Lapsesuu... :)

Leidsin postkasti koristades toreda kirjakese tõestisündinud looga :

Väike Oskar (5a.) teatab Martale:" Ma võin muide ära surra!"
Ja pärast mõjukat pausi lisab: "Ja siis lähen ma taevasse!".
Johanna vastab õe eest:"Ei, kõik inimesed ei lähe taevasse, ainult need, kes head teevad. Kui sul on valge süda, siis saad taevasse, kui sul on must süda siis ei saa".

Oskar kuulab silmad rõngas peas ja ütleb üllatunult: "Aga minu süda on punane, kuhu mina siis lähen?"
:D K.

Õnnistatud usupuhastuspüha!

Oksana Elupuus

Mina olen TÕELINE VIINAPUU...Kui te jääte MINUSSE ja Minu Sõnad jäävad teisse,siis paluge, mis te iganes tahate, ja see sünnib teile! Joh. 15: 1,7 Elu on üldiselt üks väga ebakindel askeldus. Kindel on vaid see , et meil kõigil lõpeb see surmaga… On suur Jumala kingitus- olla asetatud – Elupuusse. Me oleme kõik olnud – metsikud viinapuuoksad – ilma tõelise Eluta. TEMA on ELUPUU.
Jumala Poja kaudu – oleme sündinud ülevalt- meid on liidetud Jeesuse vereringesse. Elu tuleb Jeesuselt- Jumala kingitusena.
Jeesus ütles: Mina olen esimene ja viimane. Mina olen Eluleib.
Ta oli – arhitektina Jumala kõrval, hoides käes –leegitsevat tulekera- asetas ta päikese oma kohale .Ta hoidis käes kuud ja tähti ja asetas need paigale. Ta oli TAEVANE KUNINGAS, sündis siia planeedile Maa - et lepitada maailma Jumalaga.
Ta ei ole ühegi ususuuna esindaja. Ta on usu – kinkija. Ta ei ole mõne kiriku –etikett, Ta on Jumala Poeg, kellele on antud kõik meelevald – taevas ja maa peal. Ta istub Kõigeväelise Jumala- Universumi Looja – paremal käel. Seetõttu on Tal täielik meelevald sinu elu üle ka täna.
Nii 2000 a. tagasi, kui ka täna –ei või lihtne inimene, ega ka kõrgelt koolitatu mõista, et see Mees on tulnud lepitama maailma patte.
Kui loed Piiblit, nii nagu on kirjutatud, usud seda - lubad Jumalal ennast kõnetada – siis alles, tuleb arusaamine ja igatsus – olla Elupuus.
TA suri – sinu ja minu pattude eest – võttis karistuse enese peale .Ta tõusis hauast ja elab. Ta on surmariigi Võitja! Ta oli nähtavalt jüngrite keskel .Ta ei läinud tagasi Heroodese juurde, kuigi Tal oleks olnud midagi Heroodesele rääkida –kuidas asjad tegelikult olid. Oleks huvitav olnud näha, kuidas Ta astub sisse, küsimata audientsi: „ Kas saan kohtuda härra Heroodesega?". Millise näo oleks Heroodes siis teinud?
Ta ei läinud ka Pontius Pilatuse juurde, kes oli täbaras olukorras, kui ta pidi kohut mõistma selle Inimese üle, kelles ta mingit süüd ei leidnud.
Ta ei läinud ka Kaifase juurde. Tal polnud vaja minna preesterkonda häirima. Ta ei olnud kunagi sekkunud kirikute õpetustesse. Ta tõi ELU. Sina ja mina – me vajame ELU.
Me olime pattudes, olime – metsikud viinapuu oksad, ilma õiguseta Taevale. Keegi meist poleks saanud mingil teisel viisil siirduda IGAVESSE ELLU – kui Elupuusse poogituna so. – sündides ülalt –Jumala Riiki .
See on ime ,kui inimene saab patud andeks – Jeesuse Vere läbi. Patt lahutab inimese Pühast Jumalast. Kõik on ära pühitud – saabunud on kauaigatsetud – hingerahu!
On imepärane, et Jeesus ei läinud andma väikeseid näpunäiteid tollastele ametivõimudele või vihjeid, kuidas asju paremini teha. Selle asemel ilmus Ta väikesele meestehulgale ja ütles: „Minge ja kuulutage evangeeliumi!"
Ta jättis selle – meie ülesandeks
Sõber, kas usud või mitte – see on sinu võimalus. Me ei saa panna Jeesust kõrvale – päeval, mil me Teda nagu ei vajaks.
TA tahab osaleda igas su argipäevas. Ta tahab liikuda sinu valus ja mures. Kuid –esmalt tahab Ta sinu südant. Ta soovib tulla elama sinu ellu.
Ta ei tulnud ehitama ühtegi sünagoogi ega kirikut. Ta tuli inimestesse puhuma – uut vaimu. Ta tuli – vabastama inimest – patuahelatest. Millises orjuses inimene ka iganes ei oleks - temasse hoovab uus elu. Nagu metsik oks võetakse maailmast ja poogitakse ehtsa ELUPUU külge. Ta ei saa enam osaleda – vanas vereringes.
Kristusest voolab –uus elu nn. elumahl sinu kõikidesse eluvaldkondadesse.
Ka Elupuus olles – ei ole kõik muinasjutuliselt kaunis ja kordaminev. Aga igas olukorras omame me Kõigeväelise nõuannet ja abi.
Kuningate Kuningas armastab sind ja soovib sinu kaudu – armastada inimesi, kellega kokku puutud. Jeesusel ei ole siin rohkem käsi, jalgu ega silmi, kui ainult meie käed, jalad ja silmad.
TA tahab taastada koguduse. Ta süütab selle põlema, sest kogudusel on kalduvus – langeda religioossuse sohu. Aga Jumal haarab meid kaasa liikumisse ja tegevusse –elusse.
Meil on Jeesus – see tähendab - Jumal on koos meiega. See tähendab, et meiega on alati enamus .Me ei kuulu vähemuse , vaid enamuse hulka. Ja me ei ole kunagi –üksi.
Abikaasad jätavad üksteist, ühel päeval lahutab meid surm. Kuid Jumal ei jäta ka surmas. Ta ütleb: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha" Hebr. 13: 5
Tahan täna soovitada sulle Jeesust. Ta on seda väärt.
Ta võib muuta sinu elu ja saatuse. Ta on pääste ja elu Jumal.
Keegi ei paku maailmas – igavest elu .Ei ole nooruse allikat, ei aita head kreemid- vanus tuleb ja elu libiseb käest. Aga me oleme – ELUPUUS. Ta annab meile jõudu, et elada oma elu väärtuslikult.
Jeesust Kristust tuleb võtta tõsiselt. Võta tõsiselt Teda ja elu koos Temaga. Ära ole usklik, kes elab tugevalt koosolekul aga lahjalt kodus. Võta vaikset aega – palveta, loe Piiblit , põle Jeesusele. See tasub ära. Jeesus on su kodus siis , kui lähed magama või kui tõused üles. Ta elab koos sinuga.

Millest alustada?
Esiteks – kontrolli oma eluviise, kuidas sa elad.
Teiseks- kontrolli oma sõnu.
Kolmandaks – kontrolli oma tegusid – kellele sa elad?
--- lase ennast pookida ELUPUUSSE.
Õpi rõõmustama Temast.
Jeesus läks läbi elutormide. Kui Ta üle kohut mõisteti, ei pühkinud keegi Ta pisaraid. Keegi ei pühkinud verd Tema silmakoobastest, kui Ta ristil rippus .Keegi ei öelnud : me armastame Sind, meil on sinust kahju. Tuhanded said söönuks leivast ja kalast. Tuhanded olid tervendatud. Ka kurjad vaimud lahkusid Tema Sõna peale. Kus olid inimesed siis ? Täna on sinu aeg- võtta Teda tõsiselt.
Kutsun sind üles – otsima Teda.
Jeesus, olen rääkinud sinu silma all, nii, kuidas oskasin.
Vajuta südamesse see, mis oli Sinust. Anna täna sisemine võimas puudutus. Oled kõrge ja püha Jumal. Puuduta südameid, tervenda haigeid, värskenda väsinuid, tõsta üles nõrku – oma püha nime pärast. Aamen.

Raimo Rahnasto - Seinajoel dets. 2007
Lühendatult R.Rrahnasto jutlusest „ Hüüdja Hääl" dets. 2007

See, mis kõigub, peab muutuma.

Hebr .12:27 ..see, mis kõigub, peab muutuma, sest ta on loodud, et püsiks see, mida ei saa kõigutada.Tähelepanu tuleks pöörata ka kogu lõigule. Jumal räägib siin kõikuvast, muutuvast ja püsivast. JEESUS KRISTUS on seesama eile ja täna ja igavesti.

Hebr.13.8 Sest mina, JEHOOVA, ei ole ennast muutnud, ja teie, Jaakobi lapsed, ei ole ka sellega valmis saanud.

Mal.3:6 JUMAL on muutumatu.

Meie- inimlapsed peame muutuma. Kõik, mis on meie ümber - kõigub - midagi püsivat ei ole. Ja meie ise, meie usk ja osadus Jumalaga, on väga kõikuvad, seega vajavad kibedasti muutust. MINA olen sind istutanud heaks viinapuuks, täiesti puhtast seemnest; kuidas sa küll oled muutunud võõramaiseks, roiskunud viinapuuks? (Jer. 2:21)

Mis suunas me muutume ?

Tagasi - JUMALA suunas. See oli mulle uus mõte. Kui räägime muutumisest, siis mõtleme ikka edasipürgimist. Ja nüüd järsku - tagasi... Jah, JUMALA sarnasusse, nii, nagu TA meid on loonud. JUMAL igatseb oma lõhna ja maitset.

Moab on olnud muretu oma noorusest alates ja on vaikselt seisnud oma pärmi peal; teda ei ole tühjendatud astjast astjasse ega ole ta pidanud minema vangi; seepärast on temale jäänud omaenese maitse ja ta lõhn ei ole muutunud. Jer. 48:11

Meie peame muutuma.

Ja ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel, et te uuriksite mis on JUMALA hea ja meelepärane ja täieline tahtmine. Room. 12:2

Jumal ootab kannatlikult. Ta annab märku.Ta ootab, et meile armu anda.Tundub, et lõpuaja kristlane, selleasemel, et igatseda muutust, ootab, et kõigutamatu ja püsiv Jumal ennast muudaks, teeks meile kivid leibadeks jne.

Su hõbe on muutunud räbuks su kali on veega lahjendatud! Jes. 1:22

TEMA on teel nõrgendanud mu rammu, lühendanud mu päevi! Ma ütlen: " Mu JUMAL, ära korista mind keset mu eluiga; SINU aastad kestavad põlvest põlve!Vanasti SA panid maale aluse ja taevad on SU käte töö!Need hävivad, aga SINA püsid;nad kõik kuluvad nagu kuub;SA vahetad neid nagu riideid ja nad muutuvad!Aga SINA oled seesama ja Sinu aastad ei lõpe!SU sulaste lapsed leiavad eluasemeja nende sugu on kinnitatud SINU ees ! Ps. 102:24- 29

See, mis kõikuv, peab muutuma.Meil on lootus saada kinnitatud Jumalas, TEMA püsivuses. Õnnistatud muutumine!

Tundke ära oma viletsus ja leinake ja nutke! Teie naer muutugu nutuks ja teie rõõm tusaks! Alanduge ISSANDA ette, siis TA ülendab teid! Jak. 4: 9

Milline on muutuse tee ?

et ma tunneksin ära TEMA ja Ta ülestõusmise väe ja TEMA kannatamise osaduse ning muutuksin TEMA SURMA SARNASEKS. Fil. 3: 10

Aga me kõik, kes katmatu palgega vaatleme ISSANDA AUHIILGUST otsekui peeglistmuutume samasuguseks kujuks aust ausse nagu ISSANDA VAIMUST. 2Kor.3: 18

Kõik, mis kõigub, peab muutuma, et püsiks see, mida ei saa kõigutada.Muutumine - see on võti - ja evangeelium - kõigutamatu, püsiv, viljakandev elu KRISTUSES - on mullegi võimalik!

Aamen.

14.01 2008

Mt 5,17-20

A.Benigna Carstensi jutlus 29. aprillil 2007 Vennastekoguduse 550 aastapäevaks Herrnhut`is tekstile: Mt 5,17-20

Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma.
Tõesti ma ütlen teile,ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud.
Seda, kes iganes nendest käskudest ka kõige pisema tühistab ja teisi sedasama tegema õpetab, hüütakse kõige pisemaks taevariigis. Kes aga selle järgi teeb ja õpetab, seda hüütakse suureks taevariigis.
Sest ma ütlen teile: Kui teie õigus ei ole märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma, siis te ei saa taevariiki!

Armsad vennad ja õed,

Juubelid ei ole mugavad “asjad”. Ka reformatsiooniaastapäevad ei ole seda. Tahaks paar rõõmsat päeva korraldada ja lõpuks oled küsimuse juures, mis kiriku asutajatel oli: “On see, mis me siin omame üldse veel Kristuse kirik?”
Üks ohtlik küsimus, äärmiselt lõhestav (kirikut) küsimus. Aga samas väga vajalik küsimus. Sest tänu sellele, et ikka ja jälle leidub noori inimesi, kes kõigega harjunud ei ole või et juubelite eel kohtume küsimusega ja järele mõtleme, ei hakka me koguduse, kiriku tänast seisukorda kiiresti normaalseks, ainuvõimalikuks ja seega õigeks pidama. Ja harjume me selliste asjadega millega me tegelikult harjuma ei peaks.
Jeesus oli ju tõesti oma aja radikaal. Ühest küljest ta eirab tolleaegseid ettekirjutisi, teisest küljest on ta nõudmistes maksimaalne.” Kui keegi teid paremale põsele lööb...”. See on “parim õigus”, mitte see õigus, mis ütleb: No nii tõsiselt ei ole seda ka mõeldud. See on õigus, millel ei ole varuks 1001 “aga”, vaid mis lihtsalt teeb, mida Jumal tahab. “Sest taevariik on lähedal”
Aga kas tõesti, nii lähedal, kui taevariik siis näis, ei olnud ta siiski. Igaljuhul mitte avalikult ja kõigile nähtav taevariik. Te tunnete kindlasti seda tuntud ütelust. “Jeesus jutlustas Jumalariigist ja tuli kirik.”
Kristlased pidid peale ülestõusmissündmusi end sisseseadma - teadmata ajaks. Nad pidasid jumalateenistusi ja leidsid selletarvis rituaalid, nad alustasid elumajades ja ühel ajal ehitasid katedraale, nad olid teoreetiliselt kõik preestrid ja ometi moodustasid hierarhiad. Ja Jeesuse radikaalsed käsud kehtisid veel üksnes väljavalitute kohta, näiteks munkade kohta ja ühel ajal enam ka mitte nende kohta.
Aga enne kui jälle kirikulooga tegeleme: Kui kaugele me oleme tegelikult Jeesuse parimast õigusest läinud?
Ka meie ei ela nii nagu tuleks homme taevariik. Me muretseme oma pensionisammaste pärast, kogudusena selle sissetulekute pärast, ei üüri kellelegi tasuta ruume. Aga ka eraelus: lahutused ei ole meie hulgas mingi haruldus, oma surnuid me matame - mida Jeesus teatud olukorras enam tarviliseks ei pea.
Kas me peaksime 550 aastat peale vennastekoguduse algust jälle mõtlema päris uue alguse peale? Välja ühiskonnast, mis meid ahvatleb üleliigse tarbimise ja sellega kaasneva ebaõiglusele kaasaaitamissega?
Maal saaksime ehk nõnda elada nagu Jeesus seda nõudis? Kas hakkaks siis õiguse päike Jeesuse kirikule paistma?
Õdede ja vendade vastus 1475 oli tõesti- tagasi loodusesse, tagasi algkoguduse juurde.
50 aastat peale koguduse moodustamist tõdeti, et tee –“Välja maailmast” on tupikusse jõudnud. Üks vendadest oli seebikeetja. Ta ütles, et ta ei saa maal elada ja põhjendas seda: “ Lehmad ei söö ju seepi”. Võimalikuks sai samm tagasi ühiskonda, aga tõdeti midagi sügavamat: püüdlus on teha seda mida Jumal tahab, parem õigus vajab aga ükskõik, kus me oleme, muud.
Ta vajab, mida me armulauas pühitseme: Jeesus ise peab meile ikka ja jälle osa oma õigusest andma. Tema oli see kes tõesti põse keeras. Tema oli see, kes vaatamata oma radikaalsusele kellegi vastu vägivallaga ei läinud vaid ka oma vaenlasi armastas. Tema söömaaeg on märk sellest, et me kõigi oma läbikukkumistega jälle tagasi Jumala juurde võime tulla. Jeesus sõi jüngritega, kellest ta teadis, et nad tema radikaalseid nõudeid ei suutnud täita. Jeesus on meiega õhtusöömaajas.
Kui esimesed vennad ja õed Jumala armastust Jeesuses Kristuses ja mitte enda järelkäimist õndsuse alusena ära tundsid, siis olid nad vabad välja maailma minema. Et Jumal Kristuses õigeks mõistab, see andis neile vabaduse. Tegi niisiis, armsad vennad ja õed õiguse usust, õiguse, millest Jeesus räägib, mittevajalikuks? Kas me ei peaks enam esitama küsimust, kui kaugele me Jeesuse kuulutusest oleme läinud?
Ikka ja jälle on kristlased ütelnud, et kuna see üldse ei lähe ja kuna mitte teod vaid usk õigeks teeb, ei pea me seda nii täpselt võtma.
Aga Jeesust ei ole me siis kindlasti õieti mõistnud. Ja ka vanasid vendasid mitte. Nad ei tahtnud neid õigusi teienteise vastu mängida.
Seebikeetja oma lehmadega avas nende silmad ühes punktis, mille liikumised “tagasi Jeesuse juurde” tähelepanemata jätavad.
Nagu Jeesus eluajal ei kuulutanud igavesi tõdesid vaid situatsioonist rääkis, siis ka täna ta ei hakkaks lihtsalt kordama, mida ta siis ütles. See tähendab,et meil tuleks kogu jõuga seda otsida, mida Jeesuse toonased sõnad täna meie jaoks tähendavad. Või teisiti. Küsida:” Mida ütleks Jeesus selle kohta?” Ja seda siis ka järjekindlalt teha.
See tee on komplitseeritum, kui lihtsalt Sõna 1:1 võtta. Aga see on ainuke viis kuidas Jeesus saab selles otsustajaks, mida me siin praegu teeme.
Konkretiseerime. Me vaatame üleolevalt islamiusuliste pearätikutele ja mehe naise suhtele islamis. Seda me ei või, kui me Jeesuse sõnu tõsiselt võtame. Me oleme uhked oma vennaliku suhtumise üle koguduses. Mida ütleb Jeesus oma mäejuluses? Mis on selles erilist, kui te omi õdesid ja vendi armastate, armastage ka teisi ja mitte teoreetiliselt.
On inimesi, kes meid tõeliselt ärritavad. Kas meile ei lähe üldse korda, mida Jeesus selle kohta ütleb? / Aga mina ütlen teile: igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, .../.
Olge siis täiuslikud nagu teie taevane Isa on täiuslik!
Kas me siis oleme täiuslikud? Või ei puutu see meisse. Üleolevalt jätame selle täiuslikkuse teema nendele, kes tegudega tahavad midagi teenida.
See ei ole mingi õuduspilt mille Jeesus oma mäejutluses meie silme ette maalib. See on pilt kooselust, mis on kantud kaaslase respekteerimisest ja vastutusest, kus kaaslasega hästi räägitakse, kus ka kõrvalejäänut kui eestseisjat austatakse.
Armulaud, osadus Jeesus Kristusega Tema lauas ja lohutav sõna andestusest on nende jaoks, kes Tema järgijad tahavad olla, mitte nende jaoks, kes seda kõike nagunii tõsiselt ei võta.
Aga armulaud on ka äärmiselt vajalik. Sest ilma selleta, ilma Kristuse vere ja õiguseta jõuame me peagi oma õiguse piiridesse. Paljud radikaalsete kristlaste grupid on sinna jõudnud.
Ka meie böömi vennad olid oma algusaegadel selles punktis, kus juba rõõm ühest lillebuketist loeti liigseks ilmalikkuseks ja Jeesusest kaugenemiseks. Püüdlemine täiuslikkusele Jumala tahte järgimises, muutis kogu tegevuse rõõmutuks asjaks, kaugenemiseks inimestest. Kui meil on ainult meie õigus siis oleme varsti lõpus.
Avastus, et Kristus ise meid õigeks teeb, tõi vennad ja õed sellest raskest punktist välja.
Kogu jõuga, aktiivselt ja väsimatult uurida, mida Jeesus täna ja siin teha tahab. Sellepärast ta ütleb: “Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele”
Aga oma janu ja nälga ei suuda me ise kustutada.
“Sest nemad saavad küllaga” /”Sest nemad rahuldatakse” (1968. aasta Piibli tõlge)
See on jälle Jumala töö.
Aastapäeva juhtlause on:” Jumala poolt kutsutud- inimeste juurde”.
Kõik see, Jeesuse järgimine, kirik, õigus, armulaud ei ole midagi mida me pidulikult ainult endale pühitseme. Ka sellepärast pidid õed ja vennad minema välja külaühiskonnast linnadesse.
Sellepärast peame ka meie, kui vennastekogudus, alati oma “taldrikuäärest” kaugemale vaatama ja veelgi enam.

(Tõlkinud Lui Remmelg)

Vanaema suvi

Peos mul mitmed väiksed käed,
padjal siidipehmed pead,
laua ümber mitmed suud
jälle kallil suvekuul.

Lävel pilla-palla tossud,
katki taldrikud ja tassid.
Aknad-uksed, kõik on kriimud,
vaiba peal on pissiviirud.

Vaasid topitud täis lilli,
keegi ajab viripilli,
riidu jooksmist sinna-siia,
trepil labidatäis liiva.

See ju, see ju ongi õnn,
mis mu toas ja õues on.
Kaela ümber kallikäed,
Silmast silma siirust näed.


Selle luuletuse on kirjutanud Ilmi Liik e. tsiteerides Luid- "Üks jumalakartlik vanaema, sellist igatseks vist iga laps."
(Igati sobiv sellesse nädalasse. Suvi oma tööde-tegemiste ja tegematajäämistega on lõppemas, viimast puhkusenädalat veedab meie perel külas linnavanaema.)

Passion 2007

...nagu liiv ühes liivakellas – nii aeglaselt ja siiski katkematult, muutumatult – nii ajatult ja siiski nii pidurdamatult voolab õli üle juuste.
See näib mulle nagu üks väike igavik. Südamepekslemise ja kätevärinaga seguneb veidike uhkust ja senitundmatut rahu.
Õli lõhn täidab ruumi....
Ma olen õnnelik.
Kui ma õli veel veidike puudutan, tõstab Jeesus pilgu ja vaatab üles....

Ma olen nii süvenenud, et võpatusega kuulen, kui üks jünger teravalt ütleb- nii hinnalist õli olen pillanud, oleksin raha ehk vaestele annetanud.
Tunnen end lummusest vabastatuna. Minu sees midagi kui plahvatunuks. Sügav pettumus,nõrdimus, kui mingi süütunne ja siiski ka mitte.

Ma upun mittemõistmise kurbusesse, kuni mu silmad täituvad pisaratega.
Ma valmistun minema. Siiski, Jeesus hoiab mind tagasi ja pöördub jüngri poole....

VT ja UT vol 2

Tervisi Emmastest!

Ehk on teema VT ja UT “suhtest” juba oma päevakajalisuse kaotanud, aga tahtsin Sulle veel ühe teate saata.
Ma arvan, et kui teema väga lähedane on tasuks vastuseid otsida just Pauluse kirjadest ja eeskätt Pauluse kirjast Rooma rahvale. Meie, protestantide jaoks on Rooma kiri ju üks olulisemaid (kui võiks Piibli raamatuid reastada). Väga hea kõne selle kohta pidas Taavi Ugami isa Emmaste surnuaiapühal.
Rooma kiri on samas minu jaoks raskevõitu ja heaks abiks on siin kommentaarid (muidugi inimesele, kes kommentaare loeb).
Rooma kirja kommentaaridest eesti keeles on praegu saadaval vist 2. Üks neist peaks teilgi olema-
Nurstest pärit Osvald Tärgi kommentaar, mis on mo meelest hingehoidlikum. Teine Thureni kommentaar on konspektiivsem ja ka enam usuteaduslikke põhjendusi pakkuv.
Ma arvan, et me ei peaks oma Loojalt saadud mõistust usu üle rääkimisel alahindama ja väljalülitama, samas tunded (emotsioonid) on samuti osa inimesest.

Lõpetuseks mõni sõna läinud nädala neljapäeva vaimuliku loosungi
PÖÖRDU MU POOLE JA OLE MULLE ARMULINE,SEST MA OLEN ÜKSILDANE JA VILETS (Ps 25,16) kohta.

See 25 Ps on väidetavasti üksikisiku kaeblemine oma Jumala poole.
Mõtlesin, kes see inimene on, kes tahab tänapäeval tunnistada – olen vilets. See on kui enesehaletsemine mille kohta psühholoogidel on oma arvamus.
Kui me tunnistame, et oleme viletsad ei ole see mitte meie paremate päevade tunnistus vaid pigem päevade mille kohta ütleb Koguja- need ei meeldi mulle mitte.
Paremad päevad juhivad meie mõtted enamasti kaduvatele asjadele. Tegeleme oma igapäevatoimetustega. Sageli ei jää meile sellist aegagi, et mõelda, miks ma üldse maailmas olen, milline on minu ülesanne ja olemine pikemas perspektiivis.
Elame oma mõtetega tänases ja seda mitte kristlikus mõttes (võttes päeva korraga ja mitte muretsedes ette, mis kõik võib tulla) vaid meie päevamelus ei olegi kohta igavikulistele küsimustele mõtlemiseks.

Kõik, mida me oleme saavutanud, mida me omame- positsioon, töökoht, tervis, lähedased- seda me võtame, kui meile tingimata kuuluvat, mis on meile määratud alatiseks.
Ometi on inimese- uskliku ehk uskmatu, hea või kurja elus aegu, mis meid maadligi suruvad. Kui paremad päevad mööda saavad, kui aeg meie ihu ja tervist murendab, kui meid või meie lähedasi õnnetused ja hädad tabavad.
Kas me suudame võtta neid päevi lootusega, et Issandal, kes on kandnud meie süü ristipuule ka selles, meile raskes olukorras, meie jaoks parim lahendus on?
Kas Jumal on meie jaoks see kindel pidepunkt millest me kinni hoiame, kui meid raskused tabavad?

Apostel Paulus ütleb:”Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses, püsivad palves”.

Armu teile ka uuel nädalal!

Lui

“Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette!” Roomlastele 12:10

Kuulsin kord lugu naisest, kes kolis ühte väikelinna. Pärast seda, kui ta oli seal juba mõnda aega elanud, kurtis ta naabrile, kui vilets on teenindus kohalikus apteegis, lootuses, et naaber edastab kriitika apteekrile. Järgmisel korral, kui uustulnuk apteeki läks, tervitas apteeker teda laia naeratusega ja ütles, et tal on nii hea meel teda taas kohata. Ta teenindas naist kiiresti ja asjatundlikult ning pakkus talle isegi abi uues kohas sisse elamisel. Koju jõudes rääkis imestunud naine hämmastavast muutusest ka naabrile. “Küllap te rääkisite talle, kui viletsaks ma sealset teenindust pidasin,” lisas ta lõpuks. “Tegelikult mitte,” ütles naaber, “Ma loodan, et te ei pane pahaks, aga ma ütlesin talle hoopis, et olite hämmastunud, kui kenasti on ta sellises väikelinnas suutnud apteegi töös hoida ning et pealegi on see üks parimaid endasarnaseid, mida te näinud olete.” Inimesed reageerivad lahkusele paremini kui kurtmisele. Tegelikult teeb enamus neist Sinu heaks peaaegu kõike, kui kohtled neid lugupidavalt. See tähendab seda, et teed neile selgeks, et nende tunded on tähtsad, nende eelistused respekteeritud ja arvamused väärtuslikud. Ralph Emmerson on öelnud: “Igal inimesel on õigus olla hinnatud tema parimate hetkede põhjal.” Loe veelkord Pauluse sõnu: “Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette!” ning mine ja rakenda need ellu.

Seda päevasõna ma näen hoopis sellise nurga alt, eriti ametniku seisukohalt: Paljud inimesed lähevad teenindaja või ametniku juurde juba selle mõttega, et nad on bürokraadid ja üldse nõiad jne. ja käituvalt ka vastavalt ülbelt, halvustavalt. Ja siis toimub nõnda nimetatud peegeldus efekt. Ma saan aru, et kui pöördud kellegi poole, siis näe temas ennekõike head ja suhtu temasse armastusega. Nii on palju kergem asju ajada. Isegi, kui Sa inimest tunned ja tead tema halbu külgi, ka siis suheldes temaga vaata teda armastusega. Teda pole vaja hinnata. Pole vaja head nägu teha, lihtsalt lase Jeesus vaatab läbi sinu silmade. Ja järsku märkad, et ülbe ja ennastäis inimene muutub sinu enda silmade all. Olen seda oma töös palju kogenud. Lähisuhetes on muidugi õige suud puhtaks rääkida ja kui see on tehtud, siis ei maksa solvumist ja viha nagu vana katkist kuube järgi lohistada.Viska see ära ja lase jälle Jeesuse siiras ligemesearmastus paistab sinu silmadest. See on minu ära tundmine ja vigadest õppimine.

Eha

Vastus minu küsimusele

Alguseks mainin, et suurt rõõmu teeb, et siinsel blogil on nii mitmeid lugejaid ning eravestlustes ja kirja teel laekub ka tagasisidet- julgustan kõiki siinkohal siiski ka kasutama iga postituse all olevat kommentaaride kohta (klikkides sõnale kommentaarid, avaneb arvutis lehekülg, kus paremal on kastike, millesse saad oma mõtted kirjutada. Kui paned kirjutisele tekstis allkirja siis ei olegi vaja muud logimist, et lugejad aru saaks, kes kirjutas. Loomulikult võib ka ilma nimeta anonüümselt kommenteerida. Aga kui tahad oma kommentaarile ülaserva korrektselt nime siis lihtsalt enne saatmist paned täpi-linnukese alla sõna "other" ette). Võid ka ise uusi teemasi algatada- lihtsaim viis selleks on oma saata see kirja kujul meeli.martin@mail.ee ja mina panen selle siia üles. Samal aadressil võib ka saata oma sooviavaldus blogi kaasautoriks saamiseks. Kuniks lapsed pühapäevakoolist puhkavad on suureks õnnistuseks, kui vanemate osa soiku ei jää ja üksteisele kasvamisel abiks olla saame.

Täna hommikul (sel ajal kui Marko ja lapsed olid piima toomas) palvetades sain kirjakoha Õp.6:23a- selles öeldakse, et "käsk on lamp ja õpetus on valgus". Minu vastu rääkis see nõnda, et kui väljas on valge siis pole lampi vaja, aga kui on pime siis aitab lamp valgust tekitada/edasi anda. Kuid kunstlik valgus pole kunagi sama hea kui päris... Ehk siis minu üleeelmise postituse küsimusele VT ja UT kohta ülekantuna ütles see, et kui olla Jumalaga heas osaduses siis teeb inimene iseensest kõike õigesti aga kui ta on kaugemal e. pimeduses siis võib olla distsiplineerimisest ja Sõnaga enese sundimisest mõningat kasu...

Kui pere tagasi jõudis, tõid nad minu suureks rõõmuks postkastis kirja kaasa, mida ma tegelikult isegi juba ootasin :) (ma küll ei osanud oodata päris margiga ümbrikuna seda aga seda suurem rõõm!) Suur tänu! Minu jaoks oli see R. Lutheri tekst seekord justkui omaenese sõnastamata mõtete lugemine e. järjekordne tiivustav äratundmine.

Ja nagu eilnegi kiri on ka see mõtteavaldus väärt teistega jagamist:

Tere siit Emmastest!
Lugesin eile Sinu kirjutist Luguse lehelt ja mõtlesin, et saadan selle Ralf Lutheri teksti. Minu jaoks on see üsna "loogiline". Väljendustes ehk järsk, kuid õpetuslikult sobib mulle. Eriti võrdlus pruutpaariga. Taandades mina-Jumal suhte armastava paari suhtele muutub küsimus VT ja UT minu jaoks palju lihtsamaks. Aga loe ise ja ehk on seal midagi.
Armu ja rahu!
Lui

kirjale oli lisatud järgnev tekst Ralf Lutheri UT sõnaraamatust lk.134-139. :

Käsuõpetus
Heebreakeelne sõna "thora" tähendab: õpetus, hea nõu, eeskiri; kreekakeelne sõna "nomos" tähendab: midagi, mis on kindlaks määratud. Eestikeelne sõna "seadus" heidab asjale eriti heledat valgust:
seadus on miski, mis se a t a k s e, mida aga alguses e i 0le. Sest, et midagi ei ole, mis peab olema,
- või et see, mis on, ei ole nii, nagu peab olema, -need asjaolud on iildse igasuguse seaduse tekkimise eelduseks. Normaalne ei vajanorme, ebanormaalsele on neid
vaja. Käsk on ebanormaalsetele inimestele.
Õige pruutpaar ei vaja õpperaamatut, et teada, kuidas kihlatud peavad käituma. Neil on nii täpne kontakt omavahel, et nad iseenesest teavad, kuidas nad teineteise suhtes peavad käituma, ja seda teadmist voolab neist nii ülekülluses, et neil ei ole tarvis kutsuda
seda esile alatise mõtlemisega kõlblusele. Kaks inimest, kellel puuduvad need tormi ja tungi tunded, haaravad sellisel juhtumil õpperaamatu ja suudavad ometi esitada ainult kõverpildi sellest, mis peaks tõelikult olema. Jumalik käsuopetus anti inimesele selleparast, et inimene oli
J u m a I a t a, et tal ei olnud ühendust Loojaga, et ta ei olnud haaratud Jumala suurest armastusest. Selleparast oli tarvis talle õpetuste, eeskirjade ja määruste kaudu meelde tuletada,
teda manitseda ja ergutada, et ta Jumalale mõtleks ja teeks, mis ta Temale võlgneb. Mida kaugemal on inimene või rahvas Jumalast,
seda rohkem on tema elus tarvis üksikasjalisi eeskirju ja õpetusi (Jeesuse
kaasaegsed, usureeglite kuhjumine kirikuajaloo kestel).
Käsul on suur positiivne tähtsus; ajaloo kesteI on temas ilmnenud vägev alalhoidev jõud.
Ilma käsuta oleksid Jumalast kaugelseisvad rahvad ja inimesed ammu hukkunud metsikute tungide täielises kaoses. Käsk hoidis vanatestamentliku koguduse alal, kuni Kristus,tuli. Ta ei oleks muidu sugugi nii kaua olemas olnud (Gal. 3:23). llma jumaliku õpetuseta, mida sisaldab käsk, oleks ajajooksul mälestus Jumalast üldse kustunud. Nagu poiss mässulistel arenemisaastatel vajab kõva kätt enese üle, vahetevaheI ka vastuvaidlematut keeldu, nii vajab
Jumalast võõrdunud inimene täiesti kindlat käsueeskirjade kammitsat (Gal. 3:24).. - Aga kuigi käsk selIises olukorras on hädavajalik, on ta ometi ainult hädaabinõu; ta ei suuda kahju parandada;Käsk on hädaabinõu, ta juhib tesklemisele ja kompromissile.
Käsumeelne moraal ja käsumeelne vag a d us (s. t. Jumalast kaugelolijate jumalateenistus) on k 0 m pro m i s s, kaksipidine olukord.
Siin ei ole täielikku kurjust, aga veel vähem on ehtsat headust. Elu välised raamid on korras, kuid seesmiselt jäädakse metsikuks ja tühjaks (Matt. 23:27, 28), hoolimata kõigest "südamlikkusest". Teeseldakse ainult, nagu oleks jumalik elu ärganud, ja elatakse ometi edasi oma vaikest omaelu. Hoolimata agarast palvetamisest, paastumisest ja armuandide jagamisest, ei vähaneta iseenesest; sellega rahuldatakse enese käegakatsutavat edevust (Matt.
6:1-18). - Jumalast eemaldunud inimesel, kes käsust kinni peab, tekib petlikkujutlus, nagu
võiks ta tehavahet hea ja kurJa vahel; tal on ju selgus kõigis õigetes põhimõtetes ja eeskirjades. Ja ometi puudub käsuinimesel kõhtutunn e (Matt. 23:23; Luuka 11:42) - tal puudub elus arusaamine ja jõud eraldada head kurjast ja jumalikku jumalavastasest. Käsu all elades tekib k u jut lus, nagu oleks meil jumalik selgus selle kohta, mis teha ja mis tegemata jätta ja millest kinni haarata, et täita Jumala tahtmist - ja ometi ollakse asjasse pühendamatu, sulane, kes ei tea, mis ta isand tahab (Joh. 15:15); kui seejuures omatakse juhtiv
koht, siis ollakse pimedate pime juht (Matt. 15:14).
Sarnanetakse sõduriga, kes küll hästi tunneb riviteenistust, kuid kellel puudub käsklus; ohvitseriga, kes küll on hästi läbi teinud taktilised õppused, kuid keIlel puudub tihendus kõrgema väejuhatusega ja kes sellepärast on nõuta ega tegutse teravmeelselt. Kuna käsk ei anna selget orienteerumisoskust, siis kihutab käsuinimest taga suur see s m i n e ra h u t u s. Kuna ta ei tea, mis ta õigupoolest peab tegema, siis tammub ta kord siia - kord sinna, kuni satub
(üksikult ja kirikute kaupa) närvilisse kiirustamisse ja tagaajamisse. Ta langeb
lõpmatu paljusesse, nii et ta enam midagi ei suuda võtta tõsiselt. Variser on piinatud paljudest üksikeeskirjadest; keskaegnemunk paljudest usulistest harjutustest ja moodne vagatseja loendamata kiriklikkudest organisatsioonidest ja ettevõtetest. Igasuguses käsumeelses vagaduses katsutakse ülespuhutud kvantiteediga (hulgaga) asendadapuuduvat kvaliteeti (sisu). Lõpuks ei usuta enam isegi selle mõttesse, millepärast nii palju vaeva nähakse, ja ikka jälle uuesti ollakse sunnitud sisendama enesele ja teistele, et sellel on siiski mõte ja et see on Jumala asi. Kuid kõoige selle juures ollakse sügavamas hinge põohjas ilma rõõmuta. Jeesus nimetab sellist jumalateenistuse viisi paastumiseks (Matt. 9:14--;-17). Seda jõuta ja rõõmuta paljuse tagaajamist, asjasse pühendamata olekut, kaotust kogu joonel nimetab Paulus käsutegudeks. T a räägib kõvade sõnadega nende täaielisest asjatusest (kirjas roomlastele ja galaatlastele). Käsust enesest peab Paulus suurt lugu: ta on p ü h a, õige, hea ja vaimulik (Room. 7:12-14). Ta sarnaneb suure arsti retseptiga. Aga kui palju tarkust ta ka ei sisaldaks, retsept kui selline ei või haigusele midagi parata. See on maksev mitte ainult üksikkäskude, vaid ka Suure armastuse peakäsu kohta. Just seal, kus inimesel enam ei ole tegemist üksikasjadega, vaid kõigega - kus ta enam ei hukku käsu tegudes (kvantiteedis), vaid võitleb käsu maiste teostumise (kvaliteedi) eest, just seal murravad teadmata sügavusest esile viimased õudsed vastupanekud. Ei lähe enam edaspidi, vaid tagurpidi: kurjus muutub nüüd alles õieti ülivõimsaks. "Hea", mis tehakse, võidetakse kätte raskete seesmiste võitlustega, ja sellepärast ei ole see enam mingi hea. Kui veel oli järel midagi loomulikku, algupärast, või pisutki tahtmist headuseks, siis kaob see ikka enam ja sureb lõpuks täiesti välja (Room. 5:20 ja 7:8). Kes võtab käsku tõsiselt, see murrab kord läbi ta raamidest.
Nii sünnib, et inimene käsu läbi käsule sureb (Gal.2:19), heites meelt viimase katse juures leida väljapääs oma hädast käsu mõiste teostamisega. Ta loobub lõplikult tahtmisest pressida enesest valja jumalikku kvaliteeti, mida temas ei ole. T a on nüüd avatud selleks teadmiseks et ainult jumalik ülevool, mis tuleb ülevalt, võib anda talle selle kvaliteedi. T a on käsule surnud, et Jumalale elada (Gal. 2:19), käsust vabadusse, s t. ta on enese välja murdnud olukorrast, kus ta Jumalast kaugel olijana tahtis elada jumalikult (enesekasvatuse, harjutuste, saavutuste ja vaimustuse abil); ta on kogenud, et jumalikult elab ainult Jumalale ligidal oija (see, kes on Jumalaga ühendatud, Jumalast puudutatud, Jumalast elustatud). Ta ainuke eesmark on nüüd olla Jumala ligidal, omada ühendust ülemise maailmaga, lasta ennast sealt juhtida, valgustada ja täita. Kui inimene on nii
J u m a l a s t t äid e t u d, siis tema läbi s a a b t aid e t u d k a k äsk (Matt.5: 17 ja Room.13:10). Käsule vastandiks on: V aim (Room. 8:4), us k (Room. 3 ja mujal), arm a s t u s
(Room. 13:10), arm (Joh. 1:17). See selgitab ülaltoodud mõtteid, sest Püha Vaim on, jumaliku sissetung inimellu, usk on inimese liitumine Loojaga, armastus on ligioleva Jumala kirkusele kaasaelamine, arm on Isa vahetu enesekinkimine. Kus on see, seal on l õ p p käsul (Jumalast võõrdunud jumalateenistusel - Room. 10:4). Seal ei ole enam VT-i, vaid UT - Uus Leping (Jer.31:31-40), mis teeb kõik sundimise ja õpetamise tarbetuks. Pruut ei vaja reegleid, kuidas ta peab käituma oma peigmehega ja samuti ei ole talle tarvis õpetada, kes ta on. Kui ta küsiks ühte või-teist selle kohta, siis oleks see märgiks, et ta on temast seesmiselt lahutatud.

Võta puhkust!

Täna oli minu e-kirjakastis selline kiri (jätan siinkohal saatja avaldamata) ja Sõna tänaseks päevaks tänane osa- mõlemad väärt teistegagi jagada:

Pisut mõtlemisainet. Ma olen nii palju kuulnud töötegijate läbipõlemisest. Mind paneb imestama see, et kui ütled ,et ei jõua või oled peale tööd väsinud, siis ei taheta aru saada, et teised usklikud ei pea sind pidevalt sundima ja arvustama, miks sa ei jõua. Vahel võib ka lihtsalt ühest ja samast seltskonnast ära väsida. Peale omaette olemist on nad jälle väga kallid ja tunned uuesti end nende seltskonnas hästi. Lõputu sundolek võtab kogu rõõmu ära. Ega sa veel sellepärast Jumalast eemale ei lähe, kui tahad vahel omaette olla või teises kirikus jutlust kuulata jne. Tihtipeale kallid kaasusklid on kole kindlad, et just nende suu läbi räägib Jumal ja ei saa arugi,et tegelikult on see hoopis nende endi mina, kes iseenese tarkuses kõneleb ja õpetama kipub, mõni läheb nii hoogu, et ei märkagi, miks vaene kuulaja on kokku varisemise äärel.. Selle pärast võtame aega vahel olla vaikuses palves ja omaette, et Jumala hääl meieni kostaks ja ta meid oma tarkuses juhataks ja õpetaks. Ja kui vaja ,küll siis Jumal juba teab, kelle suu läbi sulle tarkust ja abi saata õigel ajal ja õiges kohas. Nii tunnen mina. Aga sina?

Sõna Tänaseks Päevaks - 24.07.2007
Võta puhkust! “Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut!” Markuse 6:31 Liiga paljud meist tunnevad end süüdi, kui võtavad vahel aja maha. Alles peale oma poja, isa, õe ja ämma surma ning seda, kui ise operatsioonilauale sattus, alles siis, kui kõik eelmainitud sündmused olid napilt kolme aasta jooksul aset leidnud, otsustas mu sõber Sherman Owens, et ta on raisanud liiga palju aega asjadele, millel tegelikult pole mingit tähtsust ning jäänud seepärast ilma tähtsatest. Kas kõlab tuttavalt? Sherman ütles, et õppis sellest järgnevat: “Sa peaksid elu rohkem nautima ja vähem pingutama, sest inimene võib omaenese edu raskuse all murduda. Pidevas stressis olles tallad oma elu peal ja kõik Su saavutused tulevad alati rõõmu arvelt. Sa saad oma elule aastaid lisada, võttes lihtsalt aega peatuda ja rõõmustada! Ära üksnes pane asju taldrikule, vaid võta aega neid süüa ja nautida.” Jeesus mõistis omaette minemise tähtsust. Ta oleks võinud igasugu asju teha, näiteks raamatu kirjutada, kuid Tal oli muud tegemist. Ta oleks võinud templeid rajada või viinamarjaväljadelt läbi kõndida ja kuivanud oksi korjata, kuid selle asemel läks Ta omaette. Miks? Sest Tema käigud olid määratud Isa poolt, mitte rahvamasside poolt! Ta ütles: “...ma teen alati seda, mis talle meeldib.” (Jh 8:29). Kui Su esmaseks eesmärgiks on olla meelepärane inimestele, siis põled peagi läbi. Armasta inimesi, teeni neid, kuid lase üksnes Jumala ootustel oma elu juhtida. Täna ütleb Ta Sulle: “Võta puhkust!”

Meie pere mõtted lähevad selle kirjutisega paljuski kokku-- kaks aastat tagasi kui läksime läbi väga rasketest aegadest, mõistsime eredalt kui habras on elu ja kui kergesti võib tervis kaduda ka noorel inimesel. Me ei tea oma aega ega tundi aga me saame kasutada seda õnnistatud hetke, mis meil praegu on. Sellepärast me olemegi oma asjad pannud just sellisesse tähtsusjärjekorda nagu nad praegu on ning mõnes mõttes oleme võtnud puhkust kõigest, millel igavikus pole mingit tähtsust. Maapealne rännak ka kõige pikaealisema inimese puhul on liiga lühike, et seda armastatust lahus veeta (olgu siis kasvõi raha teenimise eesmärgil). Minu jaoks praegu tunduks kõige tobedam valik olla perega üksteisest lahus- töökohtadel, lasteasutustes jne, et teenida raha, mida kasutades orjata siis oma kõhtu. Eriti kui kõike seda eluks vajalikku saab kasvatada/teha koos ja kodus. Tuleb lihtsalt mõista ja vahet teha vajalikul ja sellel, mis on lihtsalt soovidest tiivustatud... Jumal ei valeta kunagi- kummaline küll aga piiblis kirjutatut saab ka sõna sõnalt võtta ning alati ei peagi otsima ülekantud tähendusi...

Pildil Luguse pühapäevakooli õpetaja pesamunaga päevaväsimusest puhkamas :)