„Nüüd Su Poeg tuleb alla maale,nagu väikene laps, alandlik.
Ohverdab kõik oma au, oma trooni,
päästma tuleb meid pattudest. „
Kerge on armastada lammast, kerge on mõista ja aktsepteerida ka hunti. Lihtne on, kui hea on hea ja halb on selgelt halb, kui must on must ja valge valge, kui sõber on sõber ja vaenlane, vaenlane...
Aga inimloomad ei tule enamasti oma nahas- olgu tahtlikult või teadmatuses iseennastki pettes, ikka tuleb hunt lambanahas ja lammastki ei saa usaldada raskustes sest rahuajal ta püüab näida julge hundina.
Õpitud abitus, ärakasutamine, usalduse puudumine, reetmine ja pettumine on nii mahalammutavad ja valusad kogemused. Isegi kui me vaid ise oleme endale inimestest valed/paremad ettekujutelmad loonud.
Sellised me inimloomad oleme.
Ja ometi käis Poeg just selliste pärast kogu Taevaau jättes armastuse teed Kolgatale...
Ta teadis ja ometi usaldas, nägi ette ja ometi armastas... ei püüdnud paljastada Peetrust ega kandnud keelt Juuda peale. Tänapäevalgi. Muudkui armastab edasi, muudkui andestab edasi. Ja loodab meilt ligimese suhtes sama...
Mõistmatult suur ja aukartust sisendav ARMASTUS. Püha, püha, püha!
„Aita mind, mu Teavaisa, oh, ole minuga,
Oma headuses ja igaveses armastuses.
Taas ma vajan Sinult jõudu,
Et võiks täita ülesannet,
Mis mul andnud Sa.”
(Pilt on pärit sellelt lehelt)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar