Kuvatud on postitused sildiga Raamatust "Kristliku pere väärtused". Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Raamatust "Kristliku pere väärtused". Kuva kõik postitused

esmaspäev, 15. september 2008

Eakate austamine

„Mu päevad on kärmemad kui süstik“ Iiob 7:6


„Meie päevade mõõt on seitsekümmend aastat
ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat,
ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda.
Jah, see möödub kähku

ja me lendame ära. Õpeta meid meie päevi arvestama,
et me saaksime targa südame!„
Psalm 90: 10, 12


Need kirjakohad peegeldavad elu veeremist aasta aastalt. Need on ka julgustuseks aja möödumisest, ja mida see meile tähendab.

Kes on eakad?


Sedamööda, kuidas Issand inimese elule aastaid lisab, jõuab kätte kord aeg, mida nimetatakse „elu loojanguaastateks“. See on aeg, kui elutööd olõpetatakse, füüsiline tugevus hakkab alt vedama. Inimese langemise tõttu on Jumal otsustanud, et inimene peab surema. Heebrea 9: 27 ütleb meile „Ja otsekui inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus“. See peab meile meenutama elu pöördumatut saatust“.


On arm vastu võtta vanaduseaastad


Me kiidame Issandata igapäevase armu külluslik tagavara valmistab meid ette rändamiseks läbi kogu elu ja Tema arm valmistab meid ette ka tulevaseks Kuningriigiks. 2. Korintlastele 4:16 ütleb: „Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt.“ Vastupidiselt päästmata inimestele, Jumala pühad ei kohku võimaliku eelseisva kõrge ea ebakindluse ees.


Kuidas austada eakaid?


Vaadelgem, mida pakub sõna „austamine“ tähenduseks sõnaraamat.

1) Tundma või näitma üles austust ja lugupidamist

2) Suhtuma austusega

3) Arvestama või kohtlema aupaklikuse või teenimatu austusega

4) Hoolimist üles näitama

5) Vältima sissetungimist ja vahelesegamist

6) Näitama üles viisakar austust külastamise või kellegi esitlemise puhul.


Jumal ütleb 3. Moosese 19: 32 „Hallpea ees tõuse üles ja vanale anna au! Karda oma Jumalat! Mina olen Issand!“ Filiplaste 2:3 ütleb meile : Vaid peate alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast“.Issand näeb, kas me arendame oma suhtumist vastavalt nendele tõdedele.


Võtkem arvesse seda salmi (vabatõlge):

„Vabandage mind, kui minust möödute.

Selline, nagu teie praegu, olin ka mina kord.

Selline nagu ma praegu, olete kord teie:

seega valmistuge mulle järgnema“


Mõnikord võime me mõtleda, et küll oleks tore olla kellegi vanema inimese sarnane, kui peaksime ise vanaks elama – olla kena, õrn, Püha Vimu armastusega silmis. Peame mõistma, et alustada tuleb juba täna, sest Pühakiri hoiatab meid mitte paadutama oma südameid täna ja pidama meeles Loojat oma nooruspäevil, enne kui kurjad ajad kätte jõuavad.


Õppimine eakatelt


Õppigem oma vanadelt vendadelt ja õdedelt kuidas alles hoida Kristuse usku ja armastust , nagu ka Heebrea 5: 14 ütleb : „Tahke toit on aga täisealiste jaoks, kelle meeled on kogemuste
varal harjunud eristama head ja kurja“.
Kas oskame sellest tarkusest kasu lõigata?


Arvestagem eakatega


Samuti peaksime me püüdma panna end eakate olukorda. Kui vaatama kehalisi raskusi, millega nimad kokku puutuvad, kohustab see meid olema arvestavad ja kenad nende vastu. Hooliv on eakate kõndimist toetada, uksi avada, pakkuda tooli ja abistada kõikvõimalikes olukordades. Kohati on õige koht ja hoolival huumoril selle olukorra üle. Kuldne reegel Luuka 6: 31 : „Ja nii, nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile!“


Eakate külastamine


Väga kurb on, kui inimesed ei hoolitse oma aekate vanemate või lähedaste ja tuttavate eest, ega külasta neid, arvates, et nende füüsilised vajadused on ju igapäevaseöt täidetud. On võimalik unarusse jätta armastav suhe, mis on väha tähtis nende heaoluks. Nad igatsevad ja leinavad sageli lähedasi ja seltsilisi keda pole enam siin. Kas me võidame tagasi Issanda õnnistuse külastades eakaid?


Nende elav lootus


See on, millest Psalm 130 räägib – nagu hommiku ootamine. On väga vähe asju selles maailmas, mis võib nende tähelepanu kõrvale juhtida Issandalt. Nende ilme ja igatsus on koos Johannesega, kui see õhkab : „Sündigu nii, Issand Jeesus“.

Ja tõesti, paljudes olukordades oleks lahkumine palju parem. Nad vajavad julgustust hoidmaks oma hingi rahus, kuni nende tund tuleb.

Lävides eakatega võime märgata, et mis me oleme teinud „kõige vähematele“, oleme teinud Issandale.


Sillaehitaja


Üks vana mees, reisides üksi maanteel

jõudis külma ja halli õhtusse

sügava ja laia kuristikuni.


Vana mees ületas selle ehahämaruses

mahajäetud vool ei olnud talle hirmus

aga jõudes teisele poole,

Ehitas ta silla, ületamaks vee.


„Vana mees!“ hüüdis mööduv palverändur

„Sa kulutad oma jäudu siin ehitades;

su teekond on lõppemas koos tänase päevaga.

sa ei käi enam iial sel teel“


„Sa oled ületanud kuristiku, laia ja sügava,

Miks oled ehitanud silla üle selle?“

Ja ehitaja tõstis oma vana halli pea,

„Hea sõber, olen tulnud seda teed“ ütles ta


„ Minu järgi kõnnivad täna noored

Kelle jalad ületavad selle silla“

„ See oja, mis on olnud takistuseks mul,

Võib saada poisikesele lõksuks;


Ka tema peab selle ületama eha hämaruses.

Hea sõber, ma ehitan seda silda tema jaoks“


(Tundmatu autori luuleread.)


teisipäev, 15. juuli 2008

Silmitsi täiskasvanueaga

Millal iganes jõuame uuele alale oma eludes, tahame ikka teada, mis meid ees ootab ja milleks meil valmis olla tuleb. Nii kord juba see seatud on. Olla hoiatatud, tähendab olla relvastatud. Olles elanud ustavat elu noores eas, kuidas saame liikuda täiskavunea vastutusse sellisel moel, mis austab Jumalat suurendades meie kristlikku tunnistust.

Olla usklike eeskuju

Ärgu keegi mõtelgu üleolevalt sinu noorusest, vaid saa
usklikele eeskujuks kõnes, käitumises, armastuses, usus, puhtuses! (1 Tim 4:12)

Kui oleme ennast usaldanud Jumala kätte ajal, mil meie südamed on noored ja tundlikud, saame me ka otsida juhtimist oma usklikelt vanematelt neil muutusi täis aastatel. Nüüd pole me enam otseselt vastutavad oma vanemate ees ja võibolla ei viibigi nendega koos otsimaks nende nõuandeid. Aga siiski on meil teada üldine idee sellest, mis meie vanemad oleksid öelnud ja samuti teame, mida kogudus meile soovitaks. Lisaks, saame me alati otsida nõuandeid teistelt tõsistelt usklikelt kirikus.

Kui me lubame oma eludesse ebakõlasid noorte täiskasvanutena, kas siis võib imeks panna, et meie noored võitlevad vaimuliku võidu pärast? Täiskasvanutel on tohutu mõju teistele, eriti neil täiskasvanutel, kellel on juba lapsed kodus kasvamas.

Õpi püsivuse kunsti (enda motiveerimine)

Püsivus - see on kindlasks, vastu töötavate jõudude kiuste. Ma usun, et meie vanemad on õpetanud meid kõvasti töötama ja nautima seda rahuluolu, mida hästi tehtud (valmis) töö pakub.

Viljakas täiskasvanu otsib võimalusi saamaks hõivatud viljakandvas töös, et tema majapidamisega seotud vajadused oleksid kõik kaetud. See tähendab püüdmist olla täpne, et kinni pidada ajakavast. See peletab korratuse teie kodus. Kas teil on hommikul kindel ärkamise aeg, söögiajad, vaimulik aeg ja õhtul puhkama heitmise aeg? Noored mehed, kas olete arvestanud oma naiste või emade tunnetega, kui toit peab kaua aega ootama selle tõttu, et olete jälle hiljaks jäänud? Ja õed – kas püüate toidu valmistada alati õigeks ajaks? Tuleb muidugi ette hädaolukordi ja neis peavad armastus, rahu ja allumine valitsema. Õppigem oma kaaskristlastega läbi saama harmooniliselt.

Majanda oma raha

Jumal on õnnistanud iga normaalset täiskasvanut võimega raha teeniga. Pühakiri juhib tähelepanu sellele, et on õige ja vale viis oma teenitud raha kasutamiseks. Vaadakem mõningaid näiteid:

  1. Kirik ja misjonitöö vajavad toimimiseks raha. Samal ajal, kui meil on kohustus täita oma põhivajadused toidu, riiete ja peavarju osas, peaksime vabatahtlikult andma oma osa Kristuse kuningriigi edendamiseks maa peal. „Kes seni varastas, ärgu varastagu enam, selle asemel tehku tööd oma kätega, teenides ausalt elatist, et tal oleks jagada sellele, kellel on puudus.“ (Ef 4:28)
  2. Peame hoiduma raha kulutamisest iseeneste peale. Kristlik elu on enesesalgamine ja ristikandmine. Kas suudame vabatahtlikult loobuda maise elu luksustest oma misjooni kasuks?
  3. Peame õppima raha säästma tuleviku tarbeks „Taibukas poeg kogub suvel,
    aga poeg, kes lõikusajal magab, teeb häbi.“Õp 10:5
  4. Väldi rasikamist. On suur vahe, milliste kulutustega saab elada ja milliste kuludega tuleks elada. Pole vale korduvkasutada asju ja prügi sorteerida, nagu maailm praegu soovitab. Lihtsalt õpi kasutama vähem selle maailma hüvesid.
  5. Paiguta raha asjadesse, mis tulevikus selle tagasi annavad. Kommile kulutatud raha on kiirelt kadunud, samas viljapuule kulutatud raha võib anda eluks ajaks toitu.

Ela usus (vahenda usku)

Ja need on käsud, määrused ja seadlused, mida Issand, teie
Jumal, käskis teile õpetada täitmiseks maal, kuhu te lähete, et seda pärida,
selleks, et sa kardaksid Issandat, oma Jumalat, pidades kõiki
tema määrusi ja käske, mis mina sulle andsin, sina ja su poeg ja su
pojapoeg, kogu oma eluaja ja et su päevi pikendataks.
Nüüd siis kuule, Iisrael, ja täida seda hoolsasti, et su käsi
hästi käiks ja et teid saaks väga palju, nagu Issand, su vanemate
Jumal, on sulle lubanud maal, mis piima ja mett voolab.

Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus.
Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest
oma hingest ja kõigest oma väest!
Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse!
Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes
ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!
Seo need märgiks oma käe peale ja olgu need naastuks su silmade vahel!
Kirjuta need oma koja piitjalgadele ja väravatele!
5 Mo 6

See kirjakoht annab nõu meile vanematena elada ehtsalt kristlikku elu. Jumala armastus on meie elud täitnud niivõrd täielikult, et naudime teistele Issandast rääkimist . Eriti oma lastele jagame regulaarselt manitsusi ja õpetusi Pühakirjast.

Vanemate ülim igatus oma laste suhtes peaks olema, et nad omandavad sama usu, mida nad ise kalliks peavad. Igal juhul saavad lapsed aru, kas vanemate usk on ehtne või mitte. Nad peavad Jumaliku elu märke nägema kirglikus igapäevaelus. Kui nad oma usus elavaid vanemaid jälgivad, on nad rohkem valmis juhtimiseks isade usu juurde.

Olla ustav surmani

Ära karda seda, mida sul tuleb kannatada! Ennäe, kurat
heidab mõned teie seast vangi, et teid läbi katsutaks, ning
teil on viletsust kümme päeva. Ole ustav surmani, ja ma
annan sulle elupärja! (Ilm 2:10)

Kristlik elu on täis auke ja püüniseid. Me mõtleme kiusatustele, mida noores eas tuntakse, aga Pühasid loojangu-aastates pannakse samuti proovile rohkete kiusatustega.

Lubagem end ahvatleda tunnistusega, mis Paulus annab: olen võidelnud head võtlust, olen usule kindlaks jäänud! Jah, on võimalik elada täiskasvanud elu olles ustav Jumalale ja vaadata tulevasele elule, mida pole võimalik mõõta etapiti. Et me kõik selle sihi poole rühiksime!

laupäev, 10. mai 2008

Suhtlemine teismelistega

„Viigem siis nüüd tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see on nende huulte vilja, kes tunnistavd tema nime. Ärge unustage head teha ja osadust pidada, sest sellised ohvrid on Jumala meele järele” (Heebr. 13: 15,16)

Esimene neist ülalmainitud salmidest kutsub kristlasi üles andma kiituse ohvrit Jumalale. See on meie huulte vili, mis tuleneb isiku identiteedist: osadusest Issanda Jeesuse Kristusega ja päästmise kingituse isiklikust vastuvõtmisest. Järgmine salm kutsub meid üles suhtlema oma kaasinimestega, nii materiaalsete kui vaimulike õnnistuste jagamise kaudu, mida saame armulise Jumala käest. Nende põhimõtete järgmine edendab vaimulikku õhkkonda, muutes teismeliste omavahelise suhtlemise efektiivseks.

Teismeliste kohta võime öelda, et nad pole enam lapsed, kuid pole veel ka täiesti täiskasvanud. See periood on suurte muutuste aeg, milles võime eraldada nii füüsilise, emotsinaalse kui ka käitumise küpemise perioode. Kuna teismelise emotsionaalsed omadused pole veel jõudnud stabiilsele küpsustasemele, siis esineb neil mõningaid emotsionalselt tundlikke piirkondi. Neid alasid tuleb käsitleda eirilse õrnuse ja respektiga.

/.../

Teismelised on ebaküpsed ja täiskasvanuks küpsemise aja jooksul vajavad nad sageli abi, et suuta käituda vastavalt oma tegelikule vanusele. Vanemad peavad olema tähelepanelikud, et mitte nimetada neid solvavalt ebaküseteks, justkui rõhutadest halvimat neis. Iga juhul, kui me suudame puudutada parimat neis – siis toome välja nende tugevused. Neil on oma positiivsed punktid, seega seadkem need kõrgemale, et neid aeg-ajalt kiita. Väljendagem oma poolehoidu ning nad veavad meid vaid harva alt.

Kaks äärmust, millesse vanemad teismelt kasvatades langevad:

Suhtlemine ilma allumiseta:

Elame ajastul, milles ilmalikus ühiskonnas on haktud rõhutama kodust suhtlemist. Selle tõttu on hakanud levima tõekspidamine, et teismelistega tuleb suhelda üksnes sõbra-tasandil. Selline suund on viinud mentaliteedini: „ Mu isa on mu sõber nii kaua, kui ma saan oma tahtmist teha!” Selline sutlemisstiil on hukutanud vanemate autoriteedi.

Allumine ilma suhtlemiseta

Selline positsioon nõuab seatud reeglite eranditeta täitmist, aga jätab unarusse südame ja sisemise vaimu puudutamise. Teismelisi sunnitakse alluma, aga nendega ei suhelda. Kus teismeliste ja vanemate vaheline suhtlemine puudub, on tulemuseks sageli frustratsioon ja kui see lahendust ei leia, siis juhib see paratamatult mässuni/vastuhakuni.

Aktsepeteeri lapse isiksust


Juba väga varakult vajab iga laps tunnet, et tema vanemad tunnustava teda, armastavad just sellisena nagu ta on. Igal lapsel on just temale omased unikaalsed tugevad ja nõrgad omadused, vanemad peavad keskenduma just tugevustele. Vanem, kes saab selle ülesandega hakkama, võidab teismeliste usalduse ja tal on head võimalused olla abiks neil ka oma nõrkustest üle saamiseks.

Anna oma aega

Mõnikord pole vanematel aega laste jaoks, kui nad on vigastanud põlve või on neil mõni isiklik probleem jne. Kui selliselt koheldud lapsed jõuavad teismeikka, leiavad vanemad end olukorrast, kus nende lastel pole aega nende jaoks. Vanemad, kes veedavad aega oma laste seltsis ja tunnevad huvi nende murede ja rõõmude vastu, rajavad aluse heale suhtele tulevase teismelisega.

Võttes aega, et rääkida ja naerda koos teismelisega vabas õhkkonnas, aitab neil pingest vabaneda ja murede ilmnedest jagada vanematega oma kaalukaid probleeme mis neil mõtteis on. Meie teised kohustused peavad jääma tahaplaanile, kui teimeline tahab meiega rääkida.


Tunne kaasa, aga ära tee kompromisse


Et teismelistega suhelda osata, peame tundma sama, mis nemad tunnevad. Püüdma astuma nende kingadesse, aga mitte tegema komrpomisse tõega. Teismeline, kes tunneb, et teda mõistetakse, on avatud suhtlemisele. Vanemad peavad kehtestama selged piirid, millest üle ei astuta. See annab turvalise tunde täsikasvanule ja ei taksita suhtlemist.


Ole kindlameelne ja õiglane, kuid mitte äärmuslik


Kindlameelsus on vääriskivi, mida teismeliste poolt kõrgelt hinnatakse. Kindlameelsus stabliseerib kodu, kuid äärmuslikkus lõhub ja eraldab. Ülereageerimine või äkiline uue vaate (positsiooni) võtmine tekitab segadust ja lõhub teadmist vanemate õigluse kindlusest teismelises.


Väldi silmakirjalikkust, tunnista oma vigu


Vanemate motiivid peavad olema puhtad kõikides ostustes, mida nad laste suhtes teevad. Teismelised ei salli silmakirjalikkust ja ainult läbipaistev ausus veenab neid teie siirastes kavatsustes. Kus on vanem, kes ei tee vigu? Selle läbi, et tunnistame oma vigu, võime veenda teismelist ja selle läbi näidata eeskuju. Teismelisele on ka omane arvata, et ta teab vastuseid ja on targem kui isa. Vanemad, kes on rajanud kindla autoriteedi kodus ja järgivad seda, on eeskujuks avatuse poolest, aitavd oma lastel omandada õiged vaated ja lapsed aksepteerivad ja abi, miad vanemad neile anda püüavad.


Juhata nad Päästja juurde


Iga lapsevanema sisemine soov peaks olema juhtida oma teismelised lapsed Jeesuse Kristse juurde. Just selles vanuses, kui on saavutatud „hea ja kurja tundmine” toob Püha Vaim patutundmise. Vanemad püüavad teha oma parima, et juhatada oma lapsed Päästja jalge ette ja aidata neil leida rahu nende hingedele Jumala armu läbi.

Kui ülestunistamise jõud töötab ja isiklik sidumine on tehtud, võib teismeline hakata joonistuma välja Jumala armus ,et juhtida teda läbi selles traumeerivad eluetapi. Vanematele tasuks on vaadatateismelise kogemusi, mida kirjeldab järgmise kirjakoha sõnum:

„Viigem siis nüüd tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see on nende huulte vilja, kes tunnistavd tema nime. Ärge unustage head teha ja osadust pidada, sest sellised ohvrid on Jumala meele järele” (Heebr. 13: 15,16)

teisipäev, 22. aprill 2008

Lapse iseloomu kujundamine

Kui vaatame vastsündinud lapsele näkku, ei saa me muudmoodi, kui soovime, et ta selliseks puhtaks, süütuks ja rikkumatuks jääkski. Siiski rõõmustame me tema kasvamise ja arengu üle. Selle arengu jälgimises avaldab meile muljet vanemate vastutus ja lapse kujundamise ja õpetamise juures.

Millal peame me oma lapsi õpetama hakkama? Laps ei pea oleme sugugi vana, kui võime märgata tema juures patuse loomuse märke. Nad on pärinud Aadama loomuse, omavad enesekeskset tahet ja kalduvad olema pigem kurjad. Ärgu olgu meil iialgi mõtet, et meie lapsed on pisut paremad, kui teiste lapsed.

Õppimine algab sünniga ja esimestel muljetel on kõige jäävam mõju. Keegi on öelnud, et lapse elu kujundatakse tegelikult välja esimese viie eluaasta vältel. Näide Jookebedist, Moosese emast, on väga märkimisväärne. Me ei tea täpselt, kui vana oli Mooses, kui ta asus elama vaarao tütre juurde, aga see, mida ta oli õppinud kodus, mõjutas usutavasti tema otsuseid. „Pidades paremaks ühes Jumala rahvaga kannatada viletsust kui üürikest aega nautida paturõõmu (Heebrea 11:25).”

Et oma ülesandega hakkama saada, peame oma elu elama Jumala tahte järgi. Kui lapsed ei taju oma vanemates Jumala armastust, Tema Sõna ja austust Kiriku suhtes, on ebatõenäoline, et nad kasvades saavad õige ettekujutuse Jumalast.

Süütud lapsed ei vastuta oma möödalaskmistega mitte Jumala, vaid oma vanemate ees. Vanemad on vastutavad käitumise eest, mida nad oma lastele lubavad. Kui möödalaskmine leiab aset, peame meie vaatama, et rakendaksime õiget karistust, seejärel andestama ja unustama. Seda tehes näeme, et lapse süü on kaotatud. Peame kasvatama neis mentaliteeti hoida südametunnistus puhtana. Vaadakem lähemalt praktilisi alasid, milles vanemate õpetus on vajalik.

Sõnakuulmine (allumine)

Allumine pole inimesele loomupärane. Seda õpitakse harilikult läbi keeruliste ja soovimatute olukordade ning sõnakuulmatuse. Piibel räägib, meile, et Kristus õppis sõnakuulelikkust kannatuse kaudu. Igaüks peab õppima alluma auoriteedile ning seda on kõige parem õppida just lapsepõlves. Jumal on oma sõnas kutsunud lapsi alluma vanematele ja austama neid : „Lapsed, kuulake oma vanemate sõna Issandas, sest see on õige. „Austa oma isa ja ema!” – see on esimene käsusõna, millel on tõotus” (Ef 6:1,2)

Viivitamatus (kohene kuuletumine)

Viivitamatus on kuulekuse alus. Lapsi tuleb õpetada nõudmistele vastama otsekohe, viivitamata. Hilinenud sõnakuulmine on sõnakuulmatus. Kui palju kergem on alluda Jumala kutsele, kui on harjumuseks kuuletuda oma vanematele otsekohe.

Austav suhtumine Jumala Sõnasse ja palvesse

Juba väga varakult peame oma lapse õpetama palvetama. Vanemad peavad lugema neile Piiblilugusid, suuremaks saades peaks Piibli lugemine muutuma loomulikuks osaks nende päevast. „Kuidas hoiab noor inimene oma teeraja selge? Kui ta peab seda sinu sõna järele” (Psalm 119: 9) Vanemad, kas oleme eeskujuks selles? Kas meile meeldib lugeda ja mõtiskleda Jumala asjade üle? Kõnekäänd: „More is caugth than taught” - „ enam püütakse kinni kui õpetatakse” rõhutab eeskuju tähtsusts selles. Tähendusrikkad pereosaduse hetked annavad hindamatu panuse selle eesmärgi saavutamisse.

Ausus

”Sellepärast jätke maha vale ja rääkige tõtt igaüks oma ligimesega...” (Ef 4:25). Niiöelda „valged valed” (hädavaled) on patt Jumala silmis. Peame sisendama lastele vajadust rääkida alati tõtt, sõltumata olukorrast.

Püüdlikkus (usinus, hoolikus)

On vanemate kohustus jälgida, et kokkulepitud kohustused saaksid täidetud korralikult ja kohusetundikult. Lapsed ei pea olema väga suured, selleks et suudaksid aidata mänguasju kokku koguda, pesta oma käsi jne. Selliseid omadusi varakult kujundades, toob see neile kasu kogu eluks.

Autoriteetide respekteerimine

„Olege sõnakuulelikud oma juhatajaile ja alistuge neile...”(Heeb.13:17)

Näeme Jumala kohutumõismist austamatuse suhtes Eliisa aegadel. Kui lapsed pilkasid kiilaspäist prohvetit, hävitas Jumal neist paljud. Millise eeskuju meie jätame? Kuidas räägime meie pastoritest, kooliõpetajatest, riigivalitsejatest jne. Kui vanemad kukuvad läbi austava suhtumise ülesnäitamises, mida võime oodata siis nende lastelt? Lapsed järgivad ju alati oma vanemate eeskuju.

Jumalakartus

Kas me käime Jumala lähedal? Kas teame, mis tähendab olla osaduses Jumalaga? Me ei soovi, et lapsed Jumalat kardaksid, vaid et peame neile õhutama Püha Jumala pühadust ja õiglust. Ühel päeval peame kõik seisma Jumalaga silmast silma ja andma vastust kõikidest tegudest, mida oleme teinud. Kas seda tõsiasja oleme lastele rääkinud?

Karistamine

See mõte on Sõna õpetustest. Me oleme tänulikud õpetuste eest, mis meie jaoks Piiblis kirjas on. „Meeletus on seotud poisi südamesse, aga karistusvits saadab selle temast kaugele!” (Õp 22:15) Me ei pea eriti kaugele vaatamagi, et näha et maailma võtted ei toimi. Karistamise puudumine või valed karistusviisid toovad frustratsiooni nii lapsele kui vanemale. Vanemad, kes ei järgi Piibli põhimõtteid karistamise kohta, pole võimelised ka saavutama eesmärke, ning leiavad end aastate mööduses olukorras, kus lapsed ei austa neid ning valmistavad paljude asjadega nendele isegi häbi. ”Vits ja noomimine annavad tarkust, aga üleannetu poiss teeb häbi oma emale” (Õp.29:15) „Karista oma poega, kuni veel on lootust...” (ÕP. 19:18) „Sa peksad teda küll vitsaga, aga sa päästad tema hinge põrgust!” (Õp. 23: 14) „ Õpeta poisile teed, mida ta peab käima, siis ta ei lahku sellelt ka mitte vanas eas!” (Õp 22:6)

Vanematel on ainult üks võimalus kasvatada oma lapsi Issanda tundmises. Järelikult on meil ainult kindlaksmääratud aeg selle töö tegemiseks ja pole aega puhata.

Meie eesmärk lapse kujundamises pole see, et lastest saaks ühiskonnas mõjuvõimsad isikud vaid mehed ja naised, kes on Jumalale pühendatud ja kasulikud Tema teenimistöös.

Pidage meeles! Sinu laps on ainus varandus, mille saad taevasse kaasa võtta!

pühapäev, 13. aprill 2008

Kristliku pere väärtused

Lugesin hiljuti raamatut Kristliku perekonna väärtused ("Christian Family Values" (CMCO Publications)). Mõtlesin loetut ka teiega peatükk-haaval jagada, tõlkides raamatut eesti keelde. Raamat on üles ehitatud inimese elukaare järgi - alates sünnist kuni surmani. Vabandan ette konarliku tõlke pärast, loodetavasti ei sega see mõtetest aru saamist!

Eessõna

Kristlik perekond on üks kristliku kiriku alustalasid. Seal kus kodu on nõrk, on ka kirik nõrk. Me usume, et Kristlik kodu ja perekond mõjutavad otseselt näiteks kooli heaolu, kui ka kogu rahva heaolu. Jumal on kutsunud oma rahvast olema maa sool ja valguseks neile, kes kõnnivad pimeduses.

Selle raamatu peatükid ilmusid algselt järjejutuna ajalehes Ontario Informer, need on läbi vaatatud ja kogutud sellesse bukletti, et muuta need kättesaadavamaks. Me usume, et sellest saab sobiv täiendus meie kodu raamtukogudele.

Avaldame tunnustust järgmistele vendadele, kes on raamatusse kirjutanud artikleid: Enos Nighswander, Larry Steiner, Delton Martin, Harvey Brubacher, Edgar Martin ja David B. Martin.

Kirjastuse nõukogu igatsuseks on, et see buklett oleks vaimuliku ülesehituse tööriistaks teie kodudes ja kasvataks teie austust kristlike pereväärtuste vastu Jumala auks ja ülistuseks.


Ontario Konservatiivne Mennoniidi Kirik

Kirjastuse nõukogu


1.Peatükk


Uue pereliikme vastu võtmine

Uue pereliikme vastu võtmine algab Jumala poolt kaasaantud armastusega laste vastu. Laste armastamine areneb läbi meie elu. Meie oma lapsepõlves oleme õppinud austama teisi lapsi ja nendega sõbralikult koos mängima. Armastus laste vastu muutus meie kasvades ja küpsedes, kui õppisime aitama vanemaid oma nooremate õdede ja vendade hoolitsemises ning abistama teisi, kelle vastu me lahkust oleme üles näidanud.

Küpsedes hakkasime märkama enestes Jumala poolt meisse pandud igatsust saada ise lapsi. Jumal on igatsuse laste järele asetanud iga pühendunud kristliku paari südamesse, kes alustavad abielu.

Jumala poolt pandud igatsust ei tohi väärastada ega alla suruda, nagu see on kombeks tänapäeva ühiskonnas. Piiblis on mitmeid näiteid suurest igatsusest laste järele, näiteks Hanna puhul: „Selle poisi pärast ma palusin ja Jehoova andis mulle mu palve peale, mida ma temalt palusin”. (1 Saamueli 1:27) Raahel ütles: „Muretse mulle lapsi, muidu ma suren!” (1Moosese 30:1) „Aga Jumal mõtles Raahelile, ja Jumal kuulis teda ning avas tema üsa.” (1 Moosese 30:22)

Seepärast võtkem vastu iga laps oma peresse ja pangem vastu selle ajastu vaimule, mis kutsub üles piirama perekonna suurust. „Otsekui nooled sangari käes, nõnda on noorepõlve pojad! Õnnis on mees, kes oma nooletupe nendega on täinud! Ei jää nad häbisse, kui nad vaenlastega kõnelevad väravas!” (Psalm 127:4,5)


Jumala kätte usaldamine


Vastsündinu pole lihtsalt rõõm ja kink Jumala käest, vaid Jumal on usaldanud selle väikese elu Sinu hoolde. Milline vastutus ja eesõigus! See laps on meie oma, meie silmatera, antud meile armastada, toita, hellitada, hoolikalt juhatada ja lõpuks juhtida Kristuse rüppe.

Ärgem laskem end läbikukkuda selles vastutuses, sest Issand on andnud meile lapsed Tema jaoks. Hesekiel 16:20 ütleb Jumal, et me oleme sündinud Temale , ning 21. salmis nimetab ta inimesi oma lasteks kui ütleb: „sa tapsid mu poegi ja loovutasid need, lastes neid tulest läbi käia nende heaks?” Me ei taha anda Jumala lapsi sõnakuulmatuse, kergemeelsuse, äralangemise ja maailmameelsuse tulesse, vaid kasvatada neid Issanda manitsuses.

Sellepärast kandkem rõõmuga oma väikesi, võtkem vastu nad oma kodudesse ja kasvatagem neid Temale, sest nad on Tema omad.


„elada rõõmsana poegade emana! Halleluuja!” (Psalm 113:9b)