Ikka sellest kuidas Jumal meie apsud heaks pöörab e. kõik tuleb kasuks neil, kes Jumalat armastavad.
Mõtlesin, et investeeriks sel aastal uutesse purgikaantesse- keeratavatesse. Ostsimegi mitu pakki. Kodus muiudgi selgus, et võtsime need valed- suurema suuga purkide omad.
Kui neid poodi tagasi viima läksime nokkisid lapsed autos ühe 10 kaanega koti lahti ja seda ei võetud vastu. Aga siis tuli tagant ruumist poe juhataja ja ütles, et tal just äraviskamise konteinerisse minemas kastitäis neidsamu suurema suuga 2l kurgipurke, võtke need omale.
Mis siin ikka muud öelda, kui et Jumal teeb üle ootuste, üleliigsed kaaned saime tagastatud ja nendele, mida tagastada ei saanud saime hoopis head suured purgid ja just keset kurgi hapendamise hooaega :)
reede, 27. juuli 2007
“Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette!” Roomlastele 12:10
Kuulsin kord lugu naisest, kes kolis ühte väikelinna. Pärast seda, kui ta oli seal juba mõnda aega elanud, kurtis ta naabrile, kui vilets on teenindus kohalikus apteegis, lootuses, et naaber edastab kriitika apteekrile. Järgmisel korral, kui uustulnuk apteeki läks, tervitas apteeker teda laia naeratusega ja ütles, et tal on nii hea meel teda taas kohata. Ta teenindas naist kiiresti ja asjatundlikult ning pakkus talle isegi abi uues kohas sisse elamisel. Koju jõudes rääkis imestunud naine hämmastavast muutusest ka naabrile. “Küllap te rääkisite talle, kui viletsaks ma sealset teenindust pidasin,” lisas ta lõpuks. “Tegelikult mitte,” ütles naaber, “Ma loodan, et te ei pane pahaks, aga ma ütlesin talle hoopis, et olite hämmastunud, kui kenasti on ta sellises väikelinnas suutnud apteegi töös hoida ning et pealegi on see üks parimaid endasarnaseid, mida te näinud olete.” Inimesed reageerivad lahkusele paremini kui kurtmisele. Tegelikult teeb enamus neist Sinu heaks peaaegu kõike, kui kohtled neid lugupidavalt. See tähendab seda, et teed neile selgeks, et nende tunded on tähtsad, nende eelistused respekteeritud ja arvamused väärtuslikud. Ralph Emmerson on öelnud: “Igal inimesel on õigus olla hinnatud tema parimate hetkede põhjal.” Loe veelkord Pauluse sõnu: “Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette!” ning mine ja rakenda need ellu.
Seda päevasõna ma näen hoopis sellise nurga alt, eriti ametniku seisukohalt: Paljud inimesed lähevad teenindaja või ametniku juurde juba selle mõttega, et nad on bürokraadid ja üldse nõiad jne. ja käituvalt ka vastavalt ülbelt, halvustavalt. Ja siis toimub nõnda nimetatud peegeldus efekt. Ma saan aru, et kui pöördud kellegi poole, siis näe temas ennekõike head ja suhtu temasse armastusega. Nii on palju kergem asju ajada. Isegi, kui Sa inimest tunned ja tead tema halbu külgi, ka siis suheldes temaga vaata teda armastusega. Teda pole vaja hinnata. Pole vaja head nägu teha, lihtsalt lase Jeesus vaatab läbi sinu silmade. Ja järsku märkad, et ülbe ja ennastäis inimene muutub sinu enda silmade all. Olen seda oma töös palju kogenud. Lähisuhetes on muidugi õige suud puhtaks rääkida ja kui see on tehtud, siis ei maksa solvumist ja viha nagu vana katkist kuube järgi lohistada.Viska see ära ja lase jälle Jeesuse siiras ligemesearmastus paistab sinu silmadest. See on minu ära tundmine ja vigadest õppimine.
Eha
Seda päevasõna ma näen hoopis sellise nurga alt, eriti ametniku seisukohalt: Paljud inimesed lähevad teenindaja või ametniku juurde juba selle mõttega, et nad on bürokraadid ja üldse nõiad jne. ja käituvalt ka vastavalt ülbelt, halvustavalt. Ja siis toimub nõnda nimetatud peegeldus efekt. Ma saan aru, et kui pöördud kellegi poole, siis näe temas ennekõike head ja suhtu temasse armastusega. Nii on palju kergem asju ajada. Isegi, kui Sa inimest tunned ja tead tema halbu külgi, ka siis suheldes temaga vaata teda armastusega. Teda pole vaja hinnata. Pole vaja head nägu teha, lihtsalt lase Jeesus vaatab läbi sinu silmade. Ja järsku märkad, et ülbe ja ennastäis inimene muutub sinu enda silmade all. Olen seda oma töös palju kogenud. Lähisuhetes on muidugi õige suud puhtaks rääkida ja kui see on tehtud, siis ei maksa solvumist ja viha nagu vana katkist kuube järgi lohistada.Viska see ära ja lase jälle Jeesuse siiras ligemesearmastus paistab sinu silmadest. See on minu ära tundmine ja vigadest õppimine.
Eha
Vastus minu küsimusele
Alguseks mainin, et suurt rõõmu teeb, et siinsel blogil on nii mitmeid lugejaid ning eravestlustes ja kirja teel laekub ka tagasisidet- julgustan kõiki siinkohal siiski ka kasutama iga postituse all olevat kommentaaride kohta (klikkides sõnale kommentaarid, avaneb arvutis lehekülg, kus paremal on kastike, millesse saad oma mõtted kirjutada. Kui paned kirjutisele tekstis allkirja siis ei olegi vaja muud logimist, et lugejad aru saaks, kes kirjutas. Loomulikult võib ka ilma nimeta anonüümselt kommenteerida. Aga kui tahad oma kommentaarile ülaserva korrektselt nime siis lihtsalt enne saatmist paned täpi-linnukese alla sõna "other" ette). Võid ka ise uusi teemasi algatada- lihtsaim viis selleks on oma saata see kirja kujul meeli.martin@mail.ee ja mina panen selle siia üles. Samal aadressil võib ka saata oma sooviavaldus blogi kaasautoriks saamiseks. Kuniks lapsed pühapäevakoolist puhkavad on suureks õnnistuseks, kui vanemate osa soiku ei jää ja üksteisele kasvamisel abiks olla saame.
Täna hommikul (sel ajal kui Marko ja lapsed olid piima toomas) palvetades sain kirjakoha Õp.6:23a- selles öeldakse, et "käsk on lamp ja õpetus on valgus". Minu vastu rääkis see nõnda, et kui väljas on valge siis pole lampi vaja, aga kui on pime siis aitab lamp valgust tekitada/edasi anda. Kuid kunstlik valgus pole kunagi sama hea kui päris... Ehk siis minu üleeelmise postituse küsimusele VT ja UT kohta ülekantuna ütles see, et kui olla Jumalaga heas osaduses siis teeb inimene iseensest kõike õigesti aga kui ta on kaugemal e. pimeduses siis võib olla distsiplineerimisest ja Sõnaga enese sundimisest mõningat kasu...
Kui pere tagasi jõudis, tõid nad minu suureks rõõmuks postkastis kirja kaasa, mida ma tegelikult isegi juba ootasin :) (ma küll ei osanud oodata päris margiga ümbrikuna seda aga seda suurem rõõm!) Suur tänu! Minu jaoks oli see R. Lutheri tekst seekord justkui omaenese sõnastamata mõtete lugemine e. järjekordne tiivustav äratundmine.
Ja nagu eilnegi kiri on ka see mõtteavaldus väärt teistega jagamist:
Tere siit Emmastest!
Lugesin eile Sinu kirjutist Luguse lehelt ja mõtlesin, et saadan selle Ralf Lutheri teksti. Minu jaoks on see üsna "loogiline". Väljendustes ehk järsk, kuid õpetuslikult sobib mulle. Eriti võrdlus pruutpaariga. Taandades mina-Jumal suhte armastava paari suhtele muutub küsimus VT ja UT minu jaoks palju lihtsamaks. Aga loe ise ja ehk on seal midagi.
Armu ja rahu!
Lui
kirjale oli lisatud järgnev tekst Ralf Lutheri UT sõnaraamatust lk.134-139. :
Käsuõpetus
Heebreakeelne sõna "thora" tähendab: õpetus, hea nõu, eeskiri; kreekakeelne sõna "nomos" tähendab: midagi, mis on kindlaks määratud. Eestikeelne sõna "seadus" heidab asjale eriti heledat valgust:
seadus on miski, mis se a t a k s e, mida aga alguses e i 0le. Sest, et midagi ei ole, mis peab olema,
- või et see, mis on, ei ole nii, nagu peab olema, -need asjaolud on iildse igasuguse seaduse tekkimise eelduseks. Normaalne ei vajanorme, ebanormaalsele on neid
vaja. Käsk on ebanormaalsetele inimestele.
Õige pruutpaar ei vaja õpperaamatut, et teada, kuidas kihlatud peavad käituma. Neil on nii täpne kontakt omavahel, et nad iseenesest teavad, kuidas nad teineteise suhtes peavad käituma, ja seda teadmist voolab neist nii ülekülluses, et neil ei ole tarvis kutsuda
seda esile alatise mõtlemisega kõlblusele. Kaks inimest, kellel puuduvad need tormi ja tungi tunded, haaravad sellisel juhtumil õpperaamatu ja suudavad ometi esitada ainult kõverpildi sellest, mis peaks tõelikult olema. Jumalik käsuopetus anti inimesele selleparast, et inimene oli
J u m a I a t a, et tal ei olnud ühendust Loojaga, et ta ei olnud haaratud Jumala suurest armastusest. Selleparast oli tarvis talle õpetuste, eeskirjade ja määruste kaudu meelde tuletada,
teda manitseda ja ergutada, et ta Jumalale mõtleks ja teeks, mis ta Temale võlgneb. Mida kaugemal on inimene või rahvas Jumalast,
seda rohkem on tema elus tarvis üksikasjalisi eeskirju ja õpetusi (Jeesuse
kaasaegsed, usureeglite kuhjumine kirikuajaloo kestel).
Käsul on suur positiivne tähtsus; ajaloo kesteI on temas ilmnenud vägev alalhoidev jõud.
Ilma käsuta oleksid Jumalast kaugelseisvad rahvad ja inimesed ammu hukkunud metsikute tungide täielises kaoses. Käsk hoidis vanatestamentliku koguduse alal, kuni Kristus,tuli. Ta ei oleks muidu sugugi nii kaua olemas olnud (Gal. 3:23). llma jumaliku õpetuseta, mida sisaldab käsk, oleks ajajooksul mälestus Jumalast üldse kustunud. Nagu poiss mässulistel arenemisaastatel vajab kõva kätt enese üle, vahetevaheI ka vastuvaidlematut keeldu, nii vajab
Jumalast võõrdunud inimene täiesti kindlat käsueeskirjade kammitsat (Gal. 3:24).. - Aga kuigi käsk selIises olukorras on hädavajalik, on ta ometi ainult hädaabinõu; ta ei suuda kahju parandada;Käsk on hädaabinõu, ta juhib tesklemisele ja kompromissile.
Käsumeelne moraal ja käsumeelne vag a d us (s. t. Jumalast kaugelolijate jumalateenistus) on k 0 m pro m i s s, kaksipidine olukord.
Siin ei ole täielikku kurjust, aga veel vähem on ehtsat headust. Elu välised raamid on korras, kuid seesmiselt jäädakse metsikuks ja tühjaks (Matt. 23:27, 28), hoolimata kõigest "südamlikkusest". Teeseldakse ainult, nagu oleks jumalik elu ärganud, ja elatakse ometi edasi oma vaikest omaelu. Hoolimata agarast palvetamisest, paastumisest ja armuandide jagamisest, ei vähaneta iseenesest; sellega rahuldatakse enese käegakatsutavat edevust (Matt.
6:1-18). - Jumalast eemaldunud inimesel, kes käsust kinni peab, tekib petlikkujutlus, nagu
võiks ta tehavahet hea ja kurJa vahel; tal on ju selgus kõigis õigetes põhimõtetes ja eeskirjades. Ja ometi puudub käsuinimesel kõhtutunn e (Matt. 23:23; Luuka 11:42) - tal puudub elus arusaamine ja jõud eraldada head kurjast ja jumalikku jumalavastasest. Käsu all elades tekib k u jut lus, nagu oleks meil jumalik selgus selle kohta, mis teha ja mis tegemata jätta ja millest kinni haarata, et täita Jumala tahtmist - ja ometi ollakse asjasse pühendamatu, sulane, kes ei tea, mis ta isand tahab (Joh. 15:15); kui seejuures omatakse juhtiv
koht, siis ollakse pimedate pime juht (Matt. 15:14).
Sarnanetakse sõduriga, kes küll hästi tunneb riviteenistust, kuid kellel puudub käsklus; ohvitseriga, kes küll on hästi läbi teinud taktilised õppused, kuid keIlel puudub tihendus kõrgema väejuhatusega ja kes sellepärast on nõuta ega tegutse teravmeelselt. Kuna käsk ei anna selget orienteerumisoskust, siis kihutab käsuinimest taga suur see s m i n e ra h u t u s. Kuna ta ei tea, mis ta õigupoolest peab tegema, siis tammub ta kord siia - kord sinna, kuni satub
(üksikult ja kirikute kaupa) närvilisse kiirustamisse ja tagaajamisse. Ta langeb
lõpmatu paljusesse, nii et ta enam midagi ei suuda võtta tõsiselt. Variser on piinatud paljudest üksikeeskirjadest; keskaegnemunk paljudest usulistest harjutustest ja moodne vagatseja loendamata kiriklikkudest organisatsioonidest ja ettevõtetest. Igasuguses käsumeelses vagaduses katsutakse ülespuhutud kvantiteediga (hulgaga) asendadapuuduvat kvaliteeti (sisu). Lõpuks ei usuta enam isegi selle mõttesse, millepärast nii palju vaeva nähakse, ja ikka jälle uuesti ollakse sunnitud sisendama enesele ja teistele, et sellel on siiski mõte ja et see on Jumala asi. Kuid kõoige selle juures ollakse sügavamas hinge põohjas ilma rõõmuta. Jeesus nimetab sellist jumalateenistuse viisi paastumiseks (Matt. 9:14--;-17). Seda jõuta ja rõõmuta paljuse tagaajamist, asjasse pühendamata olekut, kaotust kogu joonel nimetab Paulus käsutegudeks. T a räägib kõvade sõnadega nende täaielisest asjatusest (kirjas roomlastele ja galaatlastele). Käsust enesest peab Paulus suurt lugu: ta on p ü h a, õige, hea ja vaimulik (Room. 7:12-14). Ta sarnaneb suure arsti retseptiga. Aga kui palju tarkust ta ka ei sisaldaks, retsept kui selline ei või haigusele midagi parata. See on maksev mitte ainult üksikkäskude, vaid ka Suure armastuse peakäsu kohta. Just seal, kus inimesel enam ei ole tegemist üksikasjadega, vaid kõigega - kus ta enam ei hukku käsu tegudes (kvantiteedis), vaid võitleb käsu maiste teostumise (kvaliteedi) eest, just seal murravad teadmata sügavusest esile viimased õudsed vastupanekud. Ei lähe enam edaspidi, vaid tagurpidi: kurjus muutub nüüd alles õieti ülivõimsaks. "Hea", mis tehakse, võidetakse kätte raskete seesmiste võitlustega, ja sellepärast ei ole see enam mingi hea. Kui veel oli järel midagi loomulikku, algupärast, või pisutki tahtmist headuseks, siis kaob see ikka enam ja sureb lõpuks täiesti välja (Room. 5:20 ja 7:8). Kes võtab käsku tõsiselt, see murrab kord läbi ta raamidest.
Nii sünnib, et inimene käsu läbi käsule sureb (Gal.2:19), heites meelt viimase katse juures leida väljapääs oma hädast käsu mõiste teostamisega. Ta loobub lõplikult tahtmisest pressida enesest valja jumalikku kvaliteeti, mida temas ei ole. T a on nüüd avatud selleks teadmiseks et ainult jumalik ülevool, mis tuleb ülevalt, võib anda talle selle kvaliteedi. T a on käsule surnud, et Jumalale elada (Gal. 2:19), käsust vabadusse, s t. ta on enese välja murdnud olukorrast, kus ta Jumalast kaugel olijana tahtis elada jumalikult (enesekasvatuse, harjutuste, saavutuste ja vaimustuse abil); ta on kogenud, et jumalikult elab ainult Jumalale ligidal oija (see, kes on Jumalaga ühendatud, Jumalast puudutatud, Jumalast elustatud). Ta ainuke eesmark on nüüd olla Jumala ligidal, omada ühendust ülemise maailmaga, lasta ennast sealt juhtida, valgustada ja täita. Kui inimene on nii
J u m a l a s t t äid e t u d, siis tema läbi s a a b t aid e t u d k a k äsk (Matt.5: 17 ja Room.13:10). Käsule vastandiks on: V aim (Room. 8:4), us k (Room. 3 ja mujal), arm a s t u s
(Room. 13:10), arm (Joh. 1:17). See selgitab ülaltoodud mõtteid, sest Püha Vaim on, jumaliku sissetung inimellu, usk on inimese liitumine Loojaga, armastus on ligioleva Jumala kirkusele kaasaelamine, arm on Isa vahetu enesekinkimine. Kus on see, seal on l õ p p käsul (Jumalast võõrdunud jumalateenistusel - Room. 10:4). Seal ei ole enam VT-i, vaid UT - Uus Leping (Jer.31:31-40), mis teeb kõik sundimise ja õpetamise tarbetuks. Pruut ei vaja reegleid, kuidas ta peab käituma oma peigmehega ja samuti ei ole talle tarvis õpetada, kes ta on. Kui ta küsiks ühte või-teist selle kohta, siis oleks see märgiks, et ta on temast seesmiselt lahutatud.
Täna hommikul (sel ajal kui Marko ja lapsed olid piima toomas) palvetades sain kirjakoha Õp.6:23a- selles öeldakse, et "käsk on lamp ja õpetus on valgus". Minu vastu rääkis see nõnda, et kui väljas on valge siis pole lampi vaja, aga kui on pime siis aitab lamp valgust tekitada/edasi anda. Kuid kunstlik valgus pole kunagi sama hea kui päris... Ehk siis minu üleeelmise postituse küsimusele VT ja UT kohta ülekantuna ütles see, et kui olla Jumalaga heas osaduses siis teeb inimene iseensest kõike õigesti aga kui ta on kaugemal e. pimeduses siis võib olla distsiplineerimisest ja Sõnaga enese sundimisest mõningat kasu...
Kui pere tagasi jõudis, tõid nad minu suureks rõõmuks postkastis kirja kaasa, mida ma tegelikult isegi juba ootasin :) (ma küll ei osanud oodata päris margiga ümbrikuna seda aga seda suurem rõõm!) Suur tänu! Minu jaoks oli see R. Lutheri tekst seekord justkui omaenese sõnastamata mõtete lugemine e. järjekordne tiivustav äratundmine.
Ja nagu eilnegi kiri on ka see mõtteavaldus väärt teistega jagamist:
Tere siit Emmastest!
Lugesin eile Sinu kirjutist Luguse lehelt ja mõtlesin, et saadan selle Ralf Lutheri teksti. Minu jaoks on see üsna "loogiline". Väljendustes ehk järsk, kuid õpetuslikult sobib mulle. Eriti võrdlus pruutpaariga. Taandades mina-Jumal suhte armastava paari suhtele muutub küsimus VT ja UT minu jaoks palju lihtsamaks. Aga loe ise ja ehk on seal midagi.
Armu ja rahu!
Lui
kirjale oli lisatud järgnev tekst Ralf Lutheri UT sõnaraamatust lk.134-139. :
Käsuõpetus
Heebreakeelne sõna "thora" tähendab: õpetus, hea nõu, eeskiri; kreekakeelne sõna "nomos" tähendab: midagi, mis on kindlaks määratud. Eestikeelne sõna "seadus" heidab asjale eriti heledat valgust:
seadus on miski, mis se a t a k s e, mida aga alguses e i 0le. Sest, et midagi ei ole, mis peab olema,
- või et see, mis on, ei ole nii, nagu peab olema, -need asjaolud on iildse igasuguse seaduse tekkimise eelduseks. Normaalne ei vajanorme, ebanormaalsele on neid
vaja. Käsk on ebanormaalsetele inimestele.
Õige pruutpaar ei vaja õpperaamatut, et teada, kuidas kihlatud peavad käituma. Neil on nii täpne kontakt omavahel, et nad iseenesest teavad, kuidas nad teineteise suhtes peavad käituma, ja seda teadmist voolab neist nii ülekülluses, et neil ei ole tarvis kutsuda
seda esile alatise mõtlemisega kõlblusele. Kaks inimest, kellel puuduvad need tormi ja tungi tunded, haaravad sellisel juhtumil õpperaamatu ja suudavad ometi esitada ainult kõverpildi sellest, mis peaks tõelikult olema. Jumalik käsuopetus anti inimesele selleparast, et inimene oli
J u m a I a t a, et tal ei olnud ühendust Loojaga, et ta ei olnud haaratud Jumala suurest armastusest. Selleparast oli tarvis talle õpetuste, eeskirjade ja määruste kaudu meelde tuletada,
teda manitseda ja ergutada, et ta Jumalale mõtleks ja teeks, mis ta Temale võlgneb. Mida kaugemal on inimene või rahvas Jumalast,
seda rohkem on tema elus tarvis üksikasjalisi eeskirju ja õpetusi (Jeesuse
kaasaegsed, usureeglite kuhjumine kirikuajaloo kestel).
Käsul on suur positiivne tähtsus; ajaloo kesteI on temas ilmnenud vägev alalhoidev jõud.
Ilma käsuta oleksid Jumalast kaugelseisvad rahvad ja inimesed ammu hukkunud metsikute tungide täielises kaoses. Käsk hoidis vanatestamentliku koguduse alal, kuni Kristus,tuli. Ta ei oleks muidu sugugi nii kaua olemas olnud (Gal. 3:23). llma jumaliku õpetuseta, mida sisaldab käsk, oleks ajajooksul mälestus Jumalast üldse kustunud. Nagu poiss mässulistel arenemisaastatel vajab kõva kätt enese üle, vahetevaheI ka vastuvaidlematut keeldu, nii vajab
Jumalast võõrdunud inimene täiesti kindlat käsueeskirjade kammitsat (Gal. 3:24).. - Aga kuigi käsk selIises olukorras on hädavajalik, on ta ometi ainult hädaabinõu; ta ei suuda kahju parandada;Käsk on hädaabinõu, ta juhib tesklemisele ja kompromissile.
Käsumeelne moraal ja käsumeelne vag a d us (s. t. Jumalast kaugelolijate jumalateenistus) on k 0 m pro m i s s, kaksipidine olukord.
Siin ei ole täielikku kurjust, aga veel vähem on ehtsat headust. Elu välised raamid on korras, kuid seesmiselt jäädakse metsikuks ja tühjaks (Matt. 23:27, 28), hoolimata kõigest "südamlikkusest". Teeseldakse ainult, nagu oleks jumalik elu ärganud, ja elatakse ometi edasi oma vaikest omaelu. Hoolimata agarast palvetamisest, paastumisest ja armuandide jagamisest, ei vähaneta iseenesest; sellega rahuldatakse enese käegakatsutavat edevust (Matt.
6:1-18). - Jumalast eemaldunud inimesel, kes käsust kinni peab, tekib petlikkujutlus, nagu
võiks ta tehavahet hea ja kurJa vahel; tal on ju selgus kõigis õigetes põhimõtetes ja eeskirjades. Ja ometi puudub käsuinimesel kõhtutunn e (Matt. 23:23; Luuka 11:42) - tal puudub elus arusaamine ja jõud eraldada head kurjast ja jumalikku jumalavastasest. Käsu all elades tekib k u jut lus, nagu oleks meil jumalik selgus selle kohta, mis teha ja mis tegemata jätta ja millest kinni haarata, et täita Jumala tahtmist - ja ometi ollakse asjasse pühendamatu, sulane, kes ei tea, mis ta isand tahab (Joh. 15:15); kui seejuures omatakse juhtiv
koht, siis ollakse pimedate pime juht (Matt. 15:14).
Sarnanetakse sõduriga, kes küll hästi tunneb riviteenistust, kuid kellel puudub käsklus; ohvitseriga, kes küll on hästi läbi teinud taktilised õppused, kuid keIlel puudub tihendus kõrgema väejuhatusega ja kes sellepärast on nõuta ega tegutse teravmeelselt. Kuna käsk ei anna selget orienteerumisoskust, siis kihutab käsuinimest taga suur see s m i n e ra h u t u s. Kuna ta ei tea, mis ta õigupoolest peab tegema, siis tammub ta kord siia - kord sinna, kuni satub
(üksikult ja kirikute kaupa) närvilisse kiirustamisse ja tagaajamisse. Ta langeb
lõpmatu paljusesse, nii et ta enam midagi ei suuda võtta tõsiselt. Variser on piinatud paljudest üksikeeskirjadest; keskaegnemunk paljudest usulistest harjutustest ja moodne vagatseja loendamata kiriklikkudest organisatsioonidest ja ettevõtetest. Igasuguses käsumeelses vagaduses katsutakse ülespuhutud kvantiteediga (hulgaga) asendadapuuduvat kvaliteeti (sisu). Lõpuks ei usuta enam isegi selle mõttesse, millepärast nii palju vaeva nähakse, ja ikka jälle uuesti ollakse sunnitud sisendama enesele ja teistele, et sellel on siiski mõte ja et see on Jumala asi. Kuid kõoige selle juures ollakse sügavamas hinge põohjas ilma rõõmuta. Jeesus nimetab sellist jumalateenistuse viisi paastumiseks (Matt. 9:14--;-17). Seda jõuta ja rõõmuta paljuse tagaajamist, asjasse pühendamata olekut, kaotust kogu joonel nimetab Paulus käsutegudeks. T a räägib kõvade sõnadega nende täaielisest asjatusest (kirjas roomlastele ja galaatlastele). Käsust enesest peab Paulus suurt lugu: ta on p ü h a, õige, hea ja vaimulik (Room. 7:12-14). Ta sarnaneb suure arsti retseptiga. Aga kui palju tarkust ta ka ei sisaldaks, retsept kui selline ei või haigusele midagi parata. See on maksev mitte ainult üksikkäskude, vaid ka Suure armastuse peakäsu kohta. Just seal, kus inimesel enam ei ole tegemist üksikasjadega, vaid kõigega - kus ta enam ei hukku käsu tegudes (kvantiteedis), vaid võitleb käsu maiste teostumise (kvaliteedi) eest, just seal murravad teadmata sügavusest esile viimased õudsed vastupanekud. Ei lähe enam edaspidi, vaid tagurpidi: kurjus muutub nüüd alles õieti ülivõimsaks. "Hea", mis tehakse, võidetakse kätte raskete seesmiste võitlustega, ja sellepärast ei ole see enam mingi hea. Kui veel oli järel midagi loomulikku, algupärast, või pisutki tahtmist headuseks, siis kaob see ikka enam ja sureb lõpuks täiesti välja (Room. 5:20 ja 7:8). Kes võtab käsku tõsiselt, see murrab kord läbi ta raamidest.
Nii sünnib, et inimene käsu läbi käsule sureb (Gal.2:19), heites meelt viimase katse juures leida väljapääs oma hädast käsu mõiste teostamisega. Ta loobub lõplikult tahtmisest pressida enesest valja jumalikku kvaliteeti, mida temas ei ole. T a on nüüd avatud selleks teadmiseks et ainult jumalik ülevool, mis tuleb ülevalt, võib anda talle selle kvaliteedi. T a on käsule surnud, et Jumalale elada (Gal. 2:19), käsust vabadusse, s t. ta on enese välja murdnud olukorrast, kus ta Jumalast kaugel olijana tahtis elada jumalikult (enesekasvatuse, harjutuste, saavutuste ja vaimustuse abil); ta on kogenud, et jumalikult elab ainult Jumalale ligidal oija (see, kes on Jumalaga ühendatud, Jumalast puudutatud, Jumalast elustatud). Ta ainuke eesmark on nüüd olla Jumala ligidal, omada ühendust ülemise maailmaga, lasta ennast sealt juhtida, valgustada ja täita. Kui inimene on nii
J u m a l a s t t äid e t u d, siis tema läbi s a a b t aid e t u d k a k äsk (Matt.5: 17 ja Room.13:10). Käsule vastandiks on: V aim (Room. 8:4), us k (Room. 3 ja mujal), arm a s t u s
(Room. 13:10), arm (Joh. 1:17). See selgitab ülaltoodud mõtteid, sest Püha Vaim on, jumaliku sissetung inimellu, usk on inimese liitumine Loojaga, armastus on ligioleva Jumala kirkusele kaasaelamine, arm on Isa vahetu enesekinkimine. Kus on see, seal on l õ p p käsul (Jumalast võõrdunud jumalateenistusel - Room. 10:4). Seal ei ole enam VT-i, vaid UT - Uus Leping (Jer.31:31-40), mis teeb kõik sundimise ja õpetamise tarbetuks. Pruut ei vaja reegleid, kuidas ta peab käituma oma peigmehega ja samuti ei ole talle tarvis õpetada, kes ta on. Kui ta küsiks ühte või-teist selle kohta, siis oleks see märgiks, et ta on temast seesmiselt lahutatud.
neljapäev, 26. juuli 2007
Võta puhkust!
Täna oli minu e-kirjakastis selline kiri (jätan siinkohal saatja avaldamata) ja Sõna tänaseks päevaks tänane osa- mõlemad väärt teistegagi jagada:
Pisut mõtlemisainet. Ma olen nii palju kuulnud töötegijate läbipõlemisest. Mind paneb imestama see, et kui ütled ,et ei jõua või oled peale tööd väsinud, siis ei taheta aru saada, et teised usklikud ei pea sind pidevalt sundima ja arvustama, miks sa ei jõua. Vahel võib ka lihtsalt ühest ja samast seltskonnast ära väsida. Peale omaette olemist on nad jälle väga kallid ja tunned uuesti end nende seltskonnas hästi. Lõputu sundolek võtab kogu rõõmu ära. Ega sa veel sellepärast Jumalast eemale ei lähe, kui tahad vahel omaette olla või teises kirikus jutlust kuulata jne. Tihtipeale kallid kaasusklid on kole kindlad, et just nende suu läbi räägib Jumal ja ei saa arugi,et tegelikult on see hoopis nende endi mina, kes iseenese tarkuses kõneleb ja õpetama kipub, mõni läheb nii hoogu, et ei märkagi, miks vaene kuulaja on kokku varisemise äärel.. Selle pärast võtame aega vahel olla vaikuses palves ja omaette, et Jumala hääl meieni kostaks ja ta meid oma tarkuses juhataks ja õpetaks. Ja kui vaja ,küll siis Jumal juba teab, kelle suu läbi sulle tarkust ja abi saata õigel ajal ja õiges kohas. Nii tunnen mina. Aga sina?
Sõna Tänaseks Päevaks - 24.07.2007
Võta puhkust! “Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut!” Markuse 6:31 Liiga paljud meist tunnevad end süüdi, kui võtavad vahel aja maha. Alles peale oma poja, isa, õe ja ämma surma ning seda, kui ise operatsioonilauale sattus, alles siis, kui kõik eelmainitud sündmused olid napilt kolme aasta jooksul aset leidnud, otsustas mu sõber Sherman Owens, et ta on raisanud liiga palju aega asjadele, millel tegelikult pole mingit tähtsust ning jäänud seepärast ilma tähtsatest. Kas kõlab tuttavalt? Sherman ütles, et õppis sellest järgnevat: “Sa peaksid elu rohkem nautima ja vähem pingutama, sest inimene võib omaenese edu raskuse all murduda. Pidevas stressis olles tallad oma elu peal ja kõik Su saavutused tulevad alati rõõmu arvelt. Sa saad oma elule aastaid lisada, võttes lihtsalt aega peatuda ja rõõmustada! Ära üksnes pane asju taldrikule, vaid võta aega neid süüa ja nautida.” Jeesus mõistis omaette minemise tähtsust. Ta oleks võinud igasugu asju teha, näiteks raamatu kirjutada, kuid Tal oli muud tegemist. Ta oleks võinud templeid rajada või viinamarjaväljadelt läbi kõndida ja kuivanud oksi korjata, kuid selle asemel läks Ta omaette. Miks? Sest Tema käigud olid määratud Isa poolt, mitte rahvamasside poolt! Ta ütles: “...ma teen alati seda, mis talle meeldib.” (Jh 8:29). Kui Su esmaseks eesmärgiks on olla meelepärane inimestele, siis põled peagi läbi. Armasta inimesi, teeni neid, kuid lase üksnes Jumala ootustel oma elu juhtida. Täna ütleb Ta Sulle: “Võta puhkust!”
Pisut mõtlemisainet. Ma olen nii palju kuulnud töötegijate läbipõlemisest. Mind paneb imestama see, et kui ütled ,et ei jõua või oled peale tööd väsinud, siis ei taheta aru saada, et teised usklikud ei pea sind pidevalt sundima ja arvustama, miks sa ei jõua. Vahel võib ka lihtsalt ühest ja samast seltskonnast ära väsida. Peale omaette olemist on nad jälle väga kallid ja tunned uuesti end nende seltskonnas hästi. Lõputu sundolek võtab kogu rõõmu ära. Ega sa veel sellepärast Jumalast eemale ei lähe, kui tahad vahel omaette olla või teises kirikus jutlust kuulata jne. Tihtipeale kallid kaasusklid on kole kindlad, et just nende suu läbi räägib Jumal ja ei saa arugi,et tegelikult on see hoopis nende endi mina, kes iseenese tarkuses kõneleb ja õpetama kipub, mõni läheb nii hoogu, et ei märkagi, miks vaene kuulaja on kokku varisemise äärel.. Selle pärast võtame aega vahel olla vaikuses palves ja omaette, et Jumala hääl meieni kostaks ja ta meid oma tarkuses juhataks ja õpetaks. Ja kui vaja ,küll siis Jumal juba teab, kelle suu läbi sulle tarkust ja abi saata õigel ajal ja õiges kohas. Nii tunnen mina. Aga sina?
Sõna Tänaseks Päevaks - 24.07.2007
Võta puhkust! “Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut!” Markuse 6:31 Liiga paljud meist tunnevad end süüdi, kui võtavad vahel aja maha. Alles peale oma poja, isa, õe ja ämma surma ning seda, kui ise operatsioonilauale sattus, alles siis, kui kõik eelmainitud sündmused olid napilt kolme aasta jooksul aset leidnud, otsustas mu sõber Sherman Owens, et ta on raisanud liiga palju aega asjadele, millel tegelikult pole mingit tähtsust ning jäänud seepärast ilma tähtsatest. Kas kõlab tuttavalt? Sherman ütles, et õppis sellest järgnevat: “Sa peaksid elu rohkem nautima ja vähem pingutama, sest inimene võib omaenese edu raskuse all murduda. Pidevas stressis olles tallad oma elu peal ja kõik Su saavutused tulevad alati rõõmu arvelt. Sa saad oma elule aastaid lisada, võttes lihtsalt aega peatuda ja rõõmustada! Ära üksnes pane asju taldrikule, vaid võta aega neid süüa ja nautida.” Jeesus mõistis omaette minemise tähtsust. Ta oleks võinud igasugu asju teha, näiteks raamatu kirjutada, kuid Tal oli muud tegemist. Ta oleks võinud templeid rajada või viinamarjaväljadelt läbi kõndida ja kuivanud oksi korjata, kuid selle asemel läks Ta omaette. Miks? Sest Tema käigud olid määratud Isa poolt, mitte rahvamasside poolt! Ta ütles: “...ma teen alati seda, mis talle meeldib.” (Jh 8:29). Kui Su esmaseks eesmärgiks on olla meelepärane inimestele, siis põled peagi läbi. Armasta inimesi, teeni neid, kuid lase üksnes Jumala ootustel oma elu juhtida. Täna ütleb Ta Sulle: “Võta puhkust!”
Meie pere mõtted lähevad selle kirjutisega paljuski kokku-- kaks aastat tagasi kui läksime läbi väga rasketest aegadest, mõistsime eredalt kui habras on elu ja kui kergesti võib tervis kaduda ka noorel inimesel. Me ei tea oma aega ega tundi aga me saame kasutada seda õnnistatud hetke, mis meil praegu on. Sellepärast me olemegi oma asjad pannud just sellisesse tähtsusjärjekorda nagu nad praegu on ning mõnes mõttes oleme võtnud puhkust kõigest, millel igavikus pole mingit tähtsust. Maapealne rännak ka kõige pikaealisema inimese puhul on liiga lühike, et seda armastatust lahus veeta (olgu siis kasvõi raha teenimise eesmärgil). Minu jaoks praegu tunduks 
kõige tobedam valik olla perega üksteisest lahus- töökohtadel, lasteasutustes jne, et teenida raha, mida kasutades orjata siis oma kõhtu. Eriti kui kõike seda eluks vajalikku saab kasvatada/teha koos ja kodus. Tuleb lihtsalt mõista ja vahet teha vajalikul ja sellel, mis on lihtsalt soovidest tiivustatud... Jumal ei valeta kunagi- kummaline küll aga piiblis kirjutatut saab ka sõna sõnalt võtta ning alati ei peagi otsima ülekantud tähendusi...
kõige tobedam valik olla perega üksteisest lahus- töökohtadel, lasteasutustes jne, et teenida raha, mida kasutades orjata siis oma kõhtu. Eriti kui kõike seda eluks vajalikku saab kasvatada/teha koos ja kodus. Tuleb lihtsalt mõista ja vahet teha vajalikul ja sellel, mis on lihtsalt soovidest tiivustatud... Jumal ei valeta kunagi- kummaline küll aga piiblis kirjutatut saab ka sõna sõnalt võtta ning alati ei peagi otsima ülekantud tähendusi...Pildil Luguse pühapäevakooli õpetaja pesamunaga päevaväsimusest puhkamas :)
esmaspäev, 23. juuli 2007
Kes tegi kehtetuks Vana Testamendi?
Ma arvan, et järgnev mõttekäik on tingitud kolmest eelmise nädala tunnistusest, mis minu vastu rääkisid- 
esmalt Urmas Nageli mõtete ja laulude õhtu Pühalepa kirikus, nostalgiahetkedest mitmete minu noorepõlve ja usutee alguse kaasrändajate külastustest ning lõpuks Nurste koosolekul esinenud Pääsküla koguduse noorte usklike tunnistustest. Need kõik kohtumised tekitasid minus kohati tugevat vaimset ahistustunnet, kuid samas panid ka mõtlema ja nägema asju selgemini. Ärgu keegi võtku seda kui näpuga näitamist. Lihtsalt mõned mõtted, mis väljapääsu soovides mu moosikeedu katkestasid. Olgu Jeesus vahemeheks ja tõlgiks!
Ma ei tea kuidas on teiega aga mina põrkun sageli küsimusega “Kes tegi tühjaks selle, mis Vanas Testamendis kirjas?” Olen otsinud kirjakohta Uuest Testamendist, mis kuidagigi vihjaks sellele, et vana ei kehti ja piisab ainult uuest... seni ei ole Vaim mulle ühtegi Sõna sel moel selgitanud- pigem vastupidi.
Jeesus on korduvalt rõhutanud, et Tema ei ole tulnud Sõna tühjaks tegema vaid Temas on see elavaks saanud ja täitunud.
Rikkale noormehele, ei ütelnud Jeesus, et ma andsin teile uue käsu ja seda täidagi.... Jeesus ütles “Käsud sa tead”- neid täidagi! Ja kui see on tehtud siis alles arene edasi kõrgemale tasemele- müü oma vara, jaga vaestele ja järgi mind!
Mulle tundub, et meie ajal püüame kuidagi piltlikult öeldes põhikooli vahele jätta ja kohe magistriõppesse lipsata...umbes nii, et KÄSK on üdini paha ja ei kuulu üldse arvesse võtmisele ning meie peame ainult armu ära kasutama. Ma kirjutan meelega “ära kasutama” sest minu jaoks kõlavad need kirjakohtade rahed, mida inimesed oma toitumisharjumuste, kümnisega laveerimise ja pereplaneerimises ohjade iseenese käes hoidmise õigustamiseks toovad just sellena- me oleme nagu osavad juristid, kes Jeesuse sõnu iseenese kasuks keeravad. Mina kaasaarvatud...
Kõige lihtsam on vast näidet tuua toitumise osas- meie pere peab sageli kuulma kerge pilkava alatooniga öeldud kirjakohta “mitte see ei tee roojaseks, mis suhu läheb vaid see, mis suust väljub...” (Situatsioon on sarnane sellega, et mittekristlik maailm surub ennast usklikele peale ja see on normaalne aga usku ei tohi kellegile peale suruda...)
Meie ei nääguta kellegi kallal, kes soomusteta limuskeid või sealiha armastab, me lihtsalt ise ei vali neid. Külas käitume vastavalt Piibli õpetusele- võtame tänuga vastu kõik, mis meile ette pannakse ega alusta mõtetuid diskussioone. Meie ei vea ka näpuga järge, mis on koššer (e. toit, mis on hea hingele, on hea ka kehale) ja mis mitte vaid lähtume sisetundest ja omaenese heaolust. Aga ikka ja jälle peame me tülide ärahoidmiseks ka omas kodus enese tõekspidamiste osas järeleandmisi tegema ainult selleks, et pääseda tänitamisest, alavääristamisest ja teiste eneseõigustuste kuulamisest.
Teine samasugune teema on kümnisemaksmine või rahakasutus üleüldse. Kiputakse tõlgendama vaese lesknaise pisku esiletõstmist (Lk. 21:3) sellena, et ongi õnnis anda vähem. Ja jäetakse kõrvale fakt, et tema andis KÕIK, mis tal oli... Arvame, et meie keha, elu ja vara on meie endi omad ja meie kasutada. Aga ei ole ju- kõik on Jumala oma. Jättes selle endile, jätame iseennast ilma Vaimu õlist, õnnistusevihmadest ja imedest.
Andes midagi siirast südamest inimestele, tunnen sageli kiusatust öelda inimese rahustamiseks ja vältimaks seda, et mulle raha toppima hakataks, et võta rahuga, see on ringi või pühapäevakooli rahast ostetud... Üllatav kui vähe huvitab inimesi, kust sinna see raha siis tuleb. Kõik, mis meil on tuleb JUMALALT ja kuulub talle. Isekas oleks arvata, et kui meie saime töötegemise eest palga, siis on see MEIE raha. Jumal andis pigem tervise, töökoha ja jõu, et sa saaksid teenida hüüt ja aidata seda, kellel abi vaja on.
Kolmas suur teema on pereplaneerimine. Mina olen ausalt tunnistades aastaid otsinud vastust küsimusele, milline on Jumalale meelepärane pereplaneerimimeetod. Üllatav, kui palju erinevaid vastuseid olen just kristlaste kogemuste kohta saanud... Lõpuks jõudsin “õunaraamatu” ("Rõõm olla naine" E. Rötzer, I. Trobisch) juurde ja olin mitu aastat enesega rahul, et nüüd olen küll vastuse leidnud. Aga ühe naise Nurstes kuuldud tunnistus näitas mulle selgelt, et ka see on vaid isekas viis ise jumalat mängida... Jumalale meelepärane pereplaneerimisviis pole mitte Jumala loodud süsteemide tundmaõppimine ja enese huvides ärakasutamine vaid otsuste tegemis õiguse andmine Jumalale... OLEKS KEEGI SELLEKS TEGELIKULT KA VALMIS???
Mina pole kindel, kas mina olen selleks valmis...
Me laulame “võta kõik mu elu Sa” ja käitume nagu Ananias ja Safiira- pistame osa tagataskusse... Ütleme/võibolla usumegi, et andsime kõik aga samas ei anna paljut Jumalale.
Ma ei vaidle siin teiega millegi üle- kes sööb liha ja teeb seda Jumala kiituseks- olgu õnnistatud, ja kes annab kümne asemel suvalise protsendi oma sissetulekuist ja teeb seda siira südamega Jumala kiituseks- olgu samuti õnnistatud!
Aga, kes armu aujärje ette alandudes kummardudes on ära tundnud Tema, kes teeb meid elavaks ning kellele Vaim on andnud teistmoodi tunnetuse- tehku selle järele ning olgu samuti õnnistatud!
Ma olen veendunud, et Vaim ei tee meist kloone, ega juhata kõiki ühtmoodi. Erinev olemine on suur õnnistus ja Jumala arm, mitte uhkus või ülbus.
Ma usun, et kui keegi tunneb, et tema teeb õigesti jättes Vana Testamendi sootuks kõrvale ja siiralt Vaimu juhtimises ainult Ülimat Käsku järgib, jõuab lõpuks ikka samade otsuste ja valikuteni kui see, keda Vaim ka Vana Seaduse järele vaatama juhib.
Me areneme, muutume pidevalt- mina kindlasti ei sarnane kuigivõrd sellega, kes ma olin teiste silmis oma usutee alguses aastaid tagasi, ega ka mitte sellega, kellena ma ise enneast siis tundsin. Sellepärast on igasugused hinnangud, arvustused ja paikapanemised täiesti tühised ja mõtetud.
Veel tuli mulle väga tuttav ette, ühe Pääskülaka tunnistuses lause:”Küllap oleksin mina ise ka Jeesusele tema tervate sõnade eest ristilöömist soovinud”... kurb aga väga aus tunnistus. Jeesus ei silitanud meiesuguste päid- enamusele meist oleks vast pigem saanud osaks tema “rästikute sigitis”, “tagane minust saatan” või hoopis meie elatise teenimisvahendite ümberpaiskamine. Aga meile meeldib mõtelda, et need olid seal hoopis teistsugused ja halvemad inimesed ja meile oleks ta öelnud vaid “tema on valinud hea osa ja temalt ei võeta seda ära”... Kas ikka on nii.
Õli tuleb võtta oma lambi jaoks kaasa kõigil usklikel- ka rumalad neitsid keda, Jeesus kirjeldas, ei olnud võrdlus uskmatutest ja usklikest vaid ikka meist- usklikest, kes me elame oma enese reeglite ja väljavalitud lemmikkirjakohtade alusel ning jätame Jeesuse kas üldse kõrvale või võtame ta kaasa siis kui Ta juhtumisi meie valikud heaks kiidab.
Minu lamp on sageli nii viimase piiri peal... (Seni lohutab mind vaid see, et kõik kes mind vähegi tunnevad, teavad et tühi on minu jaoks auto bensiinipaak juba siis kui selle sisuga veel vähemasti korra Kärdlas ära käia saab :))
Lõpetan oma mõttekäigu aga hoopis ühe varasema mõtlemapaneva kirjakohaga, mille sõpradelt saime. Tõlgendagu igaüks seda ise kuidas Vaim juhib, meie jaoks oli see küll väga kõnekas.
Haggai 1: 1-15
esmalt Urmas Nageli mõtete ja laulude õhtu Pühalepa kirikus, nostalgiahetkedest mitmete minu noorepõlve ja usutee alguse kaasrändajate külastustest ning lõpuks Nurste koosolekul esinenud Pääsküla koguduse noorte usklike tunnistustest. Need kõik kohtumised tekitasid minus kohati tugevat vaimset ahistustunnet, kuid samas panid ka mõtlema ja nägema asju selgemini. Ärgu keegi võtku seda kui näpuga näitamist. Lihtsalt mõned mõtted, mis väljapääsu soovides mu moosikeedu katkestasid. Olgu Jeesus vahemeheks ja tõlgiks!Ma ei tea kuidas on teiega aga mina põrkun sageli küsimusega “Kes tegi tühjaks selle, mis Vanas Testamendis kirjas?” Olen otsinud kirjakohta Uuest Testamendist, mis kuidagigi vihjaks sellele, et vana ei kehti ja piisab ainult uuest... seni ei ole Vaim mulle ühtegi Sõna sel moel selgitanud- pigem vastupidi.
Jeesus on korduvalt rõhutanud, et Tema ei ole tulnud Sõna tühjaks tegema vaid Temas on see elavaks saanud ja täitunud.
Rikkale noormehele, ei ütelnud Jeesus, et ma andsin teile uue käsu ja seda täidagi.... Jeesus ütles “Käsud sa tead”- neid täidagi! Ja kui see on tehtud siis alles arene edasi kõrgemale tasemele- müü oma vara, jaga vaestele ja järgi mind!
Mulle tundub, et meie ajal püüame kuidagi piltlikult öeldes põhikooli vahele jätta ja kohe magistriõppesse lipsata...umbes nii, et KÄSK on üdini paha ja ei kuulu üldse arvesse võtmisele ning meie peame ainult armu ära kasutama. Ma kirjutan meelega “ära kasutama” sest minu jaoks kõlavad need kirjakohtade rahed, mida inimesed oma toitumisharjumuste, kümnisega laveerimise ja pereplaneerimises ohjade iseenese käes hoidmise õigustamiseks toovad just sellena- me oleme nagu osavad juristid, kes Jeesuse sõnu iseenese kasuks keeravad. Mina kaasaarvatud...
Kõige lihtsam on vast näidet tuua toitumise osas- meie pere peab sageli kuulma kerge pilkava alatooniga öeldud kirjakohta “mitte see ei tee roojaseks, mis suhu läheb vaid see, mis suust väljub...” (Situatsioon on sarnane sellega, et mittekristlik maailm surub ennast usklikele peale ja see on normaalne aga usku ei tohi kellegile peale suruda...)
Meie ei nääguta kellegi kallal, kes soomusteta limuskeid või sealiha armastab, me lihtsalt ise ei vali neid. Külas käitume vastavalt Piibli õpetusele- võtame tänuga vastu kõik, mis meile ette pannakse ega alusta mõtetuid diskussioone. Meie ei vea ka näpuga järge, mis on koššer (e. toit, mis on hea hingele, on hea ka kehale) ja mis mitte vaid lähtume sisetundest ja omaenese heaolust. Aga ikka ja jälle peame me tülide ärahoidmiseks ka omas kodus enese tõekspidamiste osas järeleandmisi tegema ainult selleks, et pääseda tänitamisest, alavääristamisest ja teiste eneseõigustuste kuulamisest.
Teine samasugune teema on kümnisemaksmine või rahakasutus üleüldse. Kiputakse tõlgendama vaese lesknaise pisku esiletõstmist (Lk. 21:3) sellena, et ongi õnnis anda vähem. Ja jäetakse kõrvale fakt, et tema andis KÕIK, mis tal oli... Arvame, et meie keha, elu ja vara on meie endi omad ja meie kasutada. Aga ei ole ju- kõik on Jumala oma. Jättes selle endile, jätame iseennast ilma Vaimu õlist, õnnistusevihmadest ja imedest.
Andes midagi siirast südamest inimestele, tunnen sageli kiusatust öelda inimese rahustamiseks ja vältimaks seda, et mulle raha toppima hakataks, et võta rahuga, see on ringi või pühapäevakooli rahast ostetud... Üllatav kui vähe huvitab inimesi, kust sinna see raha siis tuleb. Kõik, mis meil on tuleb JUMALALT ja kuulub talle. Isekas oleks arvata, et kui meie saime töötegemise eest palga, siis on see MEIE raha. Jumal andis pigem tervise, töökoha ja jõu, et sa saaksid teenida hüüt ja aidata seda, kellel abi vaja on.
Kolmas suur teema on pereplaneerimine. Mina olen ausalt tunnistades aastaid otsinud vastust küsimusele, milline on Jumalale meelepärane pereplaneerimimeetod. Üllatav, kui palju erinevaid vastuseid olen just kristlaste kogemuste kohta saanud... Lõpuks jõudsin “õunaraamatu” ("Rõõm olla naine" E. Rötzer, I. Trobisch) juurde ja olin mitu aastat enesega rahul, et nüüd olen küll vastuse leidnud. Aga ühe naise Nurstes kuuldud tunnistus näitas mulle selgelt, et ka see on vaid isekas viis ise jumalat mängida... Jumalale meelepärane pereplaneerimisviis pole mitte Jumala loodud süsteemide tundmaõppimine ja enese huvides ärakasutamine vaid otsuste tegemis õiguse andmine Jumalale... OLEKS KEEGI SELLEKS TEGELIKULT KA VALMIS???
Mina pole kindel, kas mina olen selleks valmis...
Me laulame “võta kõik mu elu Sa” ja käitume nagu Ananias ja Safiira- pistame osa tagataskusse... Ütleme/võibolla usumegi, et andsime kõik aga samas ei anna paljut Jumalale.
Ma ei vaidle siin teiega millegi üle- kes sööb liha ja teeb seda Jumala kiituseks- olgu õnnistatud, ja kes annab kümne asemel suvalise protsendi oma sissetulekuist ja teeb seda siira südamega Jumala kiituseks- olgu samuti õnnistatud!
Aga, kes armu aujärje ette alandudes kummardudes on ära tundnud Tema, kes teeb meid elavaks ning kellele Vaim on andnud teistmoodi tunnetuse- tehku selle järele ning olgu samuti õnnistatud!
Ma olen veendunud, et Vaim ei tee meist kloone, ega juhata kõiki ühtmoodi. Erinev olemine on suur õnnistus ja Jumala arm, mitte uhkus või ülbus.
Ma usun, et kui keegi tunneb, et tema teeb õigesti jättes Vana Testamendi sootuks kõrvale ja siiralt Vaimu juhtimises ainult Ülimat Käsku järgib, jõuab lõpuks ikka samade otsuste ja valikuteni kui see, keda Vaim ka Vana Seaduse järele vaatama juhib.
Me areneme, muutume pidevalt- mina kindlasti ei sarnane kuigivõrd sellega, kes ma olin teiste silmis oma usutee alguses aastaid tagasi, ega ka mitte sellega, kellena ma ise enneast siis tundsin. Sellepärast on igasugused hinnangud, arvustused ja paikapanemised täiesti tühised ja mõtetud.
Veel tuli mulle väga tuttav ette, ühe Pääskülaka tunnistuses lause:”Küllap oleksin mina ise ka Jeesusele tema tervate sõnade eest ristilöömist soovinud”... kurb aga väga aus tunnistus. Jeesus ei silitanud meiesuguste päid- enamusele meist oleks vast pigem saanud osaks tema “rästikute sigitis”, “tagane minust saatan” või hoopis meie elatise teenimisvahendite ümberpaiskamine. Aga meile meeldib mõtelda, et need olid seal hoopis teistsugused ja halvemad inimesed ja meile oleks ta öelnud vaid “tema on valinud hea osa ja temalt ei võeta seda ära”... Kas ikka on nii.
Õli tuleb võtta oma lambi jaoks kaasa kõigil usklikel- ka rumalad neitsid keda, Jeesus kirjeldas, ei olnud võrdlus uskmatutest ja usklikest vaid ikka meist- usklikest, kes me elame oma enese reeglite ja väljavalitud lemmikkirjakohtade alusel ning jätame Jeesuse kas üldse kõrvale või võtame ta kaasa siis kui Ta juhtumisi meie valikud heaks kiidab.
Minu lamp on sageli nii viimase piiri peal... (Seni lohutab mind vaid see, et kõik kes mind vähegi tunnevad, teavad et tühi on minu jaoks auto bensiinipaak juba siis kui selle sisuga veel vähemasti korra Kärdlas ära käia saab :))
Lõpetan oma mõttekäigu aga hoopis ühe varasema mõtlemapaneva kirjakohaga, mille sõpradelt saime. Tõlgendagu igaüks seda ise kuidas Vaim juhib, meie jaoks oli see küll väga kõnekas.
Haggai 1: 1-15
teisipäev, 17. juuli 2007
Me oleme majapidajad, mitte omanikud
Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius, maailm ja kõik, kes seal elavad. Psalm 24:1
Lugesin seda mõned päevad tagasi ning need mõtted liigutasid mind niivõrd, et tahaksin neid Teiega jagada. Eks kolm päeva hiljem on emotsioonid juba väiksemad, kuid mõned mõtted olid sellised:
- Seda teab iga kristlane, aga kas anname endale ka aru, et kasutame igal päeval Jumala vara oma tarbeks .
- Kuidas küll on raske anda Jumalale (tagasi midagi mis Talle niikuinii kuulub). Kui peaaegu kogu oma aja ja mõtted enesele mingisuguste asjade või hüvede hankimiseks kulutame.
- ...kõik kes seal elavad. Ikka see, et meie lapsed on Jumalalt meile üles kasvatada antud. Et me õpetaksime ja kasvataksime neid teadmises, et nad on Jumala omad, paarkümmend aastat saame meie nende eest ihulikult ja vaimulikult hoolitseda.
- Ja siis veel "Aine jäävuse seadus" uues kontekstis, kuidas see muundub ühest olekust teise ja meie saame seda (ainet) enamasti ühes olekus kasutada (metall plekina) aga Jumala jaoks asub see ikka Maa peal (metalli rooste maha pudenenuna).
Segane jutt, aga mina ise tunnen oma südames, et see kõik on ju lihtsalt fantastiline!
Marko
Tellimine:
Postitused (Atom)