esmalt Urmas Nageli mõtete ja laulude õhtu Pühalepa kirikus, nostalgiahetkedest mitmete minu noorepõlve ja usutee alguse kaasrändajate külastustest ning lõpuks Nurste koosolekul esinenud Pääsküla koguduse noorte usklike tunnistustest. Need kõik kohtumised tekitasid minus kohati tugevat vaimset ahistustunnet, kuid samas panid ka mõtlema ja nägema asju selgemini. Ärgu keegi võtku seda kui näpuga näitamist. Lihtsalt mõned mõtted, mis väljapääsu soovides mu moosikeedu katkestasid. Olgu Jeesus vahemeheks ja tõlgiks!Ma ei tea kuidas on teiega aga mina põrkun sageli küsimusega “Kes tegi tühjaks selle, mis Vanas Testamendis kirjas?” Olen otsinud kirjakohta Uuest Testamendist, mis kuidagigi vihjaks sellele, et vana ei kehti ja piisab ainult uuest... seni ei ole Vaim mulle ühtegi Sõna sel moel selgitanud- pigem vastupidi.
Jeesus on korduvalt rõhutanud, et Tema ei ole tulnud Sõna tühjaks tegema vaid Temas on see elavaks saanud ja täitunud.
Rikkale noormehele, ei ütelnud Jeesus, et ma andsin teile uue käsu ja seda täidagi.... Jeesus ütles “Käsud sa tead”- neid täidagi! Ja kui see on tehtud siis alles arene edasi kõrgemale tasemele- müü oma vara, jaga vaestele ja järgi mind!
Mulle tundub, et meie ajal püüame kuidagi piltlikult öeldes põhikooli vahele jätta ja kohe magistriõppesse lipsata...umbes nii, et KÄSK on üdini paha ja ei kuulu üldse arvesse võtmisele ning meie peame ainult armu ära kasutama. Ma kirjutan meelega “ära kasutama” sest minu jaoks kõlavad need kirjakohtade rahed, mida inimesed oma toitumisharjumuste, kümnisega laveerimise ja pereplaneerimises ohjade iseenese käes hoidmise õigustamiseks toovad just sellena- me oleme nagu osavad juristid, kes Jeesuse sõnu iseenese kasuks keeravad. Mina kaasaarvatud...
Kõige lihtsam on vast näidet tuua toitumise osas- meie pere peab sageli kuulma kerge pilkava alatooniga öeldud kirjakohta “mitte see ei tee roojaseks, mis suhu läheb vaid see, mis suust väljub...” (Situatsioon on sarnane sellega, et mittekristlik maailm surub ennast usklikele peale ja see on normaalne aga usku ei tohi kellegile peale suruda...)
Meie ei nääguta kellegi kallal, kes soomusteta limuskeid või sealiha armastab, me lihtsalt ise ei vali neid. Külas käitume vastavalt Piibli õpetusele- võtame tänuga vastu kõik, mis meile ette pannakse ega alusta mõtetuid diskussioone. Meie ei vea ka näpuga järge, mis on koššer (e. toit, mis on hea hingele, on hea ka kehale) ja mis mitte vaid lähtume sisetundest ja omaenese heaolust. Aga ikka ja jälle peame me tülide ärahoidmiseks ka omas kodus enese tõekspidamiste osas järeleandmisi tegema ainult selleks, et pääseda tänitamisest, alavääristamisest ja teiste eneseõigustuste kuulamisest.
Teine samasugune teema on kümnisemaksmine või rahakasutus üleüldse. Kiputakse tõlgendama vaese lesknaise pisku esiletõstmist (Lk. 21:3) sellena, et ongi õnnis anda vähem. Ja jäetakse kõrvale fakt, et tema andis KÕIK, mis tal oli... Arvame, et meie keha, elu ja vara on meie endi omad ja meie kasutada. Aga ei ole ju- kõik on Jumala oma. Jättes selle endile, jätame iseennast ilma Vaimu õlist, õnnistusevihmadest ja imedest.
Andes midagi siirast südamest inimestele, tunnen sageli kiusatust öelda inimese rahustamiseks ja vältimaks seda, et mulle raha toppima hakataks, et võta rahuga, see on ringi või pühapäevakooli rahast ostetud... Üllatav kui vähe huvitab inimesi, kust sinna see raha siis tuleb. Kõik, mis meil on tuleb JUMALALT ja kuulub talle. Isekas oleks arvata, et kui meie saime töötegemise eest palga, siis on see MEIE raha. Jumal andis pigem tervise, töökoha ja jõu, et sa saaksid teenida hüüt ja aidata seda, kellel abi vaja on.
Kolmas suur teema on pereplaneerimine. Mina olen ausalt tunnistades aastaid otsinud vastust küsimusele, milline on Jumalale meelepärane pereplaneerimimeetod. Üllatav, kui palju erinevaid vastuseid olen just kristlaste kogemuste kohta saanud... Lõpuks jõudsin “õunaraamatu” ("Rõõm olla naine" E. Rötzer, I. Trobisch) juurde ja olin mitu aastat enesega rahul, et nüüd olen küll vastuse leidnud. Aga ühe naise Nurstes kuuldud tunnistus näitas mulle selgelt, et ka see on vaid isekas viis ise jumalat mängida... Jumalale meelepärane pereplaneerimisviis pole mitte Jumala loodud süsteemide tundmaõppimine ja enese huvides ärakasutamine vaid otsuste tegemis õiguse andmine Jumalale... OLEKS KEEGI SELLEKS TEGELIKULT KA VALMIS???
Mina pole kindel, kas mina olen selleks valmis...
Me laulame “võta kõik mu elu Sa” ja käitume nagu Ananias ja Safiira- pistame osa tagataskusse... Ütleme/võibolla usumegi, et andsime kõik aga samas ei anna paljut Jumalale.
Ma ei vaidle siin teiega millegi üle- kes sööb liha ja teeb seda Jumala kiituseks- olgu õnnistatud, ja kes annab kümne asemel suvalise protsendi oma sissetulekuist ja teeb seda siira südamega Jumala kiituseks- olgu samuti õnnistatud!
Aga, kes armu aujärje ette alandudes kummardudes on ära tundnud Tema, kes teeb meid elavaks ning kellele Vaim on andnud teistmoodi tunnetuse- tehku selle järele ning olgu samuti õnnistatud!
Ma olen veendunud, et Vaim ei tee meist kloone, ega juhata kõiki ühtmoodi. Erinev olemine on suur õnnistus ja Jumala arm, mitte uhkus või ülbus.
Ma usun, et kui keegi tunneb, et tema teeb õigesti jättes Vana Testamendi sootuks kõrvale ja siiralt Vaimu juhtimises ainult Ülimat Käsku järgib, jõuab lõpuks ikka samade otsuste ja valikuteni kui see, keda Vaim ka Vana Seaduse järele vaatama juhib.
Me areneme, muutume pidevalt- mina kindlasti ei sarnane kuigivõrd sellega, kes ma olin teiste silmis oma usutee alguses aastaid tagasi, ega ka mitte sellega, kellena ma ise enneast siis tundsin. Sellepärast on igasugused hinnangud, arvustused ja paikapanemised täiesti tühised ja mõtetud.
Veel tuli mulle väga tuttav ette, ühe Pääskülaka tunnistuses lause:”Küllap oleksin mina ise ka Jeesusele tema tervate sõnade eest ristilöömist soovinud”... kurb aga väga aus tunnistus. Jeesus ei silitanud meiesuguste päid- enamusele meist oleks vast pigem saanud osaks tema “rästikute sigitis”, “tagane minust saatan” või hoopis meie elatise teenimisvahendite ümberpaiskamine. Aga meile meeldib mõtelda, et need olid seal hoopis teistsugused ja halvemad inimesed ja meile oleks ta öelnud vaid “tema on valinud hea osa ja temalt ei võeta seda ära”... Kas ikka on nii.
Õli tuleb võtta oma lambi jaoks kaasa kõigil usklikel- ka rumalad neitsid keda, Jeesus kirjeldas, ei olnud võrdlus uskmatutest ja usklikest vaid ikka meist- usklikest, kes me elame oma enese reeglite ja väljavalitud lemmikkirjakohtade alusel ning jätame Jeesuse kas üldse kõrvale või võtame ta kaasa siis kui Ta juhtumisi meie valikud heaks kiidab.
Minu lamp on sageli nii viimase piiri peal... (Seni lohutab mind vaid see, et kõik kes mind vähegi tunnevad, teavad et tühi on minu jaoks auto bensiinipaak juba siis kui selle sisuga veel vähemasti korra Kärdlas ära käia saab :))
Lõpetan oma mõttekäigu aga hoopis ühe varasema mõtlemapaneva kirjakohaga, mille sõpradelt saime. Tõlgendagu igaüks seda ise kuidas Vaim juhib, meie jaoks oli see küll väga kõnekas.
Haggai 1: 1-15
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar