Siin on Jumalalt koht minule

Lind on ju enesele aseme leidnud
ja pääsukene enesele pesa,
kuhu ta paneb oma pojad:
Sinu altarid, Issand Sebaot,
mu kuningas ja mu Jumal!

Ps 84, 4

See psalm on palverändurite laul, kes oma laulu teel Jeruusalemma laulsid. See on ka Määrimaa vendade laul, põgenike laul, kes panid aluse Herrnhut´ile. Seda psalmi tsiteerib Christian David, kui ta esimese puu Herrnhuti ülesehitamiseks langetab.



Üks linnupesa altari kohal. Iga kirikuteenija oleks sellest ehmunud, tooks kohe redeli ja püüaks seda kõrvaldada. Me ei armasta mustuse pärast tuvisidki kirikute ümbruses, rääkimata siis linnupesadest altari kohal.
Arvatavasti on aga Määrimaa põgenikel seda salmi lugedes hoopis teine pilt silme ees.
Nad olid juba põlvkondade viisi harjunud jumalateenistusi varjatud metsakohtades pidama. Kivi oli altarilauaks millel seisid veinikarikas ja leivataldrik ja selle kohal puude okstel pesitsesid taevalinnud. Sellistes kohtades kogesid nad Jumala lähedust ja koguduse kasvavat ühtsust.

Altar linnupesade all, seda nad teadsid, see oli varjumise -ja koosolekukoht ühele tagaaetavale kogudusele.
Piiblis on linnud sageli võrdpildiks inimestest, keda taga ajatakse ja kes elavad pidevas ohus. Pesa on pilt varjatusest, kaitsest, kohast kus rahu leida, ja altar on koht kus inimesed Jumala lähedalolu tunnetavad, koht kus Jumala Sõna rohkem maksab, kui see mida inimesed räägivad või teevad, koht kus Jumala riik meie maailma sisse murrab.

Linnupesa altari juures, räägib sellest, et taga ajatud inimesed leiavad varju Jumala juures.
Mõtiskledes selle Psalmi-pildi üle torkab mulleüks sõna eriti silma: "Lind on ju enesele aseme leidnud ja pääsuke enesele pesa." See tähendab leidnud.
Looduses on see teisiti, seal peab ka lind usinasti töötama, et õigel ajal pesa valmis punuda.

Ka inimesed on teatud eluetapil täiesti pesapunumise ja majaehitamisega seotud. Seotud nii palju, et muuks enam aega ei jäägi.
Siin psalmis ei ole juttu ehitamisest, usinusega saavutamisest vaid leidmisest. Pesa on juba olemas. Jumala juures on meile juba sõna otseses mõttes valmis pesa. Küsimus on vaid selles, kas me ta leiame, kus me ta leiame ja millal me ta leiame. See on igal meist erinev. Üks leiab selle juhuslikul, teine pika otsimise järgi. Üks leiab selle oma nooruse aastatel, teine vanaduses. Üks rasketel aegadel, teine õnnepäevadel. Üks leiab pesa, mille talle Jumal vennastekoguduses on valmistanud, mõni teine mõnes teises koguduses.

Tähtis on siin tegelikult vaid üks: et me ühel päeval avastame: Siin ! Siin see on. Küll võibolla näeb kõik teisiti välja, kui me oleme ühte pesa ettekujutanud. Oluline on, et me enda jaoks avastame: "Siin on Jumalalt koht minule" või psalmi sõnadega:" Lind on ju enesele aseme leidnud ja pääsukene enesele pesa. Sinu altarid, mu Jumal ja kuningas."

Pesa on lindude jaoks eluliselt tähtis: pesa annab pesasoojust ja kaitset, pesas haudutakse, pesas kasvatatakse pojad ülesse. Aga lind ei jää pesasse. Ta lendab välja, laulab oma hommikulaulu, lendab läbi maa, muretseb endale toitu, laulab oma õhtulaulu ja pöördub oma pesasse tagasi - ikka ja jälle.

Mõtlen, et selline linnupesa ei ole paha pilt meie jaoks. Seal võib kogudus kui üks pesa olla, mis pesasoojust annab ja kaitset tormides, kus midagi uut võidakse välja haududa, ehk kasvab seal järelpõlvgi. Seal jutustavad vanemad oma kogemustest. Seal on koht, kus ihu ja hing rahu, kosutust ja virgutust leiab. Kuid siis lendab igaüks jälle välja oma argipäeva, teeb oma tööd ja laulab oma elulaulu.
Lindude eluruum ei ole mitte pesa vaid avarused, aga ilma pesata kuhu ta ikka tagasipöörduda võib ei saa ta avarustes oma laulu laulda. Kas ei võiks selline pesa meie kogudus olla, nii minu või veel kellegi jaoks. Koht, kuhu me ikka jälle tagasipöörduda saame., aga mitte selleks et jääda vaid ikka välja lennata, et seal oma eluviisi laulda.Laulda laulu sellest, et Jumala armastus igal hommikul on uus või laulda vana palverändurite laulu, mille üks salm kõlab:" Lind on ju enesele aseme leidnud ja pääsukene enesele pesa; Sinu altarid, mu kuningas ja Jumal."