Vaeste laste jõuluõhtu

"Ühel külmal õhtul enne jõule, käisid kaks vaest poissi käsikäes mööda pikka tänavat. Väike, umbes 8- aastane Juku ja tema pime vend, 13- aasatane Peeter. Nende tänane päevatöö oli tehtud ja et neil kodus sooja tuba ega armastavat ema ei olnud, mõtlesid nad veel tänaval edasi- tagasi kõndida, enne kui nad oma pimedasse tuppa õlekoti peale magama poevad. Kõike häid asju vaadeldes, mis poodide vaateakende peal olid, õhkas Juku: „Oh, oleks meil ka midagi rõõmustavat jõuluõhtuks, nagu teistel inimestel on!“ „Aga kust me selleks raha saame?“ küsis Peeter, ja selle peale jäid mõlemad vait.

Järgmisel hommikul olid nad varakult väljas. Nende töö oli majade prügikastid läbi otsida, kas seal ehk mõnda kõlblikku asja leida on, mille eest mõne kopika saaks. Peetri seljas oli kott kuhu kondid, kaltsud, rauatükid, tühjad pudelid, vana paberitükid ja veel muud pandi, Jukul aga haraline pulk peos, millega ta prügikastid läbi soris.

“Katsu, mis ilusti krabiseva paberitüki ma praegu leidsin,” ütles ta. Pime Peeter võttis paberi näppude vahele ja ütles: “Vaata järele, kas selle peal mingit kirja ei ole?” Suure vaevaga luges Juku: „s-t-o r-u-b-l-e-i” (vene keeles: „sada rubla”) “Oi, mis õnn, oleme rikkaks saanud,” ütles ta. “Aga see ei ole meie jagu!” ütles Peeter. Ta mäletas veel, mis ema neile surivoodil oli õpetanud oma vaeseid lapsi Jumala armu hoolde andes. “Meie peame raha omanikule tagasi andma, kes selle on kaotanud,” ütles Peeter. Juku ei mäletanud ema õpetusi enam, ta oli väga noorelt vaeslapseks jäänud ja tahtis raha ikka omale hoida. Vastu tõrkudes juhatas ta Peetrit köögiukse juurde, ja Peeter helistas uksekella. Teenijatüdruk avas ukse, aga kui ta vaeseid poisse nägi, ütles ta nukralt: “Siit ei anta midagi!” ja pani ukse kinni. “Nüüd jääb see meile,” ütles Juku, aga Peeter vajutas uuesti kella. Ja seekord tegi majahärra ukse lahti. “Miks te ära ei lähe, teie kuulsite ju, et siin midagi ei anta,” ütles ta karmilt ja lisas veel juurde: “Kui teie teaksite mis mul kadunud on, siis te ei tuleks minu ukse taha mind tülitama.” “Mis teie kaotanud olete, seda oleme ehk leidnud?” ütles Peeter paberraha ukse poole ulatades. Imestades ja rõõmsa ärevusega võttis härra raha laste käest vastu ja ruttas oma rõõmu omastega jagama. Kui ta jälle ukse juurde tagasi tuli, olid poisid kadunud. Vaene Peeter kuulis kogu päeva läbi Juku käest kibedaid sõnu, et te raha oli ära andnud. Kannatlikult vaigistas ta oma venda ja lootis kindlasti, et Jumal neile ka midagi võib saata.

Jõuluõhtu oli käes. Vaesed lapsed sorteerisid oma „varandusi” mida nad tuha ja prügi hulgast olid korjanud ja seal polnud küll suurt midagi, mille üle rõõmustada. Siis avanes uks ja tüdruk tuli suure korvitäie heade asjadega tuppa. “Olen teid ometi suure otsimise peale üles leidnud! Teie olite ju need poisid, kes meie härra raha leidsite? Siin on tasu teie aususe eest!” ja siis läks ta jälle ära. Lapsed tänasid oma Isa taevas, kes neid ei unustanud. Korvist leidsid nad saia, leiba, liha, õunu, võid, piparkooki, kirjusid küünlaid, sooje riideid, saapaid ja pesu, ka rahakoti mille sees kümme rubla oli. Ah jaa - ka üks ilus pildiraamat jõululauludega ja lugudega, millest Juku oma vennale ette luges.

Kuidas nende kahe poisi käsi edaspidi käis, see jääb tulevaks aastaks jutustada. Niipalju aga ütlen seekord, et neil läks väga hästi, sest kes Jumalat kardab ja armastab, selle käsi käib juba siin maapeal hästi."

See lugu pärineb Elise Aunvelti raamatust "Hansu esimene Piibel", mis on välja antud umbes saja aasta eest Tartus. Peatselt on oodata raamatu kordustrükki!