema Jeesuslaps. Sageli ehib kodusi kullatud ja helkiv, piparkookide ja jõulupraehõnguline, kingikuhilais ja jõuluviisides "raam". Mõnikord mainitakse ka ammust lugu Petlemma sõimekesest kuid ikka ja jälle puudub sellest raamist pilt...Kas pole kurb, kui Jõululaps oma sünnipäevapeol hoopis kadunuks jääb?
Arutasime, mis jääks jõuludest järele siis kui raam ära võtta? Kas nii ka on võimalik ??
Nii mõnigi meist on kogenud, et kui me saame või oleme sunnitud jõuluajal kogu "raamindusest" loobuma, siis alles kogeme jõulude sisu ja tõelist rahu.
Tuletasime meelde vanu tuttavaid ja õppisime uhiuuegi jõululaulu ning meisterdasime igale perele Maarja, Joosepi ja Jeesus-lapse:
ja ingli ikka ka:
Maitsesime mõnusalt jõuluhõngulist õuna- pohlakooki ja pähkleid:
Ja saigi selle aasta viimane pühapäevakoolitund otsa. Järgmisel korral saame Luguse palvemaja ülemises toas kokku juba kolmekuningapäeval.

reede, 14. detsember 2007

Vaeste laste jõuluõhtu

"Ühel külmal õhtul enne jõule, käisid kaks vaest poissi käsikäes mööda pikka tänavat. Väike, umbes 8- aastane Juku ja tema pime vend, 13- aasatane Peeter. Nende tänane päevatöö oli tehtud ja et neil kodus sooja tuba ega armastavat ema ei olnud, mõtlesid nad veel tänaval edasi- tagasi kõndida, enne kui nad oma pimedasse tuppa õlekoti peale magama poevad. Kõike häid asju vaadeldes, mis poodide vaateakende peal olid, õhkas Juku: „Oh, oleks meil ka midagi rõõmustavat jõuluõhtuks, nagu teistel inimestel on!“ „Aga kust me selleks raha saame?“ küsis Peeter, ja selle peale jäid mõlemad vait.

Järgmisel hommikul olid nad varakult väljas. Nende töö oli majade prügikastid läbi otsida, kas seal ehk mõnda kõlblikku asja leida on, mille eest mõne kopika saaks. Peetri seljas oli kott kuhu kondid, kaltsud, rauatükid, tühjad pudelid, vana paberitükid ja veel muud pandi, Jukul aga haraline pulk peos, millega ta prügikastid läbi soris.

“Katsu, mis ilusti krabiseva paberitüki ma praegu leidsin,” ütles ta. Pime Peeter võttis paberi näppude vahele ja ütles: “Vaata järele, kas selle peal mingit kirja ei ole?” Suure vaevaga luges Juku: „s-t-o r-u-b-l-e-i” (vene keeles: „sada rubla”) “Oi, mis õnn, oleme rikkaks saanud,” ütles ta. “Aga see ei ole meie jagu!” ütles Peeter. Ta mäletas veel, mis ema neile surivoodil oli õpetanud oma vaeseid lapsi Jumala armu hoolde andes. “Meie peame raha omanikule tagasi andma, kes selle on kaotanud,” ütles Peeter. Juku ei mäletanud ema õpetusi enam, ta oli väga noorelt vaeslapseks jäänud ja tahtis raha ikka omale hoida. Vastu tõrkudes juhatas ta Peetrit köögiukse juurde, ja Peeter helistas uksekella. Teenijatüdruk avas ukse, aga kui ta vaeseid poisse nägi, ütles ta nukralt: “Siit ei anta midagi!” ja pani ukse kinni. “Nüüd jääb see meile,” ütles Juku, aga Peeter vajutas uuesti kella. Ja seekord tegi majahärra ukse lahti. “Miks te ära ei lähe, teie kuulsite ju, et siin midagi ei anta,” ütles ta karmilt ja lisas veel juurde: “Kui teie teaksite mis mul kadunud on, siis te ei tuleks minu ukse taha mind tülitama.” “Mis teie kaotanud olete, seda oleme ehk leidnud?” ütles Peeter paberraha ukse poole ulatades. Imestades ja rõõmsa ärevusega võttis härra raha laste käest vastu ja ruttas oma rõõmu omastega jagama. Kui ta jälle ukse juurde tagasi tuli, olid poisid kadunud. Vaene Peeter kuulis kogu päeva läbi Juku käest kibedaid sõnu, et te raha oli ära andnud. Kannatlikult vaigistas ta oma venda ja lootis kindlasti, et Jumal neile ka midagi võib saata.

Jõuluõhtu oli käes. Vaesed lapsed sorteerisid oma „varandusi” mida nad tuha ja prügi hulgast olid korjanud ja seal polnud küll suurt midagi, mille üle rõõmustada. Siis avanes uks ja tüdruk tuli suure korvitäie heade asjadega tuppa. “Olen teid ometi suure otsimise peale üles leidnud! Teie olite ju need poisid, kes meie härra raha leidsite? Siin on tasu teie aususe eest!” ja siis läks ta jälle ära. Lapsed tänasid oma Isa taevas, kes neid ei unustanud. Korvist leidsid nad saia, leiba, liha, õunu, võid, piparkooki, kirjusid küünlaid, sooje riideid, saapaid ja pesu, ka rahakoti mille sees kümme rubla oli. Ah jaa - ka üks ilus pildiraamat jõululauludega ja lugudega, millest Juku oma vennale ette luges.

Kuidas nende kahe poisi käsi edaspidi käis, see jääb tulevaks aastaks jutustada. Niipalju aga ütlen seekord, et neil läks väga hästi, sest kes Jumalat kardab ja armastab, selle käsi käib juba siin maapeal hästi."

See lugu pärineb Elise Aunvelti raamatust "Hansu esimene Piibel", mis on välja antud umbes saja aasta eest Tartus. Peatselt on oodata raamatu kordustrükki!

teisipäev, 11. detsember 2007

Midagi ilusat ja hingele:

15. detsember kell 15 Sõru muuseumis üks ilus Jõulukontsert ansamblilt Savinõu (Helje Ugam, Indrek Hunt ja Timo Lige).
16. detsember kell 17 Armastuse teed - Oleviste koguduse segakoori muusikal Kärdla Kultuurikeskuses
18. detsember kell 18 Emmaste kooli saalis kontsert.Esinevad Käina KKK viiuli ja akordioni õpilased ning Emmaste PK klaveri ja puhkpilli õpilased.
18. detsember kell 19 Suuremõisa lossi kammersaalis Suuremõisa PK laululaste ja Pühalepa kiriku naiskoori "Anna" jõulukontsert.

pühapäev, 9. detsember 2007

Täheke tilluke

Jõululoos on üks tähtis tegelane, kes näitab valgust, annab märku ja juhatab teed. Tänases tunnis rääkisime, joonistasime, mängisime, nuputasime ja laulsime tähekesest. Isegi sõime tähekesi (kui Sina veel ei tea, siis piilu õuna sisse- sealgi on peidus täheke)! Mängud ja meisterdamisideed olid täna ebatraditsiooniliselt pärit Lastemisjoni materjalist "Tähtede pidu" ning tunniosana materjal "Eluvalgus". Kuldsalmide õppimiseks sai iga laps kingitusena kaasa EELK pühapäevakooliühenduse meisterdamislehe Jeesuse tulemist ettekuulutavate piiblisalmidega (salmid on tähekestel ja neid saab riputada kuusekaunistuseks või kaartidele) ja tahvlikese, millel salmide kirjutamist harjutada. Need kingitused meenutagu meile ka, et ainus tõeliselt kinkimist/vastuvõtmist väärt kingitus ka jõuluajal, on siiski Jumala Poeg!
Eestindatud sai kuues osa meie "Minu esimene Piibel" juurde kuuluvast soomekeelsest 13 osalisest piiblilugude multika-sarjast. "Palju õnne sünnipäevaks, Jeesus!":

(Parema albumi puudumisel pildid siin nagis)

laupäev, 8. detsember 2007

pühapäev, 2. detsember 2007

Külas Emmaste pühapäevakoolil


Täna käisime külas Emmaste pühapäevakoolis. Teemaks olid inglid - Jumala poolt saadetud kaitsjad. Tädi Kai rääkis meile loo misjonäridest, kes pidid suure summa misjoni jaoks mõeldud rahaga pika tee käima ja jäid öösel metsa ööbima. Neid jälitasid aga raharöövlid ning tahtsid varastada raha kui misjonärid magama heitsid, rahakotid pea all. Aga röövijad ei saanud misjonäre rünnata, kuna neid ümbritsesi 16 sõjavarustusest meest. Hiljem selgus, et samal ajal oli kusagil palvekoosolekul palvetatud nende misjonäride pärast ja Jumal saatis oma inglid neid varjama.
Iga laps sai meisterdada omale kaardi inglitega, millele kleepisime kuldsalmi: "Ta annab oma inglitele käsu hoida Sind kõigil su teedel". Ja lapsi ootas veel üllatusi - igale ühele piltidega advendikalender- see oli kingitus Rannamõisa pühapäevakoolist! Ja see pole veel kõik - külaskäigu meenutuseks saime Emmaste pühapäpevakoolit kingiks pildi ingliga, kes sillal lapsi varjab. Ühiselt laulsime ka mõned laulud. Järgnes söömaaeg maitsvate viineri-ja juustupirukatega ning pohlamuffinitega. Aitäh vastuvõtjatele ja ootame uuel aastal Emmaste pühapäevakooli Lugusele külla.