Need on ühiskonna kriisiajad. Sel ajal on ka palju nõidu, sensitiive ja muid taolisi, astrolooge.( Tõnu Lehtsaar)
Traditsioonilise kiriku hoolimatus, huvi puudumine inimese probleemide vastu. Kirikutöö põhirõhk, tähelepanu, ajalised, materiaalsed vahendid,inimeste töö kulub peaasjalikult struktuuride, hierarhia hooldamisele, tema vajaduste rahuldamisele. Teisejärguliseks, kui sedagi, jääb nn sisuline töö – evangeeliumi kuulutamine nii sõnas kui teos. Koguduseliige on oluline selleks, et oleks pühapäeval kirikus kvoorum, kellele jutlus lugeda ja liikmemaksude ja muude korjanduste kaudu kirikuhierarhia eksisteerimist võimaldada. Sageli võib kogudus kui selline vaimulikus mõttes täitsa surnud olla - juba aastakümneid, kuid ta eksisteerib endiselt - aastapäevakõnedes ja aruannetes.
Kui kirik püüdleb nn rahva või riigikiriku mudeli poole on paratamatu, et osale liikmeskonnast ei sobi ühiskonna väikemudeli taoline kogudus. On inimesi, kes otsivad just kirikust turvatunnet igapäevaelu raskustega hakkamasaamiseks. Otsivad võrdsust, ligimesearmastust, sooja suhtlemiskeskkonda, ausust. Otsivad seda, mida nad ühiskonnas mujalt ei leia. Teada on, et kahte korraga ei saa, kanda maailma meelsust ja olla Kristuse keskne. Selles ei ole midagi ebaloomulikku ja taunimisväärset, kui osa kiriku liikmetest ei soovi enam sellises organisatsioonis osaleda ja valivad teise koguduse, kus need vajakajäämised ei ole nii karjuvad. Muidugi selgub teatud aja möödudes, kui uude olukorda ollakse siise elanud, et ka sellel uuel kogudusel on oma puudused ja minnakse jälle. Jääjad hurjutavad, aga eks olemise ja minemise vahekorra alusel või ka “normaalseid” ja “ äärmuslikke” eristada.
Erinevad uskkonnad üksteise kõrval on täiesti normaalne ja pigem Jumala rikkust näitav. Siin võiks meenutada vennastekoguduse rajaja krahv Zinzendorfi mõtet, et iga inimene rõhutab ühte usuaspekti ja sellepärast on tal ka mõttekas kuuluda sellisesse uskkonda, kus sedasama aspekti oluiseks peetakse.
Need nn uued fanaatilised grupid, kogudused, kes peale Eesti iseseisvumist ka meie maal koha on leidnud peavadki ju aktiivsemad ja ka vahest atraktiivsemad olema, et ennast tõestada ja ka püsima jääda. Aktiivne misjon võib sisaldada ka võtteid, mis ei ole vastuvõetavad. Huvitav tõsiasi on see, et jehoovatunnistajad kes käivad ukselt uksele misjonit tegemas saavad sel viisil arvestava hulga uusi koguduseliikmeid, kuigi sageli väidetakse, et selline misjoneerimise viis on naeruväärne, inimese privaatsuse rikkumine ja just eesti rahvale sobimatu.
Kiriku ajalugu kuni reformatsioonini võib tunduda küll ideaali lähedane. Oli ju kirik lõhenenud vaid kaheks suureks, omavahel mitte eriti hästi lävivaks pooleks – ida ja lääne kirikuks. Kuid ühtne õpetus tagati sel ajal sageli vaid nn hereetikute hävitamise teel. Kui usupuhastus võitis ei olnud see enam võimalik. Areng on sellesuunaline olnud, et iga inimene saab ilma vahemeheta pöörduda oma Lunastaja poole. Iga inimene võib valida sellise uskkonna, kus ta leiab endale kodu vaimulikus mõttes.
See aeg, kus terve perekond, suguvõsa, riigi piirkond või rahvus kuulusid ühte kirikusse ja seeläbi omasid ka ühiseid traditsioone on nähtavasti möödas. Minu vanavanemad olid priilased ja teised vanavanemad ortodoksid, ema on ristitud luterlane, ise olen vennastekoguduses ja naine on luterlane ja lapsed on ristitud luteri kirikus. See on üsnagi tavapärane olukord, kas hea või halb-? Üks Tallinna rootsi koguduse õpetaja on öelnud, et inimene peaks püsima oma traditsioonis. Võib olla on seegi õige?
Inimese lahkumine mingist kirikust võib olla tingitud muutustest, mis toimuvad selle kiriku sees. Seda võib praegu näha EELK- s, kus kirikus on viimase 20 aasta jooksul toimunud palju muutusi. Need muutused on olnud nii sisulised kui ka vormi puudutavad.
Märksõnadena võiks nimetada: jumalateenistus, missa, õpetaja, preester, õpetus armulauast, missariietus, talaar, pühakutepäevad, kantsli ja altari suhe.
Mõned ütlevad, et sealt ei ole usku leida. Uuenemine võib toimuda olemasoleva kiriku sees, aga see on kindlasti valuline ja peab arvestama, et osa sama kiriku töötegijatest, eriti juhtivamatel kohtadel olijad püüavad vana olukorda iga hinna eest säilitada. Nii oli näiteks omal ajal vennastekogudus, kelle tegevus jäi valdavalt luteri kiriku sisse.
Umbes 120 aastat vana vabakoguduslik liikumine, mis sai alguse Läänemaalt oli samuti usuelu uuenemisele viiv, kuid ei jäänud kiriku sisse vaid moodustas iseseisvaid prii, baptisti jt kogudusi. Ka neid peeti fanaatilisteks, üksikuid hälbeid koguduseelus võimendas “avalikkus” normideks. Praegused nn täisevangeelsed või üksikkogudused ei pea võimalikuks osaleda 120 aastat tagasi siinmaal moodusatud kogudustes, kuna leitakse muuhulgas, et usuelu ei vasta nende ootustele. Nähtavasti jääb selline muutumiste protsess kestma ka tulevikus, kuni Tema tulemine selle ajastu lõpetab.
Äärmusliku usugrupi iseloomulikuks jooneks peetakse liikmete hõivamist grupi tegevusse sedavõrd, et talle ei jää aega lõõgastumiseks ja üksiolemiseks. Sellist tegevusse sukeldumist või rakkesse panemist võib kohata ka selliste koguduste juures, mida üldiselt äärmuslikeks ei loeta. Et koguduses tahetakse liikmete ühtset arusaamist usuelu puudutavatest olulisematest küsimustest sedagi kohtab nn traditsioonilistes konfessioonides, kus väärtustatakse kristlaste osaduselu. Üldse võiks öelda, et äärmusliku usugrupi üksikuid tunnuseid võib leida paljudest “tavapärastest” kogudustest. Vähem võib olla nendest kirikutest, kus tegevus on institutsioonide ja õpetuse keskne. Kui inimene, kes on kunagi kirikuga ühinenud ja ei pea võimalikuks oma vaateid nii kiiresti või üldse mitte muuta siis ongi nähtavasti tulemuseks kirikuelust tagasitõmbumine või ühinemine mõne teise kirikuga, kes oma õpetuse poolest lähedasem tundub olevat.
Lui Remmelg
teisipäev, 24. juuni 2008
reede, 20. juuni 2008
Siin on Jumalalt koht minule
Lind on ju enesele aseme leidnud
ja pääsukene enesele pesa,
kuhu ta paneb oma pojad:
Sinu altarid, Issand Sebaot,
mu kuningas ja mu Jumal!
Ps 84, 4
See psalm on palverändurite laul, kes oma laulu teel Jeruusalemma laulsid. See on ka Määrimaa vendade laul, põgenike laul, kes panid aluse Herrnhut´ile. Seda psalmi tsiteerib Christian David, kui ta esimese puu Herrnhuti ülesehitamiseks langetab.
Üks linnupesa altari kohal. Iga kirikuteenija oleks sellest ehmunud, tooks kohe redeli ja püüaks seda kõrvaldada. Me ei armasta mustuse pärast tuvisidki kirikute ümbruses, rääkimata siis linnupesadest altari kohal.
Arvatavasti on aga Määrimaa põgenikel seda salmi lugedes hoopis teine pilt silme ees.
Nad olid juba põlvkondade viisi harjunud jumalateenistusi varjatud metsakohtades pidama. Kivi oli altarilauaks millel seisid veinikarikas ja leivataldrik ja selle kohal puude okstel pesitsesid taevalinnud. Sellistes kohtades kogesid nad Jumala lähedust ja koguduse kasvavat ühtsust.
Altar linnupesade all, seda nad teadsid, see oli varjumise -ja koosolekukoht ühele tagaaetavale kogudusele.
Piiblis on linnud sageli võrdpildiks inimestest, keda taga ajatakse ja kes elavad pidevas ohus. Pesa on pilt varjatusest, kaitsest, kohast kus rahu leida, ja altar on koht kus inimesed Jumala lähedalolu tunnetavad, koht kus Jumala Sõna rohkem maksab, kui see mida inimesed räägivad või teevad, koht kus Jumala riik meie maailma sisse murrab.
Linnupesa altari juures, räägib sellest, et taga ajatud inimesed leiavad varju Jumala juures.
Mõtiskledes selle Psalmi-pildi üle torkab mulleüks sõna eriti silma: "Lind on ju enesele aseme leidnud ja pääsuke enesele pesa." See tähendab leidnud.
Looduses on see teisiti, seal peab ka lind usinasti töötama, et õigel ajal pesa valmis punuda.
Ka inimesed on teatud eluetapil täiesti pesapunumise ja majaehitamisega seotud. Seotud nii palju, et muuks enam aega ei jäägi.
Siin psalmis ei ole juttu ehitamisest, usinusega saavutamisest vaid leidmisest. Pesa on juba olemas. Jumala juures on meile juba sõna otseses mõttes valmis pesa. Küsimus on vaid selles, kas me ta leiame, kus me ta leiame ja millal me ta leiame. See on igal meist erinev. Üks leiab selle juhuslikul, teine pika otsimise järgi. Üks leiab selle oma nooruse aastatel, teine vanaduses. Üks rasketel aegadel, teine õnnepäevadel. Üks leiab pesa, mille talle Jumal vennastekoguduses on valmistanud, mõni teine mõnes teises koguduses.
Tähtis on siin tegelikult vaid üks: et me ühel päeval avastame: Siin ! Siin see on. Küll võibolla näeb kõik teisiti välja, kui me oleme ühte pesa ettekujutanud. Oluline on, et me enda jaoks avastame: "Siin on Jumalalt koht minule" või psalmi sõnadega:" Lind on ju enesele aseme leidnud ja pääsukene enesele pesa. Sinu altarid, mu Jumal ja kuningas."
Pesa on lindude jaoks eluliselt tähtis: pesa annab pesasoojust ja kaitset, pesas haudutakse, pesas kasvatatakse pojad ülesse. Aga lind ei jää pesasse. Ta lendab välja, laulab oma hommikulaulu, lendab läbi maa, muretseb endale toitu, laulab oma õhtulaulu ja pöördub oma pesasse tagasi - ikka ja jälle.
Mõtlen, et selline linnupesa ei ole paha pilt meie jaoks. Seal võib kogudus kui üks pesa olla, mis pesasoojust annab ja kaitset tormides, kus midagi uut võidakse välja haududa, ehk kasvab seal järelpõlvgi. Seal jutustavad vanemad oma kogemustest. Seal on koht, kus ihu ja hing rahu, kosutust ja virgutust leiab. Kuid siis lendab igaüks jälle välja oma argipäeva, teeb oma tööd ja laulab oma elulaulu.
Lindude eluruum ei ole mitte pesa vaid avarused, aga ilma pesata kuhu ta ikka tagasipöörduda võib ei saa ta avarustes oma laulu laulda. Kas ei võiks selline pesa meie kogudus olla, nii minu või veel kellegi jaoks.
Koht, kuhu me ikka jälle tagasipöörduda saame., aga mitte selleks et jääda vaid ikka välja lennata, et seal oma eluviisi laulda.Laulda laulu sellest, et Jumala armastus igal hommikul on uus või laulda vana palverändurite laulu, mille üks salm kõlab:" Lind on ju enesele aseme leidnud ja pääsukene enesele pesa; Sinu altarid, mu kuningas ja Jumal."
ja pääsukene enesele pesa,
kuhu ta paneb oma pojad:
Sinu altarid, Issand Sebaot,
mu kuningas ja mu Jumal!
Ps 84, 4
See psalm on palverändurite laul, kes oma laulu teel Jeruusalemma laulsid. See on ka Määrimaa vendade laul, põgenike laul, kes panid aluse Herrnhut´ile. Seda psalmi tsiteerib Christian David, kui ta esimese puu Herrnhuti ülesehitamiseks langetab.
Üks linnupesa altari kohal. Iga kirikuteenija oleks sellest ehmunud, tooks kohe redeli ja püüaks seda kõrvaldada. Me ei armasta mustuse pärast tuvisidki kirikute ümbruses, rääkimata siis linnupesadest altari kohal.
Arvatavasti on aga Määrimaa põgenikel seda salmi lugedes hoopis teine pilt silme ees.
Nad olid juba põlvkondade viisi harjunud jumalateenistusi varjatud metsakohtades pidama. Kivi oli altarilauaks millel seisid veinikarikas ja leivataldrik ja selle kohal puude okstel pesitsesid taevalinnud. Sellistes kohtades kogesid nad Jumala lähedust ja koguduse kasvavat ühtsust.
Altar linnupesade all, seda nad teadsid, see oli varjumise -ja koosolekukoht ühele tagaaetavale kogudusele.
Piiblis on linnud sageli võrdpildiks inimestest, keda taga ajatakse ja kes elavad pidevas ohus. Pesa on pilt varjatusest, kaitsest, kohast kus rahu leida, ja altar on koht kus inimesed Jumala lähedalolu tunnetavad, koht kus Jumala Sõna rohkem maksab, kui see mida inimesed räägivad või teevad, koht kus Jumala riik meie maailma sisse murrab.
Linnupesa altari juures, räägib sellest, et taga ajatud inimesed leiavad varju Jumala juures.
Mõtiskledes selle Psalmi-pildi üle torkab mulleüks sõna eriti silma: "Lind on ju enesele aseme leidnud ja pääsuke enesele pesa." See tähendab leidnud.
Looduses on see teisiti, seal peab ka lind usinasti töötama, et õigel ajal pesa valmis punuda.
Ka inimesed on teatud eluetapil täiesti pesapunumise ja majaehitamisega seotud. Seotud nii palju, et muuks enam aega ei jäägi.
Siin psalmis ei ole juttu ehitamisest, usinusega saavutamisest vaid leidmisest. Pesa on juba olemas. Jumala juures on meile juba sõna otseses mõttes valmis pesa. Küsimus on vaid selles, kas me ta leiame, kus me ta leiame ja millal me ta leiame. See on igal meist erinev. Üks leiab selle juhuslikul, teine pika otsimise järgi. Üks leiab selle oma nooruse aastatel, teine vanaduses. Üks rasketel aegadel, teine õnnepäevadel. Üks leiab pesa, mille talle Jumal vennastekoguduses on valmistanud, mõni teine mõnes teises koguduses.
Tähtis on siin tegelikult vaid üks: et me ühel päeval avastame: Siin ! Siin see on. Küll võibolla näeb kõik teisiti välja, kui me oleme ühte pesa ettekujutanud. Oluline on, et me enda jaoks avastame: "Siin on Jumalalt koht minule" või psalmi sõnadega:" Lind on ju enesele aseme leidnud ja pääsukene enesele pesa. Sinu altarid, mu Jumal ja kuningas."
Pesa on lindude jaoks eluliselt tähtis: pesa annab pesasoojust ja kaitset, pesas haudutakse, pesas kasvatatakse pojad ülesse. Aga lind ei jää pesasse. Ta lendab välja, laulab oma hommikulaulu, lendab läbi maa, muretseb endale toitu, laulab oma õhtulaulu ja pöördub oma pesasse tagasi - ikka ja jälle.
Mõtlen, et selline linnupesa ei ole paha pilt meie jaoks. Seal võib kogudus kui üks pesa olla, mis pesasoojust annab ja kaitset tormides, kus midagi uut võidakse välja haududa, ehk kasvab seal järelpõlvgi. Seal jutustavad vanemad oma kogemustest. Seal on koht, kus ihu ja hing rahu, kosutust ja virgutust leiab. Kuid siis lendab igaüks jälle välja oma argipäeva, teeb oma tööd ja laulab oma elulaulu.
Lindude eluruum ei ole mitte pesa vaid avarused, aga ilma pesata kuhu ta ikka tagasipöörduda võib ei saa ta avarustes oma laulu laulda. Kas ei võiks selline pesa meie kogudus olla, nii minu või veel kellegi jaoks.
Koht, kuhu me ikka jälle tagasipöörduda saame., aga mitte selleks et jääda vaid ikka välja lennata, et seal oma eluviisi laulda.Laulda laulu sellest, et Jumala armastus igal hommikul on uus või laulda vana palverändurite laulu, mille üks salm kõlab:" Lind on ju enesele aseme leidnud ja pääsukene enesele pesa; Sinu altarid, mu kuningas ja Jumal."
esmaspäev, 16. juuni 2008
laupäev, 14. juuni 2008
Veelkord laste kaitsmisest...
Mõni aeg tagasi paluti mult intervjuud naisteajakirjale (seoses koduõppe ja maal toimetulemisega.) Kirjas oli lause, mis mind keelduma pani- "oleme kirjutanud varemgi toredatest peredest- näiteks perest, kes oma koju "Nõia-riigi" rajas jne" Paar päeva tagasi helistati meie perele taas ja paluti luba kasutada üht ammu tehtud perepilti meist mingi brožüüri kaanel. Peale hetkelist mõtlemist vastas perepea helistajale, et võib, kui see kirjutis ei propageeri euroliitu ja nõidu :D Nali naljaks, iseenesest ju iga kristlane peaks hoidma end kahtlase seltskonnaga seostamise eest.
Kui siis kohalikus lehes ilmus kuulutus Soeras toimuva muinasjutupäeva "Haldjasaare lambalugu" kohta, olin ma veel piisavalt selge mõistuse juures, et Karinat (kes polevat kunagi varem sealsetel üritustel osalenud, vaatamata, et muinasjutupäevgi juba kuuendat aastat kavas) manitsevalt lohutada ja öelda, et ega "euroliidu- ja nõidadevastastele olegi see kohane koht"...
Aga näe- lõppes lugu meie endi jaoks siiski sellega, et millegipärast lasime end projektilammastest ja üritusele kohaletulnud kaugematest sõpradest eksitada ja sõitsime ise perega ikka sinna üritusele.
Ja näiliselt on ju asi täitsa süütu- mis siis mingi muinasjutt ja rahvapillilugu ikka ära ei ole- igas muinasloos ju terake õpetust ja tõdegi sees KUID see pole nii süüta asi midagi!!!
Kui sina oled tugev kristlasena siis sa oskad jah hea ja halva, õige ja vale vahel vahet teha aga pane tähele- sinu neljaaastane või muus vanuses laps ei ole sellel tasemel. Kui tema kuuleb PÄRIS kohanimedega lugusi-legende siis ei pruugi ta taibata, et need on sama mis "elas kord ühes kauges kuningriiigis"-lood ja ega ta pruugi lõpuni mõista sedagi, et viimastel pole päriseluga või piiblilugudega seost. Nii võibki tema jääda uskuma, et Kõpu nõia käest saab abi, Tihu järves elab vesiroosihaldjas, Saarnakil veehaldjas, kivihaldjas kaitseb taanlase vaenuvägede eest ja hiidlased ongi haldjate järeltulijad...
Meie lapsed satuvad siis meie oma süü tõttu sellesse olukorda- justkui kanapojad, kes kaitsva aiakese sisse tekkinud augukesest (ja ärge ometi kahelge- hingevaenlane püüab tekitada neid augukesi agaralt ja väga osavalt!) uudishimulikult välja poevad (sest meil on ju ka mõnikord igav/vaja vaheldust/omast arust piisavalt tugevust, et enda "riideid mitte poriloigus ära määrida". Ja siis polegi hiljem midagi parata kui me ise peame (vbl küll alles aastaid hiljem) pealt vaatama kuidas maailm meie lastest vaid "sulepuru" korjata jätab... ning parandada ei saa meie ise enam midagi.
Palugem siis nii enesele kui ka oma lastele suveks Kõigekõrgema kaitset nii maailma ahvatluste kui meie endi lihalikest eksimustest tekkivate ohtude eest!
Jeesus olgu teiega!
Kui siis kohalikus lehes ilmus kuulutus Soeras toimuva muinasjutupäeva "Haldjasaare lambalugu" kohta, olin ma veel piisavalt selge mõistuse juures, et Karinat (kes polevat kunagi varem sealsetel üritustel osalenud, vaatamata, et muinasjutupäevgi juba kuuendat aastat kavas) manitsevalt lohutada ja öelda, et ega "euroliidu- ja nõidadevastastele olegi see kohane koht"...
Aga näe- lõppes lugu meie endi jaoks siiski sellega, et millegipärast lasime end projektilammastest ja üritusele kohaletulnud kaugematest sõpradest eksitada ja sõitsime ise perega ikka sinna üritusele.
Ja näiliselt on ju asi täitsa süütu- mis siis mingi muinasjutt ja rahvapillilugu ikka ära ei ole- igas muinasloos ju terake õpetust ja tõdegi sees KUID see pole nii süüta asi midagi!!!
Kui sina oled tugev kristlasena siis sa oskad jah hea ja halva, õige ja vale vahel vahet teha aga pane tähele- sinu neljaaastane või muus vanuses laps ei ole sellel tasemel. Kui tema kuuleb PÄRIS kohanimedega lugusi-legende siis ei pruugi ta taibata, et need on sama mis "elas kord ühes kauges kuningriiigis"-lood ja ega ta pruugi lõpuni mõista sedagi, et viimastel pole päriseluga või piiblilugudega seost. Nii võibki tema jääda uskuma, et Kõpu nõia käest saab abi, Tihu järves elab vesiroosihaldjas, Saarnakil veehaldjas, kivihaldjas kaitseb taanlase vaenuvägede eest ja hiidlased ongi haldjate järeltulijad...
Meie lapsed satuvad siis meie oma süü tõttu sellesse olukorda- justkui kanapojad, kes kaitsva aiakese sisse tekkinud augukesest (ja ärge ometi kahelge- hingevaenlane püüab tekitada neid augukesi agaralt ja väga osavalt!) uudishimulikult välja poevad (sest meil on ju ka mõnikord igav/vaja vaheldust/omast arust piisavalt tugevust, et enda "riideid mitte poriloigus ära määrida". Ja siis polegi hiljem midagi parata kui me ise peame (vbl küll alles aastaid hiljem) pealt vaatama kuidas maailm meie lastest vaid "sulepuru" korjata jätab... ning parandada ei saa meie ise enam midagi.
Palugem siis nii enesele kui ka oma lastele suveks Kõigekõrgema kaitset nii maailma ahvatluste kui meie endi lihalikest eksimustest tekkivate ohtude eest!
Jeesus olgu teiega!
pühapäev, 1. juuni 2008
Lastekaitsepäev Emmastes
Luguse pühapäevakool osales Emmaste valla igaaastasel lastekaitsepäeva üritusel. Peaesinejaks oli ansambel Savinõu, meie sisustasime lastele kommisöömisaega näidendikese ja multifilmiga :)
Pildikesi ka.
Pildikesi ka.
Tellimine:
Postitused (Atom)