Vastus minu küsimusele

Alguseks mainin, et suurt rõõmu teeb, et siinsel blogil on nii mitmeid lugejaid ning eravestlustes ja kirja teel laekub ka tagasisidet- julgustan kõiki siinkohal siiski ka kasutama iga postituse all olevat kommentaaride kohta (klikkides sõnale kommentaarid, avaneb arvutis lehekülg, kus paremal on kastike, millesse saad oma mõtted kirjutada. Kui paned kirjutisele tekstis allkirja siis ei olegi vaja muud logimist, et lugejad aru saaks, kes kirjutas. Loomulikult võib ka ilma nimeta anonüümselt kommenteerida. Aga kui tahad oma kommentaarile ülaserva korrektselt nime siis lihtsalt enne saatmist paned täpi-linnukese alla sõna "other" ette). Võid ka ise uusi teemasi algatada- lihtsaim viis selleks on oma saata see kirja kujul meeli.martin@mail.ee ja mina panen selle siia üles. Samal aadressil võib ka saata oma sooviavaldus blogi kaasautoriks saamiseks. Kuniks lapsed pühapäevakoolist puhkavad on suureks õnnistuseks, kui vanemate osa soiku ei jää ja üksteisele kasvamisel abiks olla saame.

Täna hommikul (sel ajal kui Marko ja lapsed olid piima toomas) palvetades sain kirjakoha Õp.6:23a- selles öeldakse, et "käsk on lamp ja õpetus on valgus". Minu vastu rääkis see nõnda, et kui väljas on valge siis pole lampi vaja, aga kui on pime siis aitab lamp valgust tekitada/edasi anda. Kuid kunstlik valgus pole kunagi sama hea kui päris... Ehk siis minu üleeelmise postituse küsimusele VT ja UT kohta ülekantuna ütles see, et kui olla Jumalaga heas osaduses siis teeb inimene iseensest kõike õigesti aga kui ta on kaugemal e. pimeduses siis võib olla distsiplineerimisest ja Sõnaga enese sundimisest mõningat kasu...

Kui pere tagasi jõudis, tõid nad minu suureks rõõmuks postkastis kirja kaasa, mida ma tegelikult isegi juba ootasin :) (ma küll ei osanud oodata päris margiga ümbrikuna seda aga seda suurem rõõm!) Suur tänu! Minu jaoks oli see R. Lutheri tekst seekord justkui omaenese sõnastamata mõtete lugemine e. järjekordne tiivustav äratundmine.

Ja nagu eilnegi kiri on ka see mõtteavaldus väärt teistega jagamist:

Tere siit Emmastest!
Lugesin eile Sinu kirjutist Luguse lehelt ja mõtlesin, et saadan selle Ralf Lutheri teksti. Minu jaoks on see üsna "loogiline". Väljendustes ehk järsk, kuid õpetuslikult sobib mulle. Eriti võrdlus pruutpaariga. Taandades mina-Jumal suhte armastava paari suhtele muutub küsimus VT ja UT minu jaoks palju lihtsamaks. Aga loe ise ja ehk on seal midagi.
Armu ja rahu!
Lui

kirjale oli lisatud järgnev tekst Ralf Lutheri UT sõnaraamatust lk.134-139. :

Käsuõpetus
Heebreakeelne sõna "thora" tähendab: õpetus, hea nõu, eeskiri; kreekakeelne sõna "nomos" tähendab: midagi, mis on kindlaks määratud. Eestikeelne sõna "seadus" heidab asjale eriti heledat valgust:
seadus on miski, mis se a t a k s e, mida aga alguses e i 0le. Sest, et midagi ei ole, mis peab olema,
- või et see, mis on, ei ole nii, nagu peab olema, -need asjaolud on iildse igasuguse seaduse tekkimise eelduseks. Normaalne ei vajanorme, ebanormaalsele on neid
vaja. Käsk on ebanormaalsetele inimestele.
Õige pruutpaar ei vaja õpperaamatut, et teada, kuidas kihlatud peavad käituma. Neil on nii täpne kontakt omavahel, et nad iseenesest teavad, kuidas nad teineteise suhtes peavad käituma, ja seda teadmist voolab neist nii ülekülluses, et neil ei ole tarvis kutsuda
seda esile alatise mõtlemisega kõlblusele. Kaks inimest, kellel puuduvad need tormi ja tungi tunded, haaravad sellisel juhtumil õpperaamatu ja suudavad ometi esitada ainult kõverpildi sellest, mis peaks tõelikult olema. Jumalik käsuopetus anti inimesele selleparast, et inimene oli
J u m a I a t a, et tal ei olnud ühendust Loojaga, et ta ei olnud haaratud Jumala suurest armastusest. Selleparast oli tarvis talle õpetuste, eeskirjade ja määruste kaudu meelde tuletada,
teda manitseda ja ergutada, et ta Jumalale mõtleks ja teeks, mis ta Temale võlgneb. Mida kaugemal on inimene või rahvas Jumalast,
seda rohkem on tema elus tarvis üksikasjalisi eeskirju ja õpetusi (Jeesuse
kaasaegsed, usureeglite kuhjumine kirikuajaloo kestel).
Käsul on suur positiivne tähtsus; ajaloo kesteI on temas ilmnenud vägev alalhoidev jõud.
Ilma käsuta oleksid Jumalast kaugelseisvad rahvad ja inimesed ammu hukkunud metsikute tungide täielises kaoses. Käsk hoidis vanatestamentliku koguduse alal, kuni Kristus,tuli. Ta ei oleks muidu sugugi nii kaua olemas olnud (Gal. 3:23). llma jumaliku õpetuseta, mida sisaldab käsk, oleks ajajooksul mälestus Jumalast üldse kustunud. Nagu poiss mässulistel arenemisaastatel vajab kõva kätt enese üle, vahetevaheI ka vastuvaidlematut keeldu, nii vajab
Jumalast võõrdunud inimene täiesti kindlat käsueeskirjade kammitsat (Gal. 3:24).. - Aga kuigi käsk selIises olukorras on hädavajalik, on ta ometi ainult hädaabinõu; ta ei suuda kahju parandada;Käsk on hädaabinõu, ta juhib tesklemisele ja kompromissile.
Käsumeelne moraal ja käsumeelne vag a d us (s. t. Jumalast kaugelolijate jumalateenistus) on k 0 m pro m i s s, kaksipidine olukord.
Siin ei ole täielikku kurjust, aga veel vähem on ehtsat headust. Elu välised raamid on korras, kuid seesmiselt jäädakse metsikuks ja tühjaks (Matt. 23:27, 28), hoolimata kõigest "südamlikkusest". Teeseldakse ainult, nagu oleks jumalik elu ärganud, ja elatakse ometi edasi oma vaikest omaelu. Hoolimata agarast palvetamisest, paastumisest ja armuandide jagamisest, ei vähaneta iseenesest; sellega rahuldatakse enese käegakatsutavat edevust (Matt.
6:1-18). - Jumalast eemaldunud inimesel, kes käsust kinni peab, tekib petlikkujutlus, nagu
võiks ta tehavahet hea ja kurJa vahel; tal on ju selgus kõigis õigetes põhimõtetes ja eeskirjades. Ja ometi puudub käsuinimesel kõhtutunn e (Matt. 23:23; Luuka 11:42) - tal puudub elus arusaamine ja jõud eraldada head kurjast ja jumalikku jumalavastasest. Käsu all elades tekib k u jut lus, nagu oleks meil jumalik selgus selle kohta, mis teha ja mis tegemata jätta ja millest kinni haarata, et täita Jumala tahtmist - ja ometi ollakse asjasse pühendamatu, sulane, kes ei tea, mis ta isand tahab (Joh. 15:15); kui seejuures omatakse juhtiv
koht, siis ollakse pimedate pime juht (Matt. 15:14).
Sarnanetakse sõduriga, kes küll hästi tunneb riviteenistust, kuid kellel puudub käsklus; ohvitseriga, kes küll on hästi läbi teinud taktilised õppused, kuid keIlel puudub tihendus kõrgema väejuhatusega ja kes sellepärast on nõuta ega tegutse teravmeelselt. Kuna käsk ei anna selget orienteerumisoskust, siis kihutab käsuinimest taga suur see s m i n e ra h u t u s. Kuna ta ei tea, mis ta õigupoolest peab tegema, siis tammub ta kord siia - kord sinna, kuni satub
(üksikult ja kirikute kaupa) närvilisse kiirustamisse ja tagaajamisse. Ta langeb
lõpmatu paljusesse, nii et ta enam midagi ei suuda võtta tõsiselt. Variser on piinatud paljudest üksikeeskirjadest; keskaegnemunk paljudest usulistest harjutustest ja moodne vagatseja loendamata kiriklikkudest organisatsioonidest ja ettevõtetest. Igasuguses käsumeelses vagaduses katsutakse ülespuhutud kvantiteediga (hulgaga) asendadapuuduvat kvaliteeti (sisu). Lõpuks ei usuta enam isegi selle mõttesse, millepärast nii palju vaeva nähakse, ja ikka jälle uuesti ollakse sunnitud sisendama enesele ja teistele, et sellel on siiski mõte ja et see on Jumala asi. Kuid kõoige selle juures ollakse sügavamas hinge põohjas ilma rõõmuta. Jeesus nimetab sellist jumalateenistuse viisi paastumiseks (Matt. 9:14--;-17). Seda jõuta ja rõõmuta paljuse tagaajamist, asjasse pühendamata olekut, kaotust kogu joonel nimetab Paulus käsutegudeks. T a räägib kõvade sõnadega nende täaielisest asjatusest (kirjas roomlastele ja galaatlastele). Käsust enesest peab Paulus suurt lugu: ta on p ü h a, õige, hea ja vaimulik (Room. 7:12-14). Ta sarnaneb suure arsti retseptiga. Aga kui palju tarkust ta ka ei sisaldaks, retsept kui selline ei või haigusele midagi parata. See on maksev mitte ainult üksikkäskude, vaid ka Suure armastuse peakäsu kohta. Just seal, kus inimesel enam ei ole tegemist üksikasjadega, vaid kõigega - kus ta enam ei hukku käsu tegudes (kvantiteedis), vaid võitleb käsu maiste teostumise (kvaliteedi) eest, just seal murravad teadmata sügavusest esile viimased õudsed vastupanekud. Ei lähe enam edaspidi, vaid tagurpidi: kurjus muutub nüüd alles õieti ülivõimsaks. "Hea", mis tehakse, võidetakse kätte raskete seesmiste võitlustega, ja sellepärast ei ole see enam mingi hea. Kui veel oli järel midagi loomulikku, algupärast, või pisutki tahtmist headuseks, siis kaob see ikka enam ja sureb lõpuks täiesti välja (Room. 5:20 ja 7:8). Kes võtab käsku tõsiselt, see murrab kord läbi ta raamidest.
Nii sünnib, et inimene käsu läbi käsule sureb (Gal.2:19), heites meelt viimase katse juures leida väljapääs oma hädast käsu mõiste teostamisega. Ta loobub lõplikult tahtmisest pressida enesest valja jumalikku kvaliteeti, mida temas ei ole. T a on nüüd avatud selleks teadmiseks et ainult jumalik ülevool, mis tuleb ülevalt, võib anda talle selle kvaliteedi. T a on käsule surnud, et Jumalale elada (Gal. 2:19), käsust vabadusse, s t. ta on enese välja murdnud olukorrast, kus ta Jumalast kaugel olijana tahtis elada jumalikult (enesekasvatuse, harjutuste, saavutuste ja vaimustuse abil); ta on kogenud, et jumalikult elab ainult Jumalale ligidal oija (see, kes on Jumalaga ühendatud, Jumalast puudutatud, Jumalast elustatud). Ta ainuke eesmark on nüüd olla Jumala ligidal, omada ühendust ülemise maailmaga, lasta ennast sealt juhtida, valgustada ja täita. Kui inimene on nii
J u m a l a s t t äid e t u d, siis tema läbi s a a b t aid e t u d k a k äsk (Matt.5: 17 ja Room.13:10). Käsule vastandiks on: V aim (Room. 8:4), us k (Room. 3 ja mujal), arm a s t u s
(Room. 13:10), arm (Joh. 1:17). See selgitab ülaltoodud mõtteid, sest Püha Vaim on, jumaliku sissetung inimellu, usk on inimese liitumine Loojaga, armastus on ligioleva Jumala kirkusele kaasaelamine, arm on Isa vahetu enesekinkimine. Kus on see, seal on l õ p p käsul (Jumalast võõrdunud jumalateenistusel - Room. 10:4). Seal ei ole enam VT-i, vaid UT - Uus Leping (Jer.31:31-40), mis teeb kõik sundimise ja õpetamise tarbetuks. Pruut ei vaja reegleid, kuidas ta peab käituma oma peigmehega ja samuti ei ole talle tarvis õpetada, kes ta on. Kui ta küsiks ühte või-teist selle kohta, siis oleks see märgiks, et ta on temast seesmiselt lahutatud.