Laagrimuljed on minul väga head- oli tunda, et kõik oli Jumala poolt juhitud ja Tema kontrolli all.
Lapsed olid supertublid ja iseseisvad, iga laps leidis omale parima(d) kaaslase(d), aega oli ka täiskasvanutel omi suhteid analüüsida ja taastada (pole ju mingi saladus, et meiegi pereosaduses pingeid ikka on tekkinud aegade jooksul).
Isegi need osad, mis näisid kontrolli alt väljuvat ja inimesed, kes enese üle kontrolli kaotasid, juhtisid kõikide mõtted siiski lõpeks sisemisi positiivseid muutusi mööda Jumalale ligemale!
Tegelikult oli see väga hästi Jumalal korraldatud, seda kõike oli vaja teineteise paremaks mõistmiseks ning iseenese puudustele silma vaatamiseks. Mõistmaks, et me oleme kõik alles küpsemiseteel ja mitte kohale jõudnud.
Sakslastel on tore ütlemine: „Riid on nagu sool suhtes!“ No vesimagedat toitu on ikka sant süüa küll- sestap ma usun, et veidi soola teeb siiski asju paremaks ning ülesoolatud kindlasti meie "toit" ei saanud laagris.
Lasteni need suurte inimeste vahelised öised arutelud ning tõsisemad mõtted ei jõudnud. Nii oli siis Jumal korraldanud kõik hästi, et kuulsid vaid need, kellele seda ühel või teisel põhjusel- olgu kasvamiseks või proovilepanemiseks- parasjagu vaja oli ja nii ongi lõpp hea, kõik hea.
***
Tahan siiski mõnda asja üle rõhutada- õdede tunnistuste tundides sai räägitud palju armastuse olulisusest. Eks ütle ka Jumala Sõna- „ent nüüd jäävad usk, lootus ja armastus, aga suurim neist on armastus“.
Nii on.
Siiski ei saa me lahutada – ei inimliku sõpruse puhul, ega ka Jeesust sõbrana silmas pidades- kolme olulist komponenti.
Sõpra tuleb tundma õppida, sõbraga tuleb suhelda ja alles see annab meie armastusele sõbra vastu tõelise suuruse!
Jeesust armastades on igati abiks kui Teda tundma õppida- selleks on meie käes Jumala Sõna piibliraamatu kujul- ning Temaga suhelda- palve ning Püha Vaimu juhatuse kaudu! Neid kolme ei saa lahutada.
Teismelisena armusin ma ühte lauljasse, ma õppisin teda tundma- lugesin läbi iga raamatu, artikli ning kuulasin kõiki säilinud helisalvestisi, kogusin kõike mida kätte sain... aga suhelda temaga ei saanud- laulja oli juba minu kolmanda sünnipäeva paiku mõrvatud. Nii jäi see suhe ühekülgseks ning mõtetuks! Jumal vabastas mind sellest ebajumala kummardamisest sedamaid kui Teda tundma õppisin.
Päriselus oli minu ja mu parima sõbranna vahel samuti aegu, kus ma teda küll läbinisti tundsin ja ka viisakalt suhtlesin aga hingevaenlane oli saanud röövida mu südamest armastuse- need olid koledad ajad meile mõlemile... ilma armastuseta polnud neist teistest kahest komponendist mingit abi.
Üht ei saa lahutada teisest- kõik kolm on vajalikud! Piibli lugemine, palvetamine ja Jeesuse armastamine. Need kolm teenivad sama eesmärki!
Lastega me laulame aastaid: „ Oma piiblit loe iga päev, palveta ja loe iga päev, tunnista ja loe iga päev...“ (korduv osa siingi on ikka lugemine- piibli lugemine!)
Usun, et see on ilma ütlematagi neile juba selge. Ja minu südames on rõõm ja rahu, et kuulasin Jumala juhatust neid tunde tehes ega kohkunud tagasi inimeste kartuse ees. Sestap loodan, et ka armastuse osa tähtsus neile ehk pisut rohkem selgeks sai ning selle rõhutamine seekordsetes tunnistustes neile kuidagi kahju ei teinud.
Rääkisime ka sellest, kui raske on lapsevanemal oma väikeselt lapselt andestust paluda... elu näitas selgelt, et mitte vähem raske kui vennal õelt või sõbral sõbralt. Siiski on andeks palumine palsamiks meie omale hingele ja andestamine võimsaks relvaks. Häbenema ei peaks me kumbagi- pigem vastupidi! Mis avalikult st. teiste ees on valesti läinud, see tuleks ka teiste ees korraldada.
Näha oma vanemaid lihtsate inimestena, tunnistuste läbi ka lastena- see ei vähenda nende väärtust lapse silmades- see paneb hoopis rohkem oma ema või isa austama ja armastama! (Mina sain oma lastelt möödunud päevadel väga tõsist aga positiivset tagasisidet neile tunnistuste tundidele- nad mõistavad ja suudavad kuuldut teisendada oma noortesse eludesse üllatavalt asjalikult!) Kui me seda osa enestes laste eest varjame ning vaid oma tugevust välja paista laseme, kasvatame me vaid jäist liustikku lapse südames ja jäämägesi tema hinges...Näha kedagi alandumas ja andeks palumas- see ei tee üleolevaks ega pane eksinut põlastama- just see, alandumine, näitab inimese tõelist sisemist tugevust ja suurust!
Pangem siis maha meid lapsevanematena ja sõpradenagi nii kergesti eksitav uhkuse patt ja mingem edasi üksteist alanduses iseenestest ülemaks pidades. Laseme neil jäätükkidel Jumala armumerre sulpsatada ning lõplikult sulada!
Armastuse ja tänuga,
Meeli
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar