Hageri 197

Tere!

Kaua kavatsetud reis, külastada mandril vennastekoguduse mõne palvemaja aastapäeva sai lõupuks teoks läinud pühapäeval. Reisikaaslaseks oli sel korral Taaniel. Läksime hommikuse praamiga. Ilm oli selle suve ilusamaid ja jälle võis kogeda, kui ilus ja kosutav on koht, mis on meile koduks - Hiiumaa.

Reisi sihtpunkt oli Hageri, kus just sellel pühapäeval tähistati palvemaja 197. aastapäeva. Hommikul toimus piiblitund, millele järgnes jumalateenistus Hageri kirikus. Aastapäevakoosolek algas palvemajas kell 3 p.l.

Hageri palvemaja on suur, arhailise väljanägemisega hoone, kaetud paksu rookatusega, sisustus lihtne käsitöö. Ainukesed, veidi ehk toretsevad esemed on kroonlühter ja kõnetool.

Aastapäevalisi oli kogunenud paarisaja ümber ja samapalju oleks see maja istujaid veelgi mahutanud.

Koosoleku alguskoraali saatsid "pasunad". "Veel armuallik keeb, kust igaüks võib juua" lauldi vana tava kohaselt sõnu ette üteldes. Alguspalvele järgnesid tervitused ja kõned kokku üheksalt vennalt ja õelt. Ehk oli neid rohkemgi, aga nagu hiidlastel ikka - tarvis ju praami peale jõuda ja ka meil jäid lõpusõnad kuulamata.

Koorilauluga teenis Tallinna Kaarli koguduse naiskoor ja Maarika Kahar.

Millest kõneldi.

Vennastekogudus oli ja peab jääma misjoneerivaks koguduseks. Paluda, paluda, et Püha Vaim sütitaks südameid, et igaüks oleks tunnistaja, et me läheksime välja inimeste juurde oleksime oodatud, mitte peljatud, oleksime inimestele avatud, et meist õhkuks Jeesuse Vere lõhna.

Kus on meie noored? Minagi imestasin. Kui arvata, et valdav enamus kohaletulnuist olid arukad inimesed siis võis näha, et arukas inimene last või noorukit koosolekule kaasa ei võta.

Kinnitav oli kuulda, et istumine ja ootamine ei ole kooskõlas suure misjonikäsuga - MINGE....

Minemisest ja evangeeliumi kuulutamisest rääkisid kiriku misjonärid soome-ugri rahvaste seas abielupaar Väliahod. Kui meie saame siin palvemaja 197. aastapäeva pidada siis maride ja teiste sugulasrahvaste juures on suured piirkonnad, kus ei ole ühtegi pühakoda. 500, 600 elanikuga külas ei ole ainsatki ristitud inimest. Praegu on uksed avatud ja me saame evangeeliumi kuulutada. Kasutagem seda! Misjonärid paganate hulgas on kui eesliinil olijad. Nende ootus on, et me palvetaksime selle töö eest, mis seal tehakse.

Kui räägime misjonist Venemaal või mujal kaugel läheb mõte kohe meie eesti rahva peale. Sama palju ehk enamgi on vaja tööd teha oma rahva hulgas. Üks kõneleja võrdles ennast roostes raudtoruga, teine puutoruga. Mõlemad on Jumala Sõna edasiandjad. Midagi on edasikantavas ka sellest mille või kelle kaudu edasi kantakse.

Vennastekogudus on Kristuse keskne, seda algusest peale.Ilma usuta Kristusesse ei saa olla ristiusku.

Need on mõned mõtted mida kuulsin ja mis mul tekkisid Hageri palvemaja aastapäeval.

Tänu vend Ennule ja tema autole saime Taanieliga uusi kiira-käära teid mööda Rohukülla ja õhtuse praamiga üle peegelsileda vee koju tagasi.

Kasutagem neid võimalusi, mida armuaeg meile annab. Käigem koguduses, huvitugem mis toimub. Toetame tegijaid oma kohalolekuga. Uskugem, et meie tee on õige. Küsigem iga päev endalt - kas ma ehk olen tukkuma jäänud.