On hämmastav kui kiiresti me, inimesed, Jumala heateod unustame. Hädas palvetame ja kui heaolu koidab siis taome enesele vastu rindu...Et mis siis seekord sulge haarama ajendas?
Ikka viimase nädala sündmused. See, et oma sõnavõttudes mitmed öölaulupeolised rõhutasid-"rumalad on need, kes arvavad, et me "laulsime eesti vabaks" või sündis midagi üleloomulikku/imelist. Ikka meie oma kavalus ja tarkus..." Laulupeo kavaski alustas sarviline Metsatöll ning (võibolla mina tukastasin aga) "Hoia, Jumal, Eestit!" ei lauldudki...
See, et me kellegi kettaheitja ihurammu ülistame ja see, et me arvame, et meie riigi või inimeste sõnavõtud või arvamusavaldused sõja Georgias lõpetavad... Kurb on, et meie riigipea noomib kultuurirahvast ühisavalduse tegemata jätmise eest aga ei kutsu riiki üles palvele.
Ometi me teame, et kui Issand ei ehita koda, tühja vaeva näevad siis ehitajad temaga. Kui Issand ei hoia linna, siis valvab valvur ilmaaegu. (Ps. 127:1)
Ärgem siis unustagem, kust meile abi tegelikult tuleb!!!
Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu! (Ps. 103:2)
(pilt pärit siit)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar