...nagu liiv ühes liivakellas – nii aeglaselt ja siiski katkematult, muutumatult – nii ajatult ja siiski nii pidurdamatult voolab õli üle juuste.
See näib mulle nagu üks väike igavik. Südamepekslemise ja kätevärinaga seguneb veidike uhkust ja senitundmatut rahu.
Õli lõhn täidab ruumi....
Ma olen õnnelik.
Kui ma õli veel veidike puudutan, tõstab Jeesus pilgu ja vaatab üles....
See näib mulle nagu üks väike igavik. Südamepekslemise ja kätevärinaga seguneb veidike uhkust ja senitundmatut rahu.
Õli lõhn täidab ruumi....
Ma olen õnnelik.
Kui ma õli veel veidike puudutan, tõstab Jeesus pilgu ja vaatab üles....
Ma olen nii süvenenud, et võpatusega kuulen, kui üks jünger teravalt ütleb- nii hinnalist õli olen pillanud, oleksin raha ehk vaestele annetanud.
Tunnen end lummusest vabastatuna. Minu sees midagi kui plahvatunuks. Sügav pettumus,nõrdimus, kui mingi süütunne ja siiski ka mitte.
Ma upun mittemõistmise kurbusesse, kuni mu silmad täituvad pisaratega.
Ma valmistun minema. Siiski, Jeesus hoiab mind tagasi ja pöördub jüngri poole....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar