Mooses karjatas oma äia,
Midjani preestri lambaid ja kitsi. Kes ta oli – nomaad, rändkarjakasvataja?
Ei, ta oli Leevi soost mees, sündinud Egiptuses, juba imikuna kogenud erilist hoitust, kui ta pääses surmast, mis oli vaarao käsul ettenähtud kõigile vastsündinud heebrea poisslastele.
Mooses kasvas Egiptuse valitseja õukonnas, vaarao tütre pojana.
Elu esimesed 40 aastat möödusid ja saabus hetk,mis tõi teise suure pöörde Moosese ellu. Ühel päeval, nähes, kuidas egiptlane peksab tema kaitsetut, orja seisuses suguvenda, Mooses tapab egiptlase ja matab ta salaja liivasse. Miks ta seda tegi?
Mooses võis arvata, et selle teoga ta mingil määral kergendab iisraellaste olukorda, või lootis ta hoopis alustada üleüldist vabadusvõitlust ?
Teame, et selline tegu ei toonud kaasa mingit iisraellaste ülestõusu vaid hoopis mõistmatust suguvendade poolt. Mooses on sunnitud mõrvarina põgenema. Võib arvata, et Jumala õnnistav käsi ei olnud neil päevil üle Moosese. Ta oli ise püüdnud rahva rasket olukorda lahendada, toetudes ainuüksi oma mõistusele ja jõule.
Põgenikuna asub Mooses Midjanimaale, kus ta veedab oma elu järgmised aastakümned, karjatades kitsi ja lambaid poolkõrbe üksinduses. 40 aastat eemal lapsepõlve ja väljakujunemisaastate keskkonnast.
Kuid ühel päeval, olles oma tavapärase tegevuse juures, näeb Mooses imepärast pilti – taamal on üks põõsas leekides, aga tuli mis leegitseb ei põleta oksi.
Lähemale astudes kostub põlevast põõsast hääl, mis hüüab teda nimepidi – Mooses, Mooses. See on Jumala hääl, kes kutsub Moosest. Jumal, kes on kutsunud Aabrahami, kes on hüüdnud Saamuel, Saamuel; Saul, Saul – Jumal, kes kutsub nimepidi. Kui Jumal kutsub, siis ootab ta ka kutsutavalt vastust. Kutsumine on otsene, konkreetne sündmus, mitte hägune aimdus.
Kutsumine on seoses mingi ülesandega, seotud läkitamisega. Genesises kutsub Jumal Aabrahami ja Aabraham läheb nagu Jumal teda käskis, Jesajale ütleb Jumal – mine kõikjale kuhu ma sind läkitan, Hesekielile – mine räägi Iisraeli soole.
Kutsumisele võib eelneda väga raske aeg, kus inimene on langenud, muserdatud, üksinduses.
Moosesel oli selleks põgenemine tapjana karistuse eest, nelikümmend aastat karjusena üksildastes Midjanimaa poolkõrbetes.
Jumala kutse ootab vastust. Jumala kutsele võib kaasneda inimese isiklik kutse, mis tuleb inimese sisimast sügavusest ja muudab inimese uueks. Muutus võib olla sedavõrd suur,et meid ümbritsevad ei tunne meis enam meie endist olemust, meid võõristatakse oma sõprade ja lähedaste poolt. Nähtavasti on kõik kuulnud põlastavat või iroonilist või kaastundlikku väljendit, et see inimene on ära pööranud.
Karl Bardt ütleb oma Kiriklikus dogmaatikas:” Et kristlaseks saadakse kutsumise kaudu, see käiks lääne inimesele juba tõeliselt närvidele. Kuid revideerigem illusioone. Pühakirjas on väljendid kristlane ja kletos e pöördunu sünonüümid.” Kui meie usu üheks tugisambaks on Jumala ilmutus, mida me loeme Piiblist, kas ei ole siis sellised illusioonid õudu tekitavad.
Jumalik kutse leiab tihti Moosese sarnase inimese, kes kutse peale ütleb:”Kes olen mina...; ...läkita keda läkitad, ainult mitte mind!” Kas on minul neid omadusi mida ma vajaksin selle saadud ülesande täitmiseks? Selline enesekriitiline mõte ja väljendus on täiesti inimlik ja õigustatud, kui ei kalduta liigsesse perfektsiooni. Kuid mida ütleb Issand Moosesele tema tõrkumise peale – mina olen sinuga. Kui Jumal on oma õnnistusega inimest saatmas, siis tema tööd ka õnnestuvad. Keda Jumal kutsub ja kes seda kutset kuuleb seda ta ka kannab.
Jumalalt saadud ülesanne ei ole hüve vaid pigem koorem. Koorem, mille
kandjat ei koormata rohkem, kui ta kanda jõuab. Me seisame suurte ja tõsiste valikute ees, armastada maailma ja Jumalat üheaegselt – selle võimatust tunnistab meile Peetruse salgamislugu UT – st. Jumala armastamine sisaldab endas sellise eituse, mida üldiselt kuulda ei soovita.
Inimene, kes on pöördunud jääb ometigi inimeseks, kellel on omad rõõmud ja hirmud, pettumused ja lootused, haigused ja kriisid - kuigi, ta on nüüd Jumala kutsutu, Jumala lapse seisuses. Saadud aarded on talletatud savinõusse, kes me oma olemuse ja päritolu poolest oleme. Ainult saviastjad ei midagi enamat.
Mooses, Moses, hüüdis Jumal, et kutsuda mees, kes viiks iisrali rahva Egiptuse orjusest Kaananimaale. Nõnda on ta kutsunud inimesi enne ja pärast Moosest, et läkitada neid erinevatele teedele. Seda teeb ta ka täna. Kas me tunneme seda kutsuvat häält, kas me teame, mis on meie tee ?
Aamen
Midjani preestri lambaid ja kitsi. Kes ta oli – nomaad, rändkarjakasvataja?Ei, ta oli Leevi soost mees, sündinud Egiptuses, juba imikuna kogenud erilist hoitust, kui ta pääses surmast, mis oli vaarao käsul ettenähtud kõigile vastsündinud heebrea poisslastele.
Mooses kasvas Egiptuse valitseja õukonnas, vaarao tütre pojana.
Elu esimesed 40 aastat möödusid ja saabus hetk,mis tõi teise suure pöörde Moosese ellu. Ühel päeval, nähes, kuidas egiptlane peksab tema kaitsetut, orja seisuses suguvenda, Mooses tapab egiptlase ja matab ta salaja liivasse. Miks ta seda tegi?
Mooses võis arvata, et selle teoga ta mingil määral kergendab iisraellaste olukorda, või lootis ta hoopis alustada üleüldist vabadusvõitlust ?
Teame, et selline tegu ei toonud kaasa mingit iisraellaste ülestõusu vaid hoopis mõistmatust suguvendade poolt. Mooses on sunnitud mõrvarina põgenema. Võib arvata, et Jumala õnnistav käsi ei olnud neil päevil üle Moosese. Ta oli ise püüdnud rahva rasket olukorda lahendada, toetudes ainuüksi oma mõistusele ja jõule.
Põgenikuna asub Mooses Midjanimaale, kus ta veedab oma elu järgmised aastakümned, karjatades kitsi ja lambaid poolkõrbe üksinduses. 40 aastat eemal lapsepõlve ja väljakujunemisaastate keskkonnast.
Kuid ühel päeval, olles oma tavapärase tegevuse juures, näeb Mooses imepärast pilti – taamal on üks põõsas leekides, aga tuli mis leegitseb ei põleta oksi.
Lähemale astudes kostub põlevast põõsast hääl, mis hüüab teda nimepidi – Mooses, Mooses. See on Jumala hääl, kes kutsub Moosest. Jumal, kes on kutsunud Aabrahami, kes on hüüdnud Saamuel, Saamuel; Saul, Saul – Jumal, kes kutsub nimepidi. Kui Jumal kutsub, siis ootab ta ka kutsutavalt vastust. Kutsumine on otsene, konkreetne sündmus, mitte hägune aimdus.
Kutsumine on seoses mingi ülesandega, seotud läkitamisega. Genesises kutsub Jumal Aabrahami ja Aabraham läheb nagu Jumal teda käskis, Jesajale ütleb Jumal – mine kõikjale kuhu ma sind läkitan, Hesekielile – mine räägi Iisraeli soole.
Kutsumisele võib eelneda väga raske aeg, kus inimene on langenud, muserdatud, üksinduses.
Moosesel oli selleks põgenemine tapjana karistuse eest, nelikümmend aastat karjusena üksildastes Midjanimaa poolkõrbetes.
Jumala kutse ootab vastust. Jumala kutsele võib kaasneda inimese isiklik kutse, mis tuleb inimese sisimast sügavusest ja muudab inimese uueks. Muutus võib olla sedavõrd suur,et meid ümbritsevad ei tunne meis enam meie endist olemust, meid võõristatakse oma sõprade ja lähedaste poolt. Nähtavasti on kõik kuulnud põlastavat või iroonilist või kaastundlikku väljendit, et see inimene on ära pööranud.
Karl Bardt ütleb oma Kiriklikus dogmaatikas:” Et kristlaseks saadakse kutsumise kaudu, see käiks lääne inimesele juba tõeliselt närvidele. Kuid revideerigem illusioone. Pühakirjas on väljendid kristlane ja kletos e pöördunu sünonüümid.” Kui meie usu üheks tugisambaks on Jumala ilmutus, mida me loeme Piiblist, kas ei ole siis sellised illusioonid õudu tekitavad.
Jumalik kutse leiab tihti Moosese sarnase inimese, kes kutse peale ütleb:”Kes olen mina...; ...läkita keda läkitad, ainult mitte mind!” Kas on minul neid omadusi mida ma vajaksin selle saadud ülesande täitmiseks? Selline enesekriitiline mõte ja väljendus on täiesti inimlik ja õigustatud, kui ei kalduta liigsesse perfektsiooni. Kuid mida ütleb Issand Moosesele tema tõrkumise peale – mina olen sinuga. Kui Jumal on oma õnnistusega inimest saatmas, siis tema tööd ka õnnestuvad. Keda Jumal kutsub ja kes seda kutset kuuleb seda ta ka kannab.
Jumalalt saadud ülesanne ei ole hüve vaid pigem koorem. Koorem, mille
kandjat ei koormata rohkem, kui ta kanda jõuab. Me seisame suurte ja tõsiste valikute ees, armastada maailma ja Jumalat üheaegselt – selle võimatust tunnistab meile Peetruse salgamislugu UT – st. Jumala armastamine sisaldab endas sellise eituse, mida üldiselt kuulda ei soovita.
Inimene, kes on pöördunud jääb ometigi inimeseks, kellel on omad rõõmud ja hirmud, pettumused ja lootused, haigused ja kriisid - kuigi, ta on nüüd Jumala kutsutu, Jumala lapse seisuses. Saadud aarded on talletatud savinõusse, kes me oma olemuse ja päritolu poolest oleme. Ainult saviastjad ei midagi enamat.
Mooses, Moses, hüüdis Jumal, et kutsuda mees, kes viiks iisrali rahva Egiptuse orjusest Kaananimaale. Nõnda on ta kutsunud inimesi enne ja pärast Moosest, et läkitada neid erinevatele teedele. Seda teeb ta ka täna. Kas me tunneme seda kutsuvat häält, kas me teame, mis on meie tee ?
Aamen
(Lui Remmelgu jutlus)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar