Need on ühiskonna kriisiajad. Sel ajal on ka palju nõidu, sensitiive ja muid taolisi, astrolooge.( Tõnu Lehtsaar)
Traditsioonilise kiriku hoolimatus, huvi puudumine inimese probleemide vastu. Kirikutöö põhirõhk, tähelepanu, ajalised, materiaalsed vahendid,inimeste töö kulub peaasjalikult struktuuride, hierarhia hooldamisele, tema vajaduste rahuldamisele. Teisejärguliseks, kui sedagi, jääb nn sisuline töö – evangeeliumi kuulutamine nii sõnas kui teos. Koguduseliige on oluline selleks, et oleks pühapäeval kirikus kvoorum, kellele jutlus lugeda ja liikmemaksude ja muude korjanduste kaudu kirikuhierarhia eksisteerimist võimaldada. Sageli võib kogudus kui selline vaimulikus mõttes täitsa surnud olla - juba aastakümneid, kuid ta eksisteerib endiselt - aastapäevakõnedes ja aruannetes.
Kui kirik püüdleb nn rahva või riigikiriku mudeli poole on paratamatu, et osale liikmeskonnast ei sobi ühiskonna väikemudeli taoline kogudus. On inimesi, kes otsivad just kirikust turvatunnet igapäevaelu raskustega hakkamasaamiseks. Otsivad võrdsust, ligimesearmastust, sooja suhtlemiskeskkonda, ausust. Otsivad seda, mida nad ühiskonnas mujalt ei leia. Teada on, et kahte korraga ei saa, kanda maailma meelsust ja olla Kristuse keskne. Selles ei ole midagi ebaloomulikku ja taunimisväärset, kui osa kiriku liikmetest ei soovi enam sellises organisatsioonis osaleda ja valivad teise koguduse, kus need vajakajäämised ei ole nii karjuvad. Muidugi selgub teatud aja möödudes, kui uude olukorda ollakse siise elanud, et ka sellel uuel kogudusel on oma puudused ja minnakse jälle. Jääjad hurjutavad, aga eks olemise ja minemise vahekorra alusel või ka “normaalseid” ja “ äärmuslikke” eristada.
Erinevad uskkonnad üksteise kõrval on täiesti normaalne ja pigem Jumala rikkust näitav. Siin võiks meenutada vennastekoguduse rajaja krahv Zinzendorfi mõtet, et iga inimene rõhutab ühte usuaspekti ja sellepärast on tal ka mõttekas kuuluda sellisesse uskkonda, kus sedasama aspekti oluiseks peetakse.
Need nn uued fanaatilised grupid, kogudused, kes peale Eesti iseseisvumist ka meie maal koha on leidnud peavadki ju aktiivsemad ja ka vahest atraktiivsemad olema, et ennast tõestada ja ka püsima jääda. Aktiivne misjon võib sisaldada ka võtteid, mis ei ole vastuvõetavad. Huvitav tõsiasi on see, et jehoovatunnistajad kes käivad ukselt uksele misjonit tegemas saavad sel viisil arvestava hulga uusi koguduseliikmeid, kuigi sageli väidetakse, et selline misjoneerimise viis on naeruväärne, inimese privaatsuse rikkumine ja just eesti rahvale sobimatu.
Kiriku ajalugu kuni reformatsioonini võib tunduda küll ideaali lähedane. Oli ju kirik lõhenenud vaid kaheks suureks, omavahel mitte eriti hästi lävivaks pooleks – ida ja lääne kirikuks. Kuid ühtne õpetus tagati sel ajal sageli vaid nn hereetikute hävitamise teel. Kui usupuhastus võitis ei olnud see enam võimalik. Areng on sellesuunaline olnud, et iga inimene saab ilma vahemeheta pöörduda oma Lunastaja poole. Iga inimene võib valida sellise uskkonna, kus ta leiab endale kodu vaimulikus mõttes.
See aeg, kus terve perekond, suguvõsa, riigi piirkond või rahvus kuulusid ühte kirikusse ja seeläbi omasid ka ühiseid traditsioone on nähtavasti möödas. Minu vanavanemad olid priilased ja teised vanavanemad ortodoksid, ema on ristitud luterlane, ise olen vennastekoguduses ja naine on luterlane ja lapsed on ristitud luteri kirikus. See on üsnagi tavapärane olukord, kas hea või halb-? Üks Tallinna rootsi koguduse õpetaja on öelnud, et inimene peaks püsima oma traditsioonis. Võib olla on seegi õige?
Inimese lahkumine mingist kirikust võib olla tingitud muutustest, mis toimuvad selle kiriku sees. Seda võib praegu näha EELK- s, kus kirikus on viimase 20 aasta jooksul toimunud palju muutusi. Need muutused on olnud nii sisulised kui ka vormi puudutavad.
Märksõnadena võiks nimetada: jumalateenistus, missa, õpetaja, preester, õpetus armulauast, missariietus, talaar, pühakutepäevad, kantsli ja altari suhe.
Mõned ütlevad, et sealt ei ole usku leida. Uuenemine võib toimuda olemasoleva kiriku sees, aga see on kindlasti valuline ja peab arvestama, et osa sama kiriku töötegijatest, eriti juhtivamatel kohtadel olijad püüavad vana olukorda iga hinna eest säilitada. Nii oli näiteks omal ajal vennastekogudus, kelle tegevus jäi valdavalt luteri kiriku sisse.
Umbes 120 aastat vana vabakoguduslik liikumine, mis sai alguse Läänemaalt oli samuti usuelu uuenemisele viiv, kuid ei jäänud kiriku sisse vaid moodustas iseseisvaid prii, baptisti jt kogudusi. Ka neid peeti fanaatilisteks, üksikuid hälbeid koguduseelus võimendas “avalikkus” normideks. Praegused nn täisevangeelsed või üksikkogudused ei pea võimalikuks osaleda 120 aastat tagasi siinmaal moodusatud kogudustes, kuna leitakse muuhulgas, et usuelu ei vasta nende ootustele. Nähtavasti jääb selline muutumiste protsess kestma ka tulevikus, kuni Tema tulemine selle ajastu lõpetab.
Äärmusliku usugrupi iseloomulikuks jooneks peetakse liikmete hõivamist grupi tegevusse sedavõrd, et talle ei jää aega lõõgastumiseks ja üksiolemiseks. Sellist tegevusse sukeldumist või rakkesse panemist võib kohata ka selliste koguduste juures, mida üldiselt äärmuslikeks ei loeta. Et koguduses tahetakse liikmete ühtset arusaamist usuelu puudutavatest olulisematest küsimustest sedagi kohtab nn traditsioonilistes konfessioonides, kus väärtustatakse kristlaste osaduselu. Üldse võiks öelda, et äärmusliku usugrupi üksikuid tunnuseid võib leida paljudest “tavapärastest” kogudustest. Vähem võib olla nendest kirikutest, kus tegevus on institutsioonide ja õpetuse keskne. Kui inimene, kes on kunagi kirikuga ühinenud ja ei pea võimalikuks oma vaateid nii kiiresti või üldse mitte muuta siis ongi nähtavasti tulemuseks kirikuelust tagasitõmbumine või ühinemine mõne teise kirikuga, kes oma õpetuse poolest lähedasem tundub olevat.
Lui Remmelg
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar