VT ja UT vol 2

Tervisi Emmastest!

Ehk on teema VT ja UT “suhtest” juba oma päevakajalisuse kaotanud, aga tahtsin Sulle veel ühe teate saata.
Ma arvan, et kui teema väga lähedane on tasuks vastuseid otsida just Pauluse kirjadest ja eeskätt Pauluse kirjast Rooma rahvale. Meie, protestantide jaoks on Rooma kiri ju üks olulisemaid (kui võiks Piibli raamatuid reastada). Väga hea kõne selle kohta pidas Taavi Ugami isa Emmaste surnuaiapühal.
Rooma kiri on samas minu jaoks raskevõitu ja heaks abiks on siin kommentaarid (muidugi inimesele, kes kommentaare loeb).
Rooma kirja kommentaaridest eesti keeles on praegu saadaval vist 2. Üks neist peaks teilgi olema-
Nurstest pärit Osvald Tärgi kommentaar, mis on mo meelest hingehoidlikum. Teine Thureni kommentaar on konspektiivsem ja ka enam usuteaduslikke põhjendusi pakkuv.
Ma arvan, et me ei peaks oma Loojalt saadud mõistust usu üle rääkimisel alahindama ja väljalülitama, samas tunded (emotsioonid) on samuti osa inimesest.

Lõpetuseks mõni sõna läinud nädala neljapäeva vaimuliku loosungi
PÖÖRDU MU POOLE JA OLE MULLE ARMULINE,SEST MA OLEN ÜKSILDANE JA VILETS (Ps 25,16) kohta.

See 25 Ps on väidetavasti üksikisiku kaeblemine oma Jumala poole.
Mõtlesin, kes see inimene on, kes tahab tänapäeval tunnistada – olen vilets. See on kui enesehaletsemine mille kohta psühholoogidel on oma arvamus.
Kui me tunnistame, et oleme viletsad ei ole see mitte meie paremate päevade tunnistus vaid pigem päevade mille kohta ütleb Koguja- need ei meeldi mulle mitte.
Paremad päevad juhivad meie mõtted enamasti kaduvatele asjadele. Tegeleme oma igapäevatoimetustega. Sageli ei jää meile sellist aegagi, et mõelda, miks ma üldse maailmas olen, milline on minu ülesanne ja olemine pikemas perspektiivis.
Elame oma mõtetega tänases ja seda mitte kristlikus mõttes (võttes päeva korraga ja mitte muretsedes ette, mis kõik võib tulla) vaid meie päevamelus ei olegi kohta igavikulistele küsimustele mõtlemiseks.

Kõik, mida me oleme saavutanud, mida me omame- positsioon, töökoht, tervis, lähedased- seda me võtame, kui meile tingimata kuuluvat, mis on meile määratud alatiseks.
Ometi on inimese- uskliku ehk uskmatu, hea või kurja elus aegu, mis meid maadligi suruvad. Kui paremad päevad mööda saavad, kui aeg meie ihu ja tervist murendab, kui meid või meie lähedasi õnnetused ja hädad tabavad.
Kas me suudame võtta neid päevi lootusega, et Issandal, kes on kandnud meie süü ristipuule ka selles, meile raskes olukorras, meie jaoks parim lahendus on?
Kas Jumal on meie jaoks see kindel pidepunkt millest me kinni hoiame, kui meid raskused tabavad?

Apostel Paulus ütleb:”Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses, püsivad palves”.

Armu teile ka uuel nädalal!

Lui