„Mu päevad on kärmemad kui süstik“ Iiob 7:6
„Meie päevade mõõt on seitsekümmend aastat
ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat,
ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda.
Jah, see möödub kähku
ja me lendame ära. Õpeta meid meie päevi arvestama,
et me saaksime targa südame!„ Psalm 90: 10, 12
Need kirjakohad peegeldavad elu veeremist aasta aastalt. Need on ka julgustuseks aja möödumisest, ja mida see meile tähendab.
Kes on eakad?
Sedamööda, kuidas Issand inimese elule aastaid lisab, jõuab kätte kord aeg, mida nimetatakse „elu loojanguaastateks“. See on aeg, kui elutööd olõpetatakse, füüsiline tugevus hakkab alt vedama. Inimese langemise tõttu on Jumal otsustanud, et inimene peab surema. Heebrea 9: 27 ütleb meile „Ja otsekui inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus“. See peab meile meenutama elu pöördumatut saatust“.
On arm vastu võtta vanaduseaastad
Me kiidame Issandata igapäevase armu külluslik tagavara valmistab meid ette rändamiseks läbi kogu elu ja Tema arm valmistab meid ette ka tulevaseks Kuningriigiks. 2. Korintlastele 4:16 ütleb: „Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt.“ Vastupidiselt päästmata inimestele, Jumala pühad ei kohku võimaliku eelseisva kõrge ea ebakindluse ees.
Kuidas austada eakaid?
Vaadelgem, mida pakub sõna „austamine“ tähenduseks sõnaraamat.
1) Tundma või näitma üles austust ja lugupidamist
2) Suhtuma austusega
3) Arvestama või kohtlema aupaklikuse või teenimatu austusega
4) Hoolimist üles näitama
5) Vältima sissetungimist ja vahelesegamist
6) Näitama üles viisakar austust külastamise või kellegi esitlemise puhul.
Jumal ütleb 3. Moosese 19: 32 „Hallpea ees tõuse üles ja vanale anna au! Karda oma Jumalat! Mina olen Issand!“
Võtkem arvesse seda salmi (vabatõlge):
„Vabandage mind, kui minust möödute.
Selline, nagu teie praegu, olin ka mina kord.
Selline nagu ma praegu, olete kord teie:
seega valmistuge mulle järgnema“
Mõnikord võime me mõtleda, et küll oleks tore olla kellegi vanema inimese sarnane, kui peaksime ise vanaks elama – olla kena, õrn, Püha Vimu armastusega silmis. Peame mõistma, et alustada tuleb juba täna, sest Pühakiri hoiatab meid mitte paadutama oma südameid täna ja pidama meeles Loojat oma nooruspäevil, enne kui kurjad ajad kätte jõuavad.
Õppimine eakatelt
Õppigem oma vanadelt vendadelt ja õdedelt kuidas alles hoida Kristuse usku ja armastust , nagu ka Heebrea 5: 14 ütleb : „Tahke toit on aga täisealiste jaoks, kelle meeled on kogemuste
varal harjunud eristama head ja kurja“. Kas oskame sellest tarkusest kasu lõigata?
Arvestagem eakatega
Samuti peaksime me püüdma panna end eakate olukorda. Kui vaatama kehalisi raskusi, millega nimad kokku puutuvad, kohustab see meid olema arvestavad ja kenad nende vastu. Hooliv on eakate kõndimist toetada, uksi avada, pakkuda tooli ja abistada kõikvõimalikes olukordades. Kohati on õige koht ja hoolival huumoril selle olukorra üle. Kuldne reegel Luuka 6: 31 : „Ja nii, nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile!“
Eakate külastamine
Väga kurb on, kui inimesed ei hoolitse oma aekate vanemate või lähedaste ja tuttavate eest, ega külasta neid, arvates, et nende füüsilised vajadused on ju igapäevaseöt täidetud. On võimalik unarusse jätta armastav suhe, mis on väha tähtis nende heaoluks. Nad igatsevad ja leinavad sageli lähedasi ja seltsilisi keda pole enam siin. Kas me võidame tagasi Issanda õnnistuse külastades eakaid?
Nende elav lootus
See on, millest Psalm 130 räägib – nagu hommiku ootamine. On väga vähe asju selles maailmas, mis võib nende tähelepanu kõrvale juhtida Issandalt. Nende ilme ja igatsus on koos Johannesega, kui see õhkab : „Sündigu nii, Issand Jeesus“.
Ja tõesti, paljudes olukordades oleks lahkumine palju parem. Nad vajavad julgustust hoidmaks oma hingi rahus, kuni nende tund tuleb.
Lävides eakatega võime märgata, et mis me oleme teinud „kõige vähematele“, oleme teinud Issandale.
Sillaehitaja
Üks vana mees, reisides üksi maanteel
jõudis külma ja halli õhtusse
sügava ja laia kuristikuni.
Vana mees ületas selle ehahämaruses
mahajäetud vool ei olnud talle hirmus
aga jõudes teisele poole,
Ehitas ta silla, ületamaks vee.
„Vana mees!“ hüüdis mööduv palverändur
„Sa kulutad oma jäudu siin ehitades;
su teekond on lõppemas koos tänase päevaga.
sa ei käi enam iial sel teel“
„Sa oled ületanud kuristiku, laia ja sügava,
Miks oled ehitanud silla üle selle?“
Ja ehitaja tõstis oma vana halli pea,
„Hea sõber, olen tulnud seda teed“ ütles ta
„ Minu järgi kõnnivad täna noored
Kelle jalad ületavad selle silla“
„ See oja, mis on olnud takistuseks mul,
Võib saada poisikesele lõksuks;
Ka tema peab selle ületama eha hämaruses.
Hea sõber, ma ehitan seda silda tema jaoks“
(Tundmatu autori luuleread.)
