Kas neist inimestest oleks saanud vaimuliku töö tegijad, kui poleks olnud seda hirmu Jumala ees, vaid ainult arm?
Kas sellestsamast tuleneb, et mingi osa kristlasi peab endastmõistetavaks Piibli õpetust naise mehele kuuletumisest ja laste kasvatamisest vitsaga?
Mingil määral olen omastki lapsepõlvest tuttav selle mõttekäiguga- hirm on suur mõjutaja. Kartus karistuse ees aga õpetas ainult karistust vältima- tegema ainult selle osa tööst, mis vajalik aga mitte kunagi enamat. Hirm lõi vastumeelse sunduse ja mässu tõstmise soovi. Mitte iialgi ei tekitanud hirm aga tahtmist astuda lisasamm, tulla ligimsesele poolele teele vastu või minna aitamiseks veel kaugemale.
Selle pärast ei usu mina, et hirmust Jumala või grupijuhi ees, oleks võimalik kujuneda vaimuliku töö tegijaks. Arvan, et pigem vastupidi. Kuidas siis on võimalik, et ka hirmu all elanud lapsest võib kujuneda armastav ja abivalmis inimene, miks mitte ka vaimuliku töö tegija (kuigi selle staatuse eraldi välja toomisel/rõhutamisel ei näe mina kristlase olemust lahti mõtestades mingit lisaväärtust- õed-vennad, me kõik, eranditult, oleme ju kutsutud töölised Tema viinamäel, vaatamata sellele, kas teeme parasjagu tööluusi või mitte :))
Tõeliselt alluda ja kuuletuda ei ole võimalik vastu tahtmist või valedel ajenditel. Sõnakuulmise eelduseks on armastus ja ausuts isiku vastu, kellele allutakse. Näiteks üksnes abikaasat armastades ja teda austades, tema seisukohti aktsepteerides ja usaldades, on võimalik ka sõnakuulelikkus ja allumine. Alistumine ka nendes olukordades, mis inimlikult oleks rasked ja küsitavad- ka neid otsuseid aktsepteerides, mis sinu enda parima äranägemise ja temperamendi vastu käivad.
Sama on lastega- näen, et piibli õpetust vitsa kasutamisest on suuresti tänapäeval vääriti mõistetud ning eelarvamuste tõttu halvaks pandud. Piibel ei sunni lapsevanemaid kasutama vägivalda ega hirmutusvahendeid. Vits, õigesti ja õigel ajal kasutatuna, ei sisenda lapsesse kartust ei vitsa ega karistava lapsevanema ees. Pikemalt sellel praegu ei peatuks, selle kohta, kuidas ja millal vitsa tohiks ja peaks kasutama, on palju häid materjale (enamus küll kahjuks ingliskeelsed kuid tasub uurida! Ehk õnnestub neid materjale ka tõlkida?) Nõustun, et vits, eeltöö tegemata jätnud võhiku käes on lubamatu ja julm tööriist- see on kaugel ka piibli õpetusest ja vanemlikust armust.
Nõnda mina arvan siis, et hirm on küll võimas mõjufaktor, kuid ilmselgelt on armastusel tugevam jõud ja mõju. Inimeste (lapsevanemate, vaimulike juhtide) tehtud vead ja lapsepõlves löödud haavad saab katta ja parandabki kinni Jumla armastus ning kui „patsient” opilaualt jalga ei lase ning ise lahaseid maha ei katku, võib ka kõige murtuma tiivaga lind lendu tõusta - kotkas, uue rammu ja armuga.(Mis aga ei tähenda sugugi, et "armid ja amputeeritud jäsemed" ilmastikumuutustele ei reageeriks või mõnikord tunda ei annaks...)
Nõnda nagu igale päevale on küllalt selle hoolest (muredest ja vaevast), nõndasamuti on meile lubatud anda igal päeval armu uuesti otsast alata. (Kes esialgu "karkudel", kes toetava sõbra najal, kes "plaastriga" ja kes juba tervena. Viimaks jõuame eesmärgi poole rühkides siiski kõik üksi ja omal ajal(nii tigu kui jänes) sihini.)Pilk ikka ettepoole, Kristusele, ja „kõik olnu jäägu maha, see jäägu selja taha- ei vaata enam sinna tagasi!”
(Pilt pärit siit lehelt.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar