Ülevaade priikoguduste tekkest ja tegevusest Läänemaal ja saartel

1

Priikoguduste tekkimine Läänemaal seondub 1870.aastate keskel alanud vaimuliku ärkamisega. Ennekõike elavnes usuelu eesti rootslaste hulgas,kes elasid Lääne-Eesti rannikualal ja Vormsi saarel. Rannarootslaste hulgast laienes usuline ärkamine ka ümbruskaudete eestlaste küladesse.
Läänemaa usuline ärkamine oma alguses seondub Rootsist Eestisse saabunud kooliõpetajate–misjonäridega. Thure Emanuel Thoren ja Lars Johan Österblom olid Evangeelse Isamaa Sihtasutise poolt Rootsist lähetatud kooliõpetajad,kes tegelikult äratusliikumise algatajateks said.Kooliõpetajate-misjonäride Eestisse saatmist oli taotlenud Tallinna soome-rootsi koguduse õpetaja Lars Erik Morzelli ja Saare-Lääne praost Wilhelm Girgenson. Rootsi misjonärid olid oma kodumaal ettevalmistatud,et suunata äratusliikumisi luterliku kiriku sees.
Thure Emanuel Thorenist sai Paslepa seminari, kus õpetati koolmeistreid eestirootsi algkoolidele, juhataja. Muude õppeainete kõrval õpetati ka usuõpetust, millele olevat õpetaja Thoren erilist rõhku pannud. Tulemuseks oli, et juba seminaris õppimise ajal toimus õpilaste hulgas vaimulikke ärkamisi.
Thoreni tegevus ei piirdunud mitte ainult kooli juhatamisega ja õpilaste õpetamisega vaid sellele lisandusid palvetunnid seminaris ja teistes koolimajades ning jutlustamine ümbruskonna külades.
Ärkamise positiivset mõju rahva usuelule ja ennekõike moraalile on tunnistanud ka praost Girgenson oma provintsiaalsinodil peetud kõnes.
Paslepast alguse saanud liikumine kandus edasi Riguldisse ja Sutlepa valda.
Sutlepa vallas oli rahvasikust enamus eestlased,sealne algkool oli eesti-rootsi segakool ja õpetajana töötas Gustav Umda,kes oli ka äratusliikumise eestvedajaks Sutlepas. 1877. aastal peeti siin ka teadaolevalt esimest korda ärganute omavahelist püha õhtusöömaaega.
Eestlastest elanikkonnaga kihelkondadest olid Lääne-Nigula ja Ridala järgmised, kuhu liikumine levis. 1877. aastal on Gustav Umda pidanud Lääne-Nigulas palvetunni, teistel andmetel on äratusliikumine jõudnud Nigulasse 1878. või 1879. aastal, mil Paslepas ärganu Priidu Spuhl alustas äratuskoosolekutega Lääne –Nigula kihelkonnas Keedika külas.
2
Ridalas töötasid Engbusk, Spuhl ja mitmed Paslepa seminaristid ning mitmed kohalikud ärganud ja Nigulast pärinevad usukuulutajad. 1879.aastal levis äratuslikumine ka Kullamaale, Martnasse, Lihulasse, Kirblasse ja Mihklisse.
1879-1880.aastal on teateid ka Pärnumaalt (Tõstamaa,Audru,Pärnu,Häädemeeste). 1882-1883. aastal Torist,Vändrast ja Saardest.
1880. aastate algul levib liikumine ka Harjumaa suunal-Nissi, Hageri, Risti, Rapla ja teistesse kihelkondadesse.
Linnadest oli ärkamine jõudnud 1879-1880.aastal Haapsallu,Pärnusse ja Tallinna.
1873.aastal saabus Wormsi saarele Lars Johan Österblom,kes muu tegevuse kõrval hakkas ka mõisaomanik Otto Fredrick von Stackelbergi loal palvetunde pidama.
1876.aastal algasid pöördumised ja 1880.aastate esimeseks pooleks oli liikumine levinud Vormsi kõikidesse küladesse.
Österblomi tegevust Vormsil toetasid nii O.F.Stackelberg, kui kohalikud elanikud. Luterliku kiriku seisukoht muutus muidugi kriitiliseks, kuna liikumine hakkas väljuma kiriku raamidest.
Usule ärganud said uute moodustuvate koguduste liikmeteks ümberristimise kaudu,mida viidi läbi nagu luterlikus kirikus (vähese veega) või looduslikes veekogudes vee alla vajutamisega. Esineb ka selliseid juhtumeid,kus kirikust lahkunuid ei ristitud ümber või ristiti inimest mitu korda erinevates paikades.
Ärkamisliikumise väljumine kirikust tõi kaasa pahandusi mitte ainult luterliku kirikuga vaid ka ilmalike võimude esindajatega. Ärganute kohta esitati võimudele pidevalt kaebusi. Kontrollimisel on neist paljud siiski alusetuks osutunud. Koosolekute pidamine keelati või tehti sellele takistusi, määrati karistusi koosolekute korraldajatele ja neile kelle ruumidesse koguneti.
Tagakiusamise tulemusena osa liikumises osalejatest:
*ühines baptistikogudusega, õigeusklikega või irvinglastega
*jäid formaalselt luterliku kiriku liikmeteks
*jätkasid koos vennastekogudusega
*pöördusid tagasi endise elu juurde
*jätkasid endist tegevust tagakiusamise peale vaatamata .
3
Seega tõi 1880. aastate teine pool endaga kaasa teatud diferentseerumise.
Liikumise suurimaks osaks jäi endiselt priiliikumine,seda vaatamata repressioonidele. Oma juhtpositsiooni kaotavad priilased baptistidele 1890.aastate lõpul.
Baptistikogudus oli ametivõimudega arvestav ja sel ajal ametlikult registreeritud ning seetõttu muidugi legaalne organisatsioon.
Eesti baptistikoguduste rajamisel oli olulise tähtsusega isikuks Adam Reinhold Schiewe. Tema mõõdukusele ja korrale manitsev tegevus ühelt poolt võimaldas baptistikoguduse ametliku registreerimise, teisest küljest
aga ei suutnud ka Schiewe äratusliikumise radikaalsemat osa teisiti kohelda, kui neist distantseerudes.
Alguseaegset priiliikumist iseloomustab:
*vaimne vabadus,mis oli seotud luterlikust kirikust eemaldumisega ja iseseisvate koguduste moodustamisega
*illegaalsus-mitte siduda ennast ilmalike võimudega
*kohatine püüdlus algkoguduslike eeskujude järgimisele.
Priikogudustel olid erinevates piirkondades teatud erisused.Kogu Lääne–Eesti võiks jaotada järgmisteks piirkondadeks:
*Ridala,Martna,Lääne-Nigula kihelkonnad ja Haapsalu
*Kullamaa kihelkond
*Lõuna -Läänemaa
*Noarootsi ja Vormsi
*Hiiumaa.
Ridala kihelkonda jõudis ärkamine 1879.aastal.1882.aastal toimus siin ka eestlaste esimene kirikust lahkulöömine. Kui alguses kulges liikumine suhteliselt rahulikult,siis peale kirikust lahkulöömist teravnes olukord nii kirikuga , kui ilmalike võimudega.
1882.aastal loodi Ridala priikogudus, mis küll oma nime on saanud arvatavasti 1888.aastal. 1883. aastal nimetatakse kogudust Eestimaa kindralsup-erintendendi poolt viimsepäeva koguduseks.
4
Miks just Ridalasse loodi esimene iseseisev kogudus? Nähtavasti on ka siin oma mõju Paslepa seminari kasvandikel, kes T.E.Thoreni juures olid õppinud ja seal ka kuulnud välismaal tegutsevatest vabakogudustest.
Teiseks iseseisva koguduse loomist mõjutavaks isikuks loetakse Ridala koguduse õpetajat Leopold Hörschelmanni, kes olles külastanud 1882.aasta kevadel Vormsit ja tutvunud seal valitsenud olukorraga jutustab sealnähtust ka oma kogudusele.Ridala ärganud lähevad seepeale Vormsile,et tutvuda isiklikult Vormsis toimuvaga. Peale Ridalasse naasmist otsustatakse ka siin toimida vormsilaste eeskujul ja isekeskis Jeesuse surma mälestada leivamurdmisega. Selle tulemuseks oli osavõtnute väljaheitmine kohalikust luterlikust kogudusest.
Väljaheidetud moodustasid oma koguduse ja hakkasid liikmeid vastu võtma.
Koguduse juhiks sai 21 aastane Hans Krabi, kes jäi kogudusse kuni aasta lõpuni,mil ta nekrutiks võeti.
1882.aasta sügisel toimusid esimesed ristimised. Ristimiskohaks oli oja, kuid kasutati luterlikus kirikus levinud ristimisviisi. Ridalas on ristitud ka lapsi, mis on üheks paikkonna erisuseks. Koguduse liikmeks võis saada ka ilma uuestiristimiseta, peale jumalalapseks tunnistamist ning kogudusevanema õnnistust.
Koguduse tekkimine tõi endaga kaasa kiriku ja ilmalike võimude aktiivse vastutegutsemise. Püüti igati liikumist takistada ja ära lõpetada. Selleks kasutati koosolekute ja igasuguste väiksemategi kogunemiste keelamist, koosolekute korraldajate trahvimist, lühiajalisi vangistamisi. Tulemuseks oli väiksemate gruppide salajane kooskäimine , millest annavad tunnistust vallakohtute protokollid.
1887.aastast algab jälle aktiivsem tegevus,kus korraldatakse suuremaid koosolekuid ja võetakse vastu uusi liikmeid. Aasta lõpul oli Ridala koguduses 140 hinge.
“Oma koosolekuil juhindusid nad kõiges vahetult saadavast Pühast Vaimust. Sageli esines mahakukkumist, keeltega rääkimist,karjumist, hüppamist, tantsimist jms. Vaatamata sellele on koguduses päris korralik distsipliin.
Abielurikkujad, nõrgausulised ja riiukuked visatakse kogudusest välja.” Nii iseloomustab priilasi 1888.aastal Ridala õpetaja kohale asunud Hermann Spindler.
1888.aastal alustatakse Ridalas ümberkaudsete ärganute organiseerimisega. Otsustatakse koos Haapsalu ja Võnnu vendadega . Muuhulgas peavad kõik Ridala kogudusse kuulujad saama ristitud suures vees. Ristijaks õnnistati Hans Krabi, kes oli eelmisel aastal sõjaväeteenistusest tagasi pöördunud ja asunud aktiivselt kogudusetööle.
5
Peale Haapsalu ja Võnnu ,ühinesid samal aastal Ridala kogudusega ka Mäemõisa ja Saunja valla ärganud.
1888.aasta sügiseks valmis Ridala kiriku lähedale ,Krabidele kuuluvale maale palvemaja,mida kasutati ka koolina.Senini oli koosolekuid peetud ümbruskonna talumajades.
1888-1889.aasta talvel täieneb Ridala priikogudus 100 uue liikmega Ranamõisa, Haeska ja Laiküla – Rõude vallast, 1890.aastal ühinevad kogudusega Lähtru valla ärganud.
1890.aastal esines jälle võimude aktiivsemat tegevust priikoguduse töö takistamiseks. Urjaadnik käis koosolekut vägivallaga laiali ajamas ja edasine kooskäimine palvemajades oli võimastu,seepärast koguneti talutaredesse või metsa.
1893-1894 aastal muutus priiliikumine aktiivsemaks ning sellega kaasnesid kohe uued tagakiusamised. Lepiku palvemaja, mille kogudus oli ehitanud , suleti taas , Mihkel Krabi mõisteti 75 päevaks kinni.
Pidev tagakiusamine viis osa priikoguduse liikmeid kontakti otsima Haapsalu baptistikogudusega , mille tulemuseks oli Ridala beptistikoguduse teke.
Siiski mitte kõik priilased ei ühinenud baptistidega, vaid umbes pooled koguduse liikmetest. Priikoguduse liikmeteks jäid Mäemõisa, Võnnu, Laiküla ja Rõude priilased.
Ridala kihelkonna priiusuliste tegevus jätkus järgnevatel aastatel erineva-
tes gruppides ,omamata oma palvemaja.
1903.aastal tegutses Läänemaal jälle Hans Krabi, kes vahepeal oli lahkunud tagakiusamise eest Tallinna. Samal aastal moodustas ta Mäemõisa priikoguduse kõrvale baptistikoguduse. Liikmeskond suurenes 1905.aastal toimunud vaimuliku ärkamise tulemusena. 1918.aastal kaks kogudust ühinevad.
Suurem hulk Ridala ümbruskonna priilastest ühines nendel aastatel Ridala baptistikogudusega.
Kullamaa kihelkonda jõudis ärkamine 1879.aastal.Sealsetest juhtidest saab kõige tuntumaks Palu Anne (Ann), hilisem prohvet. Pöördunud suhtusid kirikusse äärmiselt kriitiliselt ja lahkusid kogudusest 1883.aastal. Järgijad uskusid Palu Anne suu läbi rääkivat “Isa vaimu”.
Kullamaa kihelkonna Kuijõe-Piirsalu ärganud lahkusid kirikust 1884.aastal ja moodustasid 1888. aastal iseseisva priikoguduse.Peale aastaid kestnud tagakiusamisi ühinetakse 1903.aastal baptistikogudusega.

6
Lõuna-Läänemaa ärkamisliikumine algas 1880.aastal Võhma-Kasari-Keskküla piirkonnast ja jõudis kuni Pärnu ümbruseni.
Aktiivsemaks keskuseks oli siin Mihkli kihelkonna Koonga vald. Vastukaaluks ärganute tegevusele on kohalikud vennastekoguduse lugejad ja koolmeistrid külades palvetunde hakanud pidama ja sellega liikumist mõnevõrra rahulikumana hoidnud . Aktiivsematest priiliikumise tegelastest Lõuna-Läänemaal oli Massu priikoguduse juht Mihkel Rätsep.1891.aastal ristitakse Rätsep küll baptistide poolt, kuid jääb siiski priikoguduse juhiks edasi.
Kirikuga vastasseisuni jõuti ka Saulepi vallas Varbla kihelkonnas .
Noarootsis, praost Girgensoni väitel 1880.aastate alguses kirikust lahkumisi ei olnud.Paslepa seminar oli oma keskse asendi usuliikumises minetenud, Thoren oli Eestist lahkunud. Seminar lõpetas oma tegevuse peale kolmandat lendu.
1884.aastal on aga ka Noarootsis kirikust eraldujaid-vähemalt 50 inimest.
Osa neist moodustas baptistikoguduse,suurem hulk kuulus Kristjan Engbuski juhitud priikogudusse.
Tagakiusamiste tõttu jaguneb Sutlepa priikogudus sajandivahetusel kaheks.
Kristjan Engbusk koos pooldajatega läks baptistikogudusse,ülejäänud koguduseliikmed jäid priilasteks.
Vormsi usuliikumise algatajaks oli Lars Johan Österblom.1880.aastal,kui algas vormsilaste lahkumine luterlikust kirikust, teravnes ka siin olukord ärganute ja kiriku ning ilmalike võimude vahel. Peamise süüdlasena nähti Österblomi ja teda püüti Vormsilt ära saata. Selleks pöörduti ka Rootsi misjoniorganisatsiooni poole, kes misjonärid-kooliõpetajad oli saatnud.
Vaatamata ponnistustele ei õnnestunud Österblomist lahti saada. Isegi kuberneri kaasamine ei andnud tulemusi. Österblomi süüdistuseks olid samad nähtused, mida võis mujalgi ärkamisliikumisest haaratud piirkondades kohata. On küsitav, kas Österblom kutsus inimesi luterlikust kirikust lahkuma ja isekeskis sakramente toimetama. Österblomi tegevus oli suunatud pigem kohaliku luterliku koguduse uuenemisele.
1884-1885.aastal Vormsit külastanud misjoniorganisatsiooni esindajad ei leidnud Österblomi tegevuses midagi mitteluterlikku.
7
1886.aastal, kui Vormsis algas õigeusku minek tekkis uus vasasseis, seekord Österblomi ja õigeusu kiriku esindajate vahel. Selle tulemuseks oli misjonäri maalt väljasaatmine 1887.aastal.
Enamik Vormsi ärganutest olid priilased. 1884.aastal, kui saarel viibis sakslane Schiewe, ristiti 24 vormsilast, kes moodustasid Haapsalu baptistikoguduse Vormsi osakonna.
1887.aastal püüdis palvekoosolekute läbiviimist takistada politseivalitsuse
ülem, kuid tagajärgedeta. Vormsil valitses sellel ajal täielik usuvabadus, kus ametivõimudel ei olnud midagi reguleerida. Püüti küll mõnede juhtide saarelt väljasaatmisega liikumist vaigistada, aga ka see ei andnud soovitud tulemusi.
1889.aastal keelati saarel jälle palvetundide pidamine, kuid seegi kord ei õnnestunud usuliikumist lõpetada.
Vaatamata regulaarsele ametivõimude tegutsemisele, algasid Vormsil uued ärkamised 1894. aastal. Ärkamine toimus laste, noorte ja õigeusklike hulgas.
Sellele järgnesid Haapsalu rahukohtu sanktsioonid, muuhulgas kõikide kooskäimiskohtade sulgemine. Kinni pandi ka kohalik baptistide palvemaja, kuna neil puudus ametivõimude poolt kinnitatud lugeja.
1900. aastal said Vormsi priilased endale palvemaja, mida nad küll kasutasid ainult kaks aastat. 1902.aastal, rekvireerimise ohus kinkisid nad maja baptistidele.
Vormsi noorte hulgas oli suurem ärkamine ka I maailmasõja ajal,1914-1915. aastal.
Hiiumaale jõudis äratusliikumine vormsilaste kaudu 1881. aastal. Hiiumaal olid vormsilaste vastuvõtjateks kohalikud vennastekoguduse vennad. Hiiumaad külastasid ka Ridalast pärit misjonärid. Esialgu levis ärkamine Kärdla ümbruses (Pühalepa vald).Üsna varsti väljus liikumine kirikust ja hakati omavahel armulauda pühitsema. Tulemuseks oli eraldujate kirikust väljaheitmine.
Hiiumaa usuliikumise väljapaistvamad isikud sellel ajal olid Peet Sauer ja Peeter Kaups.
1884.aastal külastas Hiiumaad A.R.Schiewe.Baptistikoguduse loomisega algab ka Hiiumaal usuliikumise erinevate gruppide selgem eristumine. Kahe aasta pärast oli kohalik baptistikogudus siiski sellises olukorras, et Schiewe tegi otuse hiidlased baptistikogudusest välja visata. Haapsalu vendade soovitusel pidid lahkuma siiski ainult need, kes baptistikoguduse korrale ei soovi alluda. Lahkunud eesotsas Peet Saueriga moodustasid uue koguduse,mis on tänaseni töötav Palade priikogudus.

8
Baptistide ja priilaste sidemed vaatamata mõningatele erimeelsustele olid ka tulevikus võrdlemisi tihedad.
Priilaste etteheited baptistidele olid järgmised:
*Otsitakse valitsuselt tegevusluba ja ei loodeta ainult Jumala peale
*Uhkusepatt
*Tuimus
*Vaimusurmamine
Priilasetele ei meeldinud ka baptistide laulukoorid,Püha Kirja seletamine, pühapäevakool ja koguduselaulu saatmine pillidega.
Hiiumaa priilastel Pühalepa vallast olid jätkuvalt sidemed Vormsi ja Ridala priilastega.
1890.aastate alguses levis usuliikumine Hiiumaa lõunapoolsetesse kihelkondadesse. Koosolekuid hakati pidama Jausas ja Emmastes, mis tõi kaasa vaimuliku ärkamise 1893-1894. aastal. Ärkamisega kaasnes võimude huvi suurenemine ja repressioonid. Palvekoosolekuid aeti laiali,määrati trahve ja muid karistusi palvetundide korraldajatele, lõhuti palveruumide sisustust ja ähvardati Siberisse saatmisega.
Tagakiusamine ei suutnud usuliikumist likvideerida, pigem saadi sellest isegi innustust. Nagu mujal nii ka Hiiumaal oli tagakiusamisest vabanemise üheks võimaluseks baptistikogudusse minek.
1907.-1908.aastal toimus Lõuna-Hiiumaal uus suurem ärkamine . Emmaste priilaste arv oli sellel ajal üle 100.
Emmastest toimusd ärganute reisi üle Soela väina Saaremaale, kus kuulutustöö tulemusena tekkisid samuti usklike grupid, kes olid Saueri ja Külama koguduse jutlustaja Jüri Pöiteli poolt ristitud.
Hiiumaa priilased ristisid tavaliselt meres vee alla vajutamise läbi. Ristitav pidi olema ärganud ja tunnistama oma usku Jeesusesse.
Lapsi ei ristitud vaid õnnistati.
Leivamurdmist käsitleti Jeesuse surma mälestamisena. Leivamurdmist võis läbi viia iga meessoost priilane. Jagati veini ja leiba.
Hiiumaa priilastel oli sajandivahetusel lokaalseid erinevusi õpetuses ja kommetes.
9
Iseloomulikuks on peetud loomahäälte tegemist palvetundides. Seda põhjendati uskumusega,et kiusatusse meelitavad kurjad vaimud esinevad erinevate loomadena. Kui kuri vaim inimesest oli lahkunud jäädi vaikseks ja oldi tänulik.
Palvetunni ülesehitus oli enamasti ühesugune. Vendade jutlus, laul, palvetamine, käte plaksutamine, hüppamine, Jumala kiitmine, tänulaulud, vendade tänusõnad, teated ja lõpulaulud. Palvetunnid võisid olla väga erineva pikkusega, enamasti 2,5-3 tundi.
1906.aastal esitasid priilased Peet Saueri algatusel siseministrile nõutava usutunnistuse ja said ametliku tegutsemisloa.

Saaremaale jõuab ärkamisliikumine 1897.aastal,mil Saaremaale jõuavad
Hiiumaa priilaste misjonärid Peet Saueriga eesotsas. Saaremaale mindi 1897. nelipühide ajal uuesti ja korraldati koosolekuid eramajades sh. Friido Alliku ja Anna Jürgensi juures. Sama aasta sügisel mindi veel kolmandatki korda Saaremaale, kus koosolekutel hakkas juba inimesi usule tulema. Peet Saueriga koos käis Saaremaal Emmaste priilaste juht Jüri Pöitel.
1897.aastal ristitakse Saueri poolt Hiiumaal ka esimesed saarlased,kes hakkavad Saaremaal palvetunde pidama.Koosolekuid hakatakse pidama väljaspool Kuressaaret-Kaarmal ja Leisis. Saarlased käivad vastukülas-
käikudel Hiiumaa vendade juures, kus ärganuid ka ristitakse.
Nagu teisteski piirkondades,nii ka Saaremaal kaasneb äratusliikumisega priilasi halvustavad kuulujutud ja ametivõimude sekkumine-koosolekute laialiajamine, rahatrahvid, lühiajalised vanglakaristused. Kõigele vaatamata ei vaibu ka Saaremaal ärkamine vaid laieneb hoopis teistesse valdadesse.
1897.aastal asutatud Kuressaare priikoguduse kõrvale tekkivad kogudused Vanamõisa (1900), Loona (1901) ja Eiklasse (1901). Saaremaa kogudused jäid kuni Eesti Vabariigi perioodini Hiiumaa–Saaremaa ühise koguduse osakondadeks, Peet Saueri juhtimisel .
Erinevalt teistest piirkondadest oli Kuressaare priilastel toetajaid ka ülemkihtide hulgas.
Ei tunnistatud kiriklikku ristimist, patuse vaimulike jutluste kuulamist peeti kahjulikuks , jutlustamise õigus oli kõikidel vendadel, kes räägivad Püha Vaimu sisendusel, see olid Saaremaa priilastele iseloomulik.

10
Kogudusse kuuluja pidi olema ka kõrge moraaliga, kes eksisid, need said karistuse või heideti kogudusest välja.
Saaremaa ja ka Hiiumaa priilaste suhtumine kooliharidusse oli teataval määral tõrjuv; koolis kasvatatakse haritud paganaid. Eesti Vabariigi ajal moodustasid priikogudused Eesti Jeesuse Kristuse Evangeeliumi Koguduste Ühenduse, mis 1936. aastal nimetati ümber Evangeeliumi Priiusuühingute Liiduks.
Liitu kuulusid: Haapsalu, Vedra, Sinalepa ja Massu -Läänemaalt
Palade,Jausa,Ligema,Külama-Hiiumaalt
Kuressaare,Vanamõisa,Loona,Eikla-Saaremaalt
1938.aastal oli liidu liikmete arv üle 2000,neist kõige rohkem Hiiumaalt.
Ühingul oli oma ajakiri”Armu Hääl”,mis ilmus kuni 1940.aastani.
Hiiumaa ja Saaremaa priilased käisid ka vabariigi ajal tihedalt läbi, korraldati äratusnädalaid.
Sarnaselt usuliikumise algusaegadele toimus ka nüüd priilaste üleminemist baptistikogudustesse, kuid põhjuseks ei olnud enam tagakiusamine nagu alguses, vaid muud põhjused. Liikumist ühest kogudusest teise soodustas kindlasti priilaste ja baptistide suhteliselt sarnane õpetus.
Vormsi ja Riguldi rootsikeelsed kogudused registreeriti 1926.aastal,aga ei ühinetud liiduga. Iseseisvusajal oli igas Vormsi külas oma palvemaja. Koosolekuid korraldati pühapäeviti eri kohtades. Läbisaamine luteri kirikuga sõltus enamasti sellest milline õpetaja oli parajasti rootslasi teenimas. Läbi käidi ka Hiiumaa priilastega,seda vaatamata mõningasele keelebarjäärile. Vormsi vabakogudusi külastasid ka välismaised misjonärid, keda kohapeal külapered üleval pidasid.
Rannarootsi aladest jäi äratusliikumisest kõrvale Ruhnu saar,nähtavasti ka oma geograafilise asendi tõttu. Ei ole teada, et seal oleks kiriku kõrvale moodustunud mingit teist kogudust. Küll on teada fakt,et 12. oktoobril 1901 aastal on Ruhnu koguduse õpetaja Oskar Ferdinand Sevelius juhatanud Kuressaares toimunud priilaste kookolekut, mis tõi endaga kaasa politseivalitsuse juurdluse.
Rannarootslaste vabakogudused tegutsesid aktiivselt kuni rahvusvähemuse ümberasustamiseni Rootsi.
11
1940.aasta pööre ja järgnenud sõja-aastad tõid suuri muutusi kogu Eesti kristlaskonnale, kaasaarvatud priilastele. Riigistati koguduste vara, maksustati kogudused ülejõukäivate maksudega, koguduste tuluallikaks võisid olla ainult annetused , keelati tegevus väljaspool koguduste ruume, trükiste avaldamine viidi miinimumini,keelati noortetöö, misjon, diakooniatöö, väliskogudustega suhtlemine ,jpm.
Koguduste juhid langesid tagakiusamise ja väga tähelepaneliku kontrolli alla. Saksa okupatsiooni saabumisega olukord mõnevõrra paranes, kuid mitmed piirangud vabakoguduste tegutsemisele, mis olid 1940-1941.aastal kehtestatud , säilisid ka saksa ajal-palvetunde tohtis pidada ainult selleks otstarbrkeks registreeritud ruumides, esinesid takistused trükiste väljaandmisel,keelatud olid suuremad kokkutulekud ja konverentsid.
Sõjaaastad tõid aga endaga kaasa mitmed ärkamislained ja koguduste mõningase kasvu.
1944.aasta põgenemislaine viis paljud koguduseliikmed ja töötegijad üle Läänemere Rootsi, kus küll peagi organiseeruti vastavalt oma konfessionaalsele kuuluvusele. Mõnedes mereäärsetes valdades vähendas lahkumine kodumaalt tunduvalt sealseid kogudusi.
1945.aastal sunniti suur osa Eesti vabakogudustest liituma Eesti Evangeelsete Kristlaste-Baptistide Liitu, mis allus üleliidulisele nõukogule Moskvas.
Koguduste liitu ühinesid baptistid, priilased, nelipühilased, evangeeliumi kristlased. 1.01.1946 seisuga oli ühinenud liiduga 108 kogudust 9721 liikmega.
Enamik kogudusi sai jätkata oma palvemajades, sõlmides vajalikud hoonete kasutamise lepingud. Sageli otsustati hooned anda kasutada muul otstarbel ja ilma ruumideta kogudused paigutati ühtedesse ruumidesse. Sel viisil ühendati näiteks Haapsalu priikogudus baptistikogudusega.
1945.aasta arvandmed näitavad,et 37,1% EKB Liidu liikmetest elas Lääne-ja Hiiumaal.Hiiumaal elas sel ajal 55% Eesti priilastest ja umbes sama palju priilastest, baptistidest ja nelipühilastest, kui Tallinnas.
Hiiumaa endisesse suurimasse priikogudusse Paladel kuulus 1946.aastal 216 liiget.
12
1948.aastaks oli liikmete arv suurenenud 26 inimese võrra. Sel ajal juhtis kogudust Johannes Jääger, kes oli Hiiumaal tuntud kõneleja. Jääger oli sunnitud küüditamise kartuses Hiiumaalt põgenema ja siirdus Paidesse.
1950.aastate alguses sai kogudus uue vanema. Sõjajärgsetel aastatel töötasid kõigis rajoonides nn. usukultusealase seadusandluse täitmise järelvalvekomisjonid, mida juhtidid rajooni täitevkomiteede juhtivad töötajad. Komisjonid tegelesid järelvalvega, nõukogulike kombetalituste juurutamisega.
Komisjoni liikmed viibisid koguduste juhatuste koosolekutel, jälgisid jumalateenistustel ja talitustel toimuvat.
Järelvalvekomisjon tegi salajasi ettekandeid usuasjade volinikule. Ettekannete alusel määrati karistusi, kutsuti jutuajamistele. Probleeme tekitas noorte kaasamine koguduse töösse, külalisjutlustajate kõnelemine kogudustes, palvetunnid väljaspool koguduse selleks ettenähtud ruume, ekskursioonide korraldamine koguduseliikmetele,jpm.
Statistika järgi on koguduste liikmete arv 1961.aastast pidevalt langenud.
Kui 1961.aastal oli EKBL liikmete arv 8900,siis 1987.aastal 5997.
Objektiivsema ülevaate saame,kui kasutame arve,mis näitavad inimeste osalemist koguduse jumalateenistustel. 1987.aastal külastas koguduse koosolekuid 61,7% EKBL liikmetest(EELK-s 9,4%).
Eesti taasiseseisvumine andis vabamad võimalused kogudustele oma töö korraldamiseks.Enamasti tagastati ka enne natsionaliseerimist kogudusele kuulunud vara.
Kaheksakümnendate aastate lõpp tõi endaga kaasa nn.kirikubuumi. Järsult suurenes ristimiste arv, samuti konfirmeeritute arv EELK-s. Seevastu EKBL liikmeskonna suurenemist ei toimunud. Suurenes küll pühapäevakoolis osalejate laste arv.
1996.aastaks ei olnud ükski Läänemaa priikogudusest ennast priikogudusena registreerinud, jäädi endiselt EKB liitu, ennast täpsemalt määratlemata.
Priikogudused on vahepealsetel nõukogudeaastatel veelgi sarnasemaks muutunud baptistikogudustega. Omaaegsetele priilastele iseloomulik elav, kohati ekstaatiline laad on tänapäeval leitav nelipühi või täisevangeelsetest kogudustest.
Hiiumaa priikogudustest taastas oma endise nime Jausa ja Palade kogudus.
Külama kogudus on registreeritud ainult koha nime järgi, uskkondlikku kuuluvust nimes ei esine.
13
Ligema priikogudus likvideeriti 1994.aastal liikmeskonna vähenemise tõttu.
Miks just Läänemaal, Hiiumaal ?
Läänemaal ja Hiiumaal levinud äratusliikumine 20 sajandi alguses on iseloomulik ka teistele maadele Läänemere piirkonnas. Eestissegi saabusid misjonärid Rootsist ja teistest naabermaadest ja leidsid siin väga vastuvõtliku pinnase uuele usuliikumisele. Mujalgi maailmas oli sellel ajal liikumisi, mis taotlesid pühaduse saavutamist juba siin ilmas.
Teiseks võiks nimetada tõsiasja, et baptistikogudused olid selleks ajaks juba võrdlemisi tugevad naabermaade sakslastest elanike hulgas. Saksa koguduste misjonäridel on suur osa just usulise liikumise organiseerumises,
baptistikoguduste moodustamises.
Miks just Hiiu-ja Läänemaa on niivõrd laialdaselt usuliikmistega kaasa läinud , selle põhjuseid on otsitud ka siinse rahva väidetavast majanduslikust ja kultuurilisest mahajäämusest, samuti psüühilistest iseärasustest.
Oma osa vabakoguduste tekkel oli kindlasti ka luterlikul kirikul. Saksa soost pastorite kaugus oma kogudusest(keele probleemid, asumine härrasrahva poolel). Talupoegadele õpetuse jagamine arusaamatus vormis.
Ka koguduste suurus ei võimalda koguduseliikmetega lähemaid kontakte saada. Luterliku kiriku vajakajäämised viisid liikmeid mitte ainult vabakogudustesse vaid ka õigeusku.

Kasutatud kirjandus
1.Plaat, Jaanus. Usuliikumised , kirikud ja vabakogudused Lääne-ja Hiiumaal. Tartu,2001.
2.Plaat, Jaanus. Saaremaa kirikud, usuliikumised ja prohvetid 18.-20. sajandil. Tartu,2003.

Refereerinud Lui Remmelg