Lapse iseloomu kujundamine

Kui vaatame vastsündinud lapsele näkku, ei saa me muudmoodi, kui soovime, et ta selliseks puhtaks, süütuks ja rikkumatuks jääkski. Siiski rõõmustame me tema kasvamise ja arengu üle. Selle arengu jälgimises avaldab meile muljet vanemate vastutus ja lapse kujundamise ja õpetamise juures.

Millal peame me oma lapsi õpetama hakkama? Laps ei pea oleme sugugi vana, kui võime märgata tema juures patuse loomuse märke. Nad on pärinud Aadama loomuse, omavad enesekeskset tahet ja kalduvad olema pigem kurjad. Ärgu olgu meil iialgi mõtet, et meie lapsed on pisut paremad, kui teiste lapsed.

Õppimine algab sünniga ja esimestel muljetel on kõige jäävam mõju. Keegi on öelnud, et lapse elu kujundatakse tegelikult välja esimese viie eluaasta vältel. Näide Jookebedist, Moosese emast, on väga märkimisväärne. Me ei tea täpselt, kui vana oli Mooses, kui ta asus elama vaarao tütre juurde, aga see, mida ta oli õppinud kodus, mõjutas usutavasti tema otsuseid. „Pidades paremaks ühes Jumala rahvaga kannatada viletsust kui üürikest aega nautida paturõõmu (Heebrea 11:25).”

Et oma ülesandega hakkama saada, peame oma elu elama Jumala tahte järgi. Kui lapsed ei taju oma vanemates Jumala armastust, Tema Sõna ja austust Kiriku suhtes, on ebatõenäoline, et nad kasvades saavad õige ettekujutuse Jumalast.

Süütud lapsed ei vastuta oma möödalaskmistega mitte Jumala, vaid oma vanemate ees. Vanemad on vastutavad käitumise eest, mida nad oma lastele lubavad. Kui möödalaskmine leiab aset, peame meie vaatama, et rakendaksime õiget karistust, seejärel andestama ja unustama. Seda tehes näeme, et lapse süü on kaotatud. Peame kasvatama neis mentaliteeti hoida südametunnistus puhtana. Vaadakem lähemalt praktilisi alasid, milles vanemate õpetus on vajalik.

Sõnakuulmine (allumine)

Allumine pole inimesele loomupärane. Seda õpitakse harilikult läbi keeruliste ja soovimatute olukordade ning sõnakuulmatuse. Piibel räägib, meile, et Kristus õppis sõnakuulelikkust kannatuse kaudu. Igaüks peab õppima alluma auoriteedile ning seda on kõige parem õppida just lapsepõlves. Jumal on oma sõnas kutsunud lapsi alluma vanematele ja austama neid : „Lapsed, kuulake oma vanemate sõna Issandas, sest see on õige. „Austa oma isa ja ema!” – see on esimene käsusõna, millel on tõotus” (Ef 6:1,2)

Viivitamatus (kohene kuuletumine)

Viivitamatus on kuulekuse alus. Lapsi tuleb õpetada nõudmistele vastama otsekohe, viivitamata. Hilinenud sõnakuulmine on sõnakuulmatus. Kui palju kergem on alluda Jumala kutsele, kui on harjumuseks kuuletuda oma vanematele otsekohe.

Austav suhtumine Jumala Sõnasse ja palvesse

Juba väga varakult peame oma lapse õpetama palvetama. Vanemad peavad lugema neile Piiblilugusid, suuremaks saades peaks Piibli lugemine muutuma loomulikuks osaks nende päevast. „Kuidas hoiab noor inimene oma teeraja selge? Kui ta peab seda sinu sõna järele” (Psalm 119: 9) Vanemad, kas oleme eeskujuks selles? Kas meile meeldib lugeda ja mõtiskleda Jumala asjade üle? Kõnekäänd: „More is caugth than taught” - „ enam püütakse kinni kui õpetatakse” rõhutab eeskuju tähtsusts selles. Tähendusrikkad pereosaduse hetked annavad hindamatu panuse selle eesmärgi saavutamisse.

Ausus

”Sellepärast jätke maha vale ja rääkige tõtt igaüks oma ligimesega...” (Ef 4:25). Niiöelda „valged valed” (hädavaled) on patt Jumala silmis. Peame sisendama lastele vajadust rääkida alati tõtt, sõltumata olukorrast.

Püüdlikkus (usinus, hoolikus)

On vanemate kohustus jälgida, et kokkulepitud kohustused saaksid täidetud korralikult ja kohusetundikult. Lapsed ei pea olema väga suured, selleks et suudaksid aidata mänguasju kokku koguda, pesta oma käsi jne. Selliseid omadusi varakult kujundades, toob see neile kasu kogu eluks.

Autoriteetide respekteerimine

„Olege sõnakuulelikud oma juhatajaile ja alistuge neile...”(Heeb.13:17)

Näeme Jumala kohutumõismist austamatuse suhtes Eliisa aegadel. Kui lapsed pilkasid kiilaspäist prohvetit, hävitas Jumal neist paljud. Millise eeskuju meie jätame? Kuidas räägime meie pastoritest, kooliõpetajatest, riigivalitsejatest jne. Kui vanemad kukuvad läbi austava suhtumise ülesnäitamises, mida võime oodata siis nende lastelt? Lapsed järgivad ju alati oma vanemate eeskuju.

Jumalakartus

Kas me käime Jumala lähedal? Kas teame, mis tähendab olla osaduses Jumalaga? Me ei soovi, et lapsed Jumalat kardaksid, vaid et peame neile õhutama Püha Jumala pühadust ja õiglust. Ühel päeval peame kõik seisma Jumalaga silmast silma ja andma vastust kõikidest tegudest, mida oleme teinud. Kas seda tõsiasja oleme lastele rääkinud?

Karistamine

See mõte on Sõna õpetustest. Me oleme tänulikud õpetuste eest, mis meie jaoks Piiblis kirjas on. „Meeletus on seotud poisi südamesse, aga karistusvits saadab selle temast kaugele!” (Õp 22:15) Me ei pea eriti kaugele vaatamagi, et näha et maailma võtted ei toimi. Karistamise puudumine või valed karistusviisid toovad frustratsiooni nii lapsele kui vanemale. Vanemad, kes ei järgi Piibli põhimõtteid karistamise kohta, pole võimelised ka saavutama eesmärke, ning leiavad end aastate mööduses olukorras, kus lapsed ei austa neid ning valmistavad paljude asjadega nendele isegi häbi. ”Vits ja noomimine annavad tarkust, aga üleannetu poiss teeb häbi oma emale” (Õp.29:15) „Karista oma poega, kuni veel on lootust...” (ÕP. 19:18) „Sa peksad teda küll vitsaga, aga sa päästad tema hinge põrgust!” (Õp. 23: 14) „ Õpeta poisile teed, mida ta peab käima, siis ta ei lahku sellelt ka mitte vanas eas!” (Õp 22:6)

Vanematel on ainult üks võimalus kasvatada oma lapsi Issanda tundmises. Järelikult on meil ainult kindlaksmääratud aeg selle töö tegemiseks ja pole aega puhata.

Meie eesmärk lapse kujundamises pole see, et lastest saaks ühiskonnas mõjuvõimsad isikud vaid mehed ja naised, kes on Jumalale pühendatud ja kasulikud Tema teenimistöös.

Pidage meeles! Sinu laps on ainus varandus, mille saad taevasse kaasa võtta!