Mt 5,17-20

A.Benigna Carstensi jutlus 29. aprillil 2007 Vennastekoguduse 550 aastapäevaks Herrnhut`is tekstile: Mt 5,17-20

Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma.
Tõesti ma ütlen teile,ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud.
Seda, kes iganes nendest käskudest ka kõige pisema tühistab ja teisi sedasama tegema õpetab, hüütakse kõige pisemaks taevariigis. Kes aga selle järgi teeb ja õpetab, seda hüütakse suureks taevariigis.
Sest ma ütlen teile: Kui teie õigus ei ole märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma, siis te ei saa taevariiki!

Armsad vennad ja õed,

Juubelid ei ole mugavad “asjad”. Ka reformatsiooniaastapäevad ei ole seda. Tahaks paar rõõmsat päeva korraldada ja lõpuks oled küsimuse juures, mis kiriku asutajatel oli: “On see, mis me siin omame üldse veel Kristuse kirik?”
Üks ohtlik küsimus, äärmiselt lõhestav (kirikut) küsimus. Aga samas väga vajalik küsimus. Sest tänu sellele, et ikka ja jälle leidub noori inimesi, kes kõigega harjunud ei ole või et juubelite eel kohtume küsimusega ja järele mõtleme, ei hakka me koguduse, kiriku tänast seisukorda kiiresti normaalseks, ainuvõimalikuks ja seega õigeks pidama. Ja harjume me selliste asjadega millega me tegelikult harjuma ei peaks.
Jeesus oli ju tõesti oma aja radikaal. Ühest küljest ta eirab tolleaegseid ettekirjutisi, teisest küljest on ta nõudmistes maksimaalne.” Kui keegi teid paremale põsele lööb...”. See on “parim õigus”, mitte see õigus, mis ütleb: No nii tõsiselt ei ole seda ka mõeldud. See on õigus, millel ei ole varuks 1001 “aga”, vaid mis lihtsalt teeb, mida Jumal tahab. “Sest taevariik on lähedal”
Aga kas tõesti, nii lähedal, kui taevariik siis näis, ei olnud ta siiski. Igaljuhul mitte avalikult ja kõigile nähtav taevariik. Te tunnete kindlasti seda tuntud ütelust. “Jeesus jutlustas Jumalariigist ja tuli kirik.”
Kristlased pidid peale ülestõusmissündmusi end sisseseadma - teadmata ajaks. Nad pidasid jumalateenistusi ja leidsid selletarvis rituaalid, nad alustasid elumajades ja ühel ajal ehitasid katedraale, nad olid teoreetiliselt kõik preestrid ja ometi moodustasid hierarhiad. Ja Jeesuse radikaalsed käsud kehtisid veel üksnes väljavalitute kohta, näiteks munkade kohta ja ühel ajal enam ka mitte nende kohta.
Aga enne kui jälle kirikulooga tegeleme: Kui kaugele me oleme tegelikult Jeesuse parimast õigusest läinud?
Ka meie ei ela nii nagu tuleks homme taevariik. Me muretseme oma pensionisammaste pärast, kogudusena selle sissetulekute pärast, ei üüri kellelegi tasuta ruume. Aga ka eraelus: lahutused ei ole meie hulgas mingi haruldus, oma surnuid me matame - mida Jeesus teatud olukorras enam tarviliseks ei pea.
Kas me peaksime 550 aastat peale vennastekoguduse algust jälle mõtlema päris uue alguse peale? Välja ühiskonnast, mis meid ahvatleb üleliigse tarbimise ja sellega kaasneva ebaõiglusele kaasaaitamissega?
Maal saaksime ehk nõnda elada nagu Jeesus seda nõudis? Kas hakkaks siis õiguse päike Jeesuse kirikule paistma?
Õdede ja vendade vastus 1475 oli tõesti- tagasi loodusesse, tagasi algkoguduse juurde.
50 aastat peale koguduse moodustamist tõdeti, et tee –“Välja maailmast” on tupikusse jõudnud. Üks vendadest oli seebikeetja. Ta ütles, et ta ei saa maal elada ja põhjendas seda: “ Lehmad ei söö ju seepi”. Võimalikuks sai samm tagasi ühiskonda, aga tõdeti midagi sügavamat: püüdlus on teha seda mida Jumal tahab, parem õigus vajab aga ükskõik, kus me oleme, muud.
Ta vajab, mida me armulauas pühitseme: Jeesus ise peab meile ikka ja jälle osa oma õigusest andma. Tema oli see kes tõesti põse keeras. Tema oli see, kes vaatamata oma radikaalsusele kellegi vastu vägivallaga ei läinud vaid ka oma vaenlasi armastas. Tema söömaaeg on märk sellest, et me kõigi oma läbikukkumistega jälle tagasi Jumala juurde võime tulla. Jeesus sõi jüngritega, kellest ta teadis, et nad tema radikaalseid nõudeid ei suutnud täita. Jeesus on meiega õhtusöömaajas.
Kui esimesed vennad ja õed Jumala armastust Jeesuses Kristuses ja mitte enda järelkäimist õndsuse alusena ära tundsid, siis olid nad vabad välja maailma minema. Et Jumal Kristuses õigeks mõistab, see andis neile vabaduse. Tegi niisiis, armsad vennad ja õed õiguse usust, õiguse, millest Jeesus räägib, mittevajalikuks? Kas me ei peaks enam esitama küsimust, kui kaugele me Jeesuse kuulutusest oleme läinud?
Ikka ja jälle on kristlased ütelnud, et kuna see üldse ei lähe ja kuna mitte teod vaid usk õigeks teeb, ei pea me seda nii täpselt võtma.
Aga Jeesust ei ole me siis kindlasti õieti mõistnud. Ja ka vanasid vendasid mitte. Nad ei tahtnud neid õigusi teienteise vastu mängida.
Seebikeetja oma lehmadega avas nende silmad ühes punktis, mille liikumised “tagasi Jeesuse juurde” tähelepanemata jätavad.
Nagu Jeesus eluajal ei kuulutanud igavesi tõdesid vaid situatsioonist rääkis, siis ka täna ta ei hakkaks lihtsalt kordama, mida ta siis ütles. See tähendab,et meil tuleks kogu jõuga seda otsida, mida Jeesuse toonased sõnad täna meie jaoks tähendavad. Või teisiti. Küsida:” Mida ütleks Jeesus selle kohta?” Ja seda siis ka järjekindlalt teha.
See tee on komplitseeritum, kui lihtsalt Sõna 1:1 võtta. Aga see on ainuke viis kuidas Jeesus saab selles otsustajaks, mida me siin praegu teeme.
Konkretiseerime. Me vaatame üleolevalt islamiusuliste pearätikutele ja mehe naise suhtele islamis. Seda me ei või, kui me Jeesuse sõnu tõsiselt võtame. Me oleme uhked oma vennaliku suhtumise üle koguduses. Mida ütleb Jeesus oma mäejuluses? Mis on selles erilist, kui te omi õdesid ja vendi armastate, armastage ka teisi ja mitte teoreetiliselt.
On inimesi, kes meid tõeliselt ärritavad. Kas meile ei lähe üldse korda, mida Jeesus selle kohta ütleb? / Aga mina ütlen teile: igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, .../.
Olge siis täiuslikud nagu teie taevane Isa on täiuslik!
Kas me siis oleme täiuslikud? Või ei puutu see meisse. Üleolevalt jätame selle täiuslikkuse teema nendele, kes tegudega tahavad midagi teenida.
See ei ole mingi õuduspilt mille Jeesus oma mäejutluses meie silme ette maalib. See on pilt kooselust, mis on kantud kaaslase respekteerimisest ja vastutusest, kus kaaslasega hästi räägitakse, kus ka kõrvalejäänut kui eestseisjat austatakse.
Armulaud, osadus Jeesus Kristusega Tema lauas ja lohutav sõna andestusest on nende jaoks, kes Tema järgijad tahavad olla, mitte nende jaoks, kes seda kõike nagunii tõsiselt ei võta.
Aga armulaud on ka äärmiselt vajalik. Sest ilma selleta, ilma Kristuse vere ja õiguseta jõuame me peagi oma õiguse piiridesse. Paljud radikaalsete kristlaste grupid on sinna jõudnud.
Ka meie böömi vennad olid oma algusaegadel selles punktis, kus juba rõõm ühest lillebuketist loeti liigseks ilmalikkuseks ja Jeesusest kaugenemiseks. Püüdlemine täiuslikkusele Jumala tahte järgimises, muutis kogu tegevuse rõõmutuks asjaks, kaugenemiseks inimestest. Kui meil on ainult meie õigus siis oleme varsti lõpus.
Avastus, et Kristus ise meid õigeks teeb, tõi vennad ja õed sellest raskest punktist välja.
Kogu jõuga, aktiivselt ja väsimatult uurida, mida Jeesus täna ja siin teha tahab. Sellepärast ta ütleb: “Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele”
Aga oma janu ja nälga ei suuda me ise kustutada.
“Sest nemad saavad küllaga” /”Sest nemad rahuldatakse” (1968. aasta Piibli tõlge)
See on jälle Jumala töö.
Aastapäeva juhtlause on:” Jumala poolt kutsutud- inimeste juurde”.
Kõik see, Jeesuse järgimine, kirik, õigus, armulaud ei ole midagi mida me pidulikult ainult endale pühitseme. Ka sellepärast pidid õed ja vennad minema välja külaühiskonnast linnadesse.
Sellepärast peame ka meie, kui vennastekogudus, alati oma “taldrikuäärest” kaugemale vaatama ja veelgi enam.

(Tõlkinud Lui Remmelg)