Nädal suvest evangeeliumi teenistusse!

Kui Sinu igatsuseks on Jumalat teenida ja aidata evangeeliumil Eestimaal levida, siis tule Pärnumaa misjonitiimi!!!
EEKBKL Misjonikeskus koostöös Pärnu Immaanueli ja Suigu Kogudusega korraldab 18.-24. augustini põnevaid evangeelseid üritusi nii lastele, noortele kui täiskasvanutele Tootsis, Toris ja Suigus.

Mis Sind ees ootab?
Kutsete jagamine ja tunnistamine,palve ja osadus, mängud ja sport,lasteprogramm ja hooldekodu külastus,grilliõhtu ja ülistus,ligimese teenimine ja usus kasvamine ja veel palju muud!

Tule ja ohverda üks nädal oma suvest evangeeliumi kuulutamisele ning luba Kristuse armastusel enda läbi särada!

Mt 5:16

NB! Eriti oleks tiimi vaja muusikuid ja noormehi!
Kui oled huvitatud, siis võta ühendust!
56 601 401 või agnes@ekklesia.ee

NB! Võimalus toetada Pärnumaa misjoninädalat annetustega:
Eesti EKB Koguduste Liit
a/a 1120227335
Selgituseks: Pärnumaa misjon

ÕNNISTATUD LAPSED

Jeesus näeb kõige väiksemaid

Ja nad tõid tema juurde lapsukesi, et ta neid puudutaks. Aga jüngrid sõitlesid toojaid. Kui Jeesus seda nägi, läks ta tusaseks ja ütles neile:”Laske lapsukesed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest niisuguste päralt on Jumal riik! Tõesti ma ütlen teile, kes Jumala riiki vastu ei võta nagu lapsuke, see ei pääse sinna sisse!” Ja ta kaisutas neid ja pani oma käed nende peale ja õnnistas neid.
/Markuse 10, 13- 16/

“Lasteevangeelium” pöörab idamaa arusaamad peapeale. Jeesusega, Õnnistegija ja jutlustajaga, kes lapsi armastab on kõik korras. Aga et Ta jutuajamise täiskasvanutega katkestab, kui lapsed tulevad – seda ei ole küll kunagi olnud. Tõepoolest – üks ebaharilik evangeelium.

Aga ka sellesse maailma, kus mina olen üles kasvanud ei sobi selline käitumine.. Lastena pidime ikka ootama. Kauplustes pressisid kiirustavad täiskasvanud ennast ikka etepoole. Hommikul bussiga kooli sõites oli sama lugu ja nii pidime me alati seisma. Ja hambaarsti juures saadeti meid röntgenilaborisse ootama, kuna ootesaalis ei olnud piisavalt ruumi ning vahest unustati meid seal täitsa ära.

Jeesuse juures on kõik teisiti. Seda tean ma juba pühapäevakooliajast. Seal on lastel eesõigus ja täiskasvanud peavad ootama. Laste jaoks – puhas evangeelium!

Kui me ajaloole vaatame siis märkame, et see ei ole üldse lapsi arvestades kirjutatud vaid täiskasvanute jaoks. Mitte sõnagi lastest. Jutt on ainult täiskasvanutest. Lapsed tunnevad ise, et Jeesus nende jaoks seal on. Täiskasvanud peavad kuulma:”Laske lapsukesed minu juurde tulla.”

Jeesus on pahane, sest jüngrid on jälle üliagarad. Nad püüavad lapsi eemale saata, kun ajatakse ju tähtsaid jutte. Nemad ei saa nagunii aru neist Jeeuse ja variseride vahelistest arutlustest.
Jeesus näeb aga asja teisiti. Armsad jüngrid, te ei mõista, laske lapsed siia tulla. Kirjatundjad võivad ära minna, sest lapsed kuuluvad Jumala riiki.

Jüngrid on sellise korralekutsumisega ehk harjunud, aga inimeste jaoks, kes Jeesusega just rääkisid võis see haavav olla. Nad olid Jeesusele just selliseid toredaid komplitseeritud küsimusi esitanud ja Jeesus oli nendega rääkima hakanud ja just nüüd tulevad lapsed.

Kirjatundjad said oma vastused ja tahtsid nüüd nähtavasti arutada, kellel on Jumala juures paremad väljavaated. See tähendab - nad teadsid juba seda - loomulikult Piiblit tundvad ja moraalselt laitmatud nagu nemad seda on. Aga just siin on Jeesuselt üllatav vastus:Lapsed! ”Kes Jumal riiki vastu ei võta nagu laps...”
Seda ei ole kerge mõista. Lapsed ei ole just palju õppinud, elu raskustes ja usuküsimustes ei ole neil veel mingeid kogemusi. Lapsed on kärsitud, võivad üsnagi egoistlikud olla. Jeesus, kas Sa ei tea seda? küsiksid nad.

Jeesus teab seda kõike. Ta ei ole ka ütelnud, et lapsed on paremad inimesed, targemad või süütumad, kui täiskasvanud. Ta ainult ütles: lapsed on eeskuju. Suure enesestmõistetavusega lasevad nad endale kingitusi teha. Nad võtavad selle vastu, mis neile pakutakse. Täiskasvanud seevastu peenutsevad: See ei oleks ju vajalik olnud, ei seda ma ei saa küll vastu võtta. Kuidas ma saaksin seda kõike tasuda? Nii räägivad nad, kui neile midagi kingitakse.
Kas te olete seda lastelt kuulnud? küsiks ehk Jeesus. Võib olla nende laste suust, kes juba nii suured on, et täiskasvanulikult püüavad käituda. Lapsed võtavad ilma mõtlemata, mida nad saavad. Ja Jumal jagab suureliselt. Tema ei mõtle, kas inimene vääriline on, vaid kas keegi on valmis lasta endale midagi kinkida.

Täiskasvanud tunnevad sageli, et lapsed segavad neid. Eriti siis, kui nad tahavad rahus olla või arutada tähtsaid küsimusi.
Jeesus ütleb, et iga inimene, noor või vana, rikas või vaene saab oma elus tähtsaima lihtsalt kingitusena. Niisiis, pange lapsi tähele, neilt võite nii mõndagi õppida. Palju õpivad lapsed täiskasvanutelt, aga mõndagi õpime neilt: Jumala lähedust, usaldust Jumala vastu ja tema häid ande lihtsalt vastu võtma.

Sellepärast on lapsed nii tähtsad: perekonnas, ühiskonnas, koguduses. Sellepärast on neil eriline koht Jumala riigis. Nad on “väiksed majesteedid, kes meile kõik midagi ütlevad.”
Frieder Waas, Herrnhut

Luguse pühapäevakooli väljasõit Saarnakile

Pühapäeval 3 augustil sõidame Saarnaki laiule!
Väljasõit Salinõmmest kella 10 paiku (kohal palume olla vähemalt pool tundi varem!) ja tagasisõit pealelõunal kujuneb kohapeal, üleveohind on veel täpsustamisel. Kaasa tuleks võtta ühe päeva veetmiseks vajalikud riidevarud ning kahe söögikorra jaoks toiduvarud (iga pere võtab, palju arvab ära tarvitavat ning kohapeal moodustame sellest siis ühise laua- hommikune orientatsioon on pudrule (pudruaineid ei pea iga pere eraldi võtma, pigem seda, mida kõrvale tahaks või muud kui putru ei soovi), teine söömaaeg grillimisega). Kohapeal veedame ühiselt aega lauldes, osaduses olles ja mängides.
Kõik "mitte-luguse-pühapäevakoolikad" pered, kes pereosadusse ja merereisile kaasa sooviks- andke aga julgelt endast märku!
Häid lambaid mahub palju ühte paati :D
(Foto pärit sellest artiklist)

EELK pühapäevakooli suvelaager Emmastes

Laager toimub Emmaste pastoraadi juures.

23.07

Enne alguspalvust on asjad juba Emmaste pastoraadi juures.

12.00 alguspalvus

13.00 lõuna

14.00 tutvumismängud

15.00 piiblitund

16.00 joonistamine

17.00 sport

18.00 õhtusöök

19.00 ujumine

20.00 pillide meisterdamine, lõkkeõhtu, laulmine ja esinejad

23.00 öörahu

24.07

8.00 äratus

8.30 hommikupalvus

9.00 hommikuvõimlemine ja hommikusöök

10.00 piiblitund ja laulmine

12.00 maastikumäng

13.00 lõuna

14.00 ujumine ja Sõru muuseumi külastus

16.00 lõpetamine

17.00 lõpujumalateenistus Emmaste kirikus

Armastuse tee

„Nüüd Su Poeg tuleb alla maale,
nagu väikene laps, alandlik.
Ohverdab kõik oma au, oma trooni,
päästma tuleb meid pattudest. „

Kerge on armastada lammast, kerge on mõista ja aktsepteerida ka hunti. Lihtne on, kui hea on hea ja halb on selgelt halb, kui must on must ja valge valge, kui sõber on sõber ja vaenlane, vaenlane...
Aga inimloomad ei tule enamasti oma nahas- olgu tahtlikult või teadmatuses iseennastki pettes, ikka tuleb hunt lambanahas ja lammastki ei saa usaldada raskustes sest rahuajal ta püüab näida julge hundina.
Õpitud abitus, ärakasutamine, usalduse puudumine, reetmine ja pettumine on nii mahalammutavad ja valusad kogemused. Isegi kui me vaid ise oleme endale inimestest valed/paremad ettekujutelmad loonud.
Sellised me inimloomad oleme.
Ja ometi käis Poeg just selliste pärast kogu Taevaau jättes armastuse teed Kolgatale...
Ta teadis ja ometi usaldas, nägi ette ja ometi armastas... ei püüdnud paljastada Peetrust ega kandnud keelt Juuda peale. Tänapäevalgi. Muudkui armastab edasi, muudkui andestab edasi. Ja loodab meilt ligimese suhtes sama...
Mõistmatult suur ja aukartust sisendav ARMASTUS. Püha, püha, püha!

„Aita mind, mu Teavaisa, oh, ole minuga,
Oma headuses ja igaveses armastuses.
Taas ma vajan Sinult jõudu,
Et võiks täita ülesannet,
Mis mul andnud Sa.”

(Pilt on pärit sellelt lehelt)

„Arm aitab enam kui hirm!”

Mõni aeg tagasi tõstatas üks armas vaimulikel radadel uitleja oma blogis küsimuse, et kas hirm Jumala ees (näiteks koguduses käimise põhjusena) või hirm koguduse/grupi juhi ees, paneb inimesed alluma, kuuletuma ja tööd tegema?
Kas neist inimestest oleks saanud vaimuliku töö tegijad, kui poleks olnud seda hirmu Jumala ees, vaid ainult arm?
Kas sellestsamast tuleneb, et mingi osa kristlasi peab endastmõistetavaks Piibli õpetust naise mehele kuuletumisest ja laste kasvatamisest vitsaga?

Mingil määral olen omastki lapsepõlvest tuttav selle mõttekäiguga- hirm on suur mõjutaja. Kartus karistuse ees aga õpetas ainult karistust vältima- tegema ainult selle osa tööst, mis vajalik aga mitte kunagi enamat. Hirm lõi vastumeelse sunduse ja mässu tõstmise soovi. Mitte iialgi ei tekitanud hirm aga tahtmist astuda lisasamm, tulla ligimsesele poolele teele vastu või minna aitamiseks veel kaugemale.
Selle pärast ei usu mina, et hirmust Jumala või grupijuhi ees, oleks võimalik kujuneda vaimuliku töö tegijaks. Arvan, et pigem vastupidi. Kuidas siis on võimalik, et ka hirmu all elanud lapsest võib kujuneda armastav ja abivalmis inimene, miks mitte ka vaimuliku töö tegija (kuigi selle staatuse eraldi välja toomisel/rõhutamisel ei näe mina kristlase olemust lahti mõtestades mingit lisaväärtust- õed-vennad, me kõik, eranditult, oleme ju kutsutud töölised Tema viinamäel, vaatamata sellele, kas teeme parasjagu tööluusi või mitte :))

Tõeliselt alluda ja kuuletuda ei ole võimalik vastu tahtmist või valedel ajenditel. Sõnakuulmise eelduseks on armastus ja ausuts isiku vastu, kellele allutakse. Näiteks üksnes abikaasat armastades ja teda austades, tema seisukohti aktsepteerides ja usaldades, on võimalik ka sõnakuulelikkus ja allumine. Alistumine ka nendes olukordades, mis inimlikult oleks rasked ja küsitavad- ka neid otsuseid aktsepteerides, mis sinu enda parima äranägemise ja temperamendi vastu käivad.
Sama on lastega- näen, et piibli õpetust vitsa kasutamisest on suuresti tänapäeval vääriti mõistetud ning eelarvamuste tõttu halvaks pandud. Piibel ei sunni lapsevanemaid kasutama vägivalda ega hirmutusvahendeid. Vits, õigesti ja õigel ajal kasutatuna, ei sisenda lapsesse kartust ei vitsa ega karistava lapsevanema ees. Pikemalt sellel praegu ei peatuks, selle kohta, kuidas ja millal vitsa tohiks ja peaks kasutama, on palju häid materjale (enamus küll kahjuks ingliskeelsed kuid tasub uurida! Ehk õnnestub neid materjale ka tõlkida?) Nõustun, et vits, eeltöö tegemata jätnud võhiku käes on lubamatu ja julm tööriist- see on kaugel ka piibli õpetusest ja vanemlikust armust.

Nõnda mina arvan siis, et hirm on küll võimas mõjufaktor, kuid ilmselgelt on armastusel tugevam jõud ja mõju. Inimeste (lapsevanemate, vaimulike juhtide) tehtud vead ja lapsepõlves löödud haavad saab katta ja parandabki kinni Jumla armastus ning kui „patsient” opilaualt jalga ei lase ning ise lahaseid maha ei katku, võib ka kõige murtuma tiivaga lind lendu tõusta - kotkas, uue rammu ja armuga.(Mis aga ei tähenda sugugi, et "armid ja amputeeritud jäsemed" ilmastikumuutustele ei reageeriks või mõnikord tunda ei annaks...)
Nõnda nagu igale päevale on küllalt selle hoolest (muredest ja vaevast), nõndasamuti on meile lubatud anda igal päeval armu uuesti otsast alata. (Kes esialgu "karkudel", kes toetava sõbra najal, kes "plaastriga" ja kes juba tervena. Viimaks jõuame eesmärgi poole rühkides siiski kõik üksi ja omal ajal(nii tigu kui jänes) sihini.)
Pilk ikka ettepoole, Kristusele, ja „kõik olnu jäägu maha, see jäägu selja taha- ei vaata enam sinna tagasi!”

(Pilt pärit siit lehelt.)

Silmitsi täiskasvanueaga

Millal iganes jõuame uuele alale oma eludes, tahame ikka teada, mis meid ees ootab ja milleks meil valmis olla tuleb. Nii kord juba see seatud on. Olla hoiatatud, tähendab olla relvastatud. Olles elanud ustavat elu noores eas, kuidas saame liikuda täiskavunea vastutusse sellisel moel, mis austab Jumalat suurendades meie kristlikku tunnistust.

Olla usklike eeskuju

Ärgu keegi mõtelgu üleolevalt sinu noorusest, vaid saa
usklikele eeskujuks kõnes, käitumises, armastuses, usus, puhtuses! (1 Tim 4:12)

Kui oleme ennast usaldanud Jumala kätte ajal, mil meie südamed on noored ja tundlikud, saame me ka otsida juhtimist oma usklikelt vanematelt neil muutusi täis aastatel. Nüüd pole me enam otseselt vastutavad oma vanemate ees ja võibolla ei viibigi nendega koos otsimaks nende nõuandeid. Aga siiski on meil teada üldine idee sellest, mis meie vanemad oleksid öelnud ja samuti teame, mida kogudus meile soovitaks. Lisaks, saame me alati otsida nõuandeid teistelt tõsistelt usklikelt kirikus.

Kui me lubame oma eludesse ebakõlasid noorte täiskasvanutena, kas siis võib imeks panna, et meie noored võitlevad vaimuliku võidu pärast? Täiskasvanutel on tohutu mõju teistele, eriti neil täiskasvanutel, kellel on juba lapsed kodus kasvamas.

Õpi püsivuse kunsti (enda motiveerimine)

Püsivus - see on kindlasks, vastu töötavate jõudude kiuste. Ma usun, et meie vanemad on õpetanud meid kõvasti töötama ja nautima seda rahuluolu, mida hästi tehtud (valmis) töö pakub.

Viljakas täiskasvanu otsib võimalusi saamaks hõivatud viljakandvas töös, et tema majapidamisega seotud vajadused oleksid kõik kaetud. See tähendab püüdmist olla täpne, et kinni pidada ajakavast. See peletab korratuse teie kodus. Kas teil on hommikul kindel ärkamise aeg, söögiajad, vaimulik aeg ja õhtul puhkama heitmise aeg? Noored mehed, kas olete arvestanud oma naiste või emade tunnetega, kui toit peab kaua aega ootama selle tõttu, et olete jälle hiljaks jäänud? Ja õed – kas püüate toidu valmistada alati õigeks ajaks? Tuleb muidugi ette hädaolukordi ja neis peavad armastus, rahu ja allumine valitsema. Õppigem oma kaaskristlastega läbi saama harmooniliselt.

Majanda oma raha

Jumal on õnnistanud iga normaalset täiskasvanut võimega raha teeniga. Pühakiri juhib tähelepanu sellele, et on õige ja vale viis oma teenitud raha kasutamiseks. Vaadakem mõningaid näiteid:

1. Kirik ja misjonitöö vajavad toimimiseks raha. Samal ajal, kui meil on kohustus täita oma põhivajadused toidu, riiete ja peavarju osas, peaksime vabatahtlikult andma oma osa Kristuse kuningriigi edendamiseks maa peal. „Kes seni varastas, ärgu varastagu enam, selle asemel tehku tööd oma kätega, teenides ausalt elatist, et tal oleks jagada sellele, kellel on puudus.“ (Ef 4:28)
2. Peame hoiduma raha kulutamisest iseeneste peale. Kristlik elu on enesesalgamine ja ristikandmine. Kas suudame vabatahtlikult loobuda maise elu luksustest oma misjooni kasuks?
3. Peame õppima raha säästma tuleviku tarbeks „Taibukas poeg kogub suvel,
   aga poeg, kes lõikusajal magab, teeb häbi.“Õp 10:5
4. Väldi rasikamist. On suur vahe, milliste kulutustega saab elada ja milliste kuludega tuleks elada. Pole vale korduvkasutada asju ja prügi sorteerida, nagu maailm praegu soovitab. Lihtsalt õpi kasutama vähem selle maailma hüvesid.
5. Paiguta raha asjadesse, mis tulevikus selle tagasi annavad. Kommile kulutatud raha on kiirelt kadunud, samas viljapuule kulutatud raha võib anda eluks ajaks toitu.

Ela usus (vahenda usku)

Ja need on käsud, määrused ja seadlused, mida Issand, teie
Jumal, käskis teile õpetada täitmiseks maal, kuhu te lähete, et seda pärida,
selleks, et sa kardaksid Issandat, oma Jumalat, pidades kõiki
tema määrusi ja käske, mis mina sulle andsin, sina ja su poeg ja su
pojapoeg, kogu oma eluaja ja et su päevi pikendataks.
Nüüd siis kuule, Iisrael, ja täida seda hoolsasti, et su käsi
hästi käiks ja et teid saaks väga palju, nagu Issand, su vanemate
Jumal, on sulle lubanud maal, mis piima ja mett voolab.

Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus.
Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest
oma hingest ja kõigest oma väest!
Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse!
Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes
ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!
Seo need märgiks oma käe peale ja olgu need naastuks su silmade vahel!
Kirjuta need oma koja piitjalgadele ja väravatele!
5 Mo 6

See kirjakoht annab nõu meile vanematena elada ehtsalt kristlikku elu. Jumala armastus on meie elud täitnud niivõrd täielikult, et naudime teistele Issandast rääkimist . Eriti oma lastele jagame regulaarselt manitsusi ja õpetusi Pühakirjast.

Vanemate ülim igatus oma laste suhtes peaks olema, et nad omandavad sama usu, mida nad ise kalliks peavad. Igal juhul saavad lapsed aru, kas vanemate usk on ehtne või mitte. Nad peavad Jumaliku elu märke nägema kirglikus igapäevaelus. Kui nad oma usus elavaid vanemaid jälgivad, on nad rohkem valmis juhtimiseks isade usu juurde.

Olla ustav surmani

Ära karda seda, mida sul tuleb kannatada! Ennäe, kurat
heidab mõned teie seast vangi, et teid läbi katsutaks, ning
teil on viletsust kümme päeva. Ole ustav surmani, ja ma
annan sulle elupärja! (Ilm 2:10)

Kristlik elu on täis auke ja püüniseid. Me mõtleme kiusatustele, mida noores eas tuntakse, aga Pühasid loojangu-aastates pannakse samuti proovile rohkete kiusatustega.

Lubagem end ahvatleda tunnistusega, mis Paulus annab: olen võidelnud head võtlust, olen usule kindlaks jäänud! Jah, on võimalik elada täiskasvanud elu olles ustav Jumalale ja vaadata tulevasele elule, mida pole võimalik mõõta etapiti. Et me kõik selle sihi poole rühiksime!