Tänases loos
kohtume Peetrusega. Teame teda juba eelnevast. Teame tema kindlust, sõnakust,
julgeid väljaütlemisi. Kui kõik teised jätaksid Jeesuse siis tema ei iialgi.
Kuid ometi pidi ta peagi kibedaid pisaraid valama, sest Jeesusel oli õigus, kui
ta Peetruse tugevuse üle kahtles.
Me oleme
tugevad ja samas jälle väga nõrgad. Nii kindlad ja siis jälle kõigume. Kui olin
laps siis olin väga arglik, aga täna ma seda ei ole. Mäletan oma muusikakooli
kontserte, kus mu käed lausa värisesid. Täna on teisiti, võin julgelt teie ees
seista. See aga ei tähenda, et nõrkused oleksid kõik kadunud. Inimese elu on
üsna muutlik ja ka meie ise muutume.
Kui me oleme
raskustes siis on hea, kui meie ümber on vanemad või sõbrad, kes meid mõistavad.
Meie kõige lähedasemad suudavad sagedamini meid võtta nõnda nagu me oleme ja
meile ka andeks anda. Suurim rõõm on aga see kui meil on Jeesus, kes meid
saadab, toetab, aitab. Tema mõistab, mis tegu on inimene. Ka Peetrus, kes eksis
ju rängasti sai Jeesuselt andestust. Jeesus on meie saatja, kes ei lahku iial.
Ta ei jäta meid maha, ei reeda, ei vii Teda surm meie juurest.
Nendes
vastandites- tugevus – nõrkus on Peetrus meile väga lähedal. Kui me teinekord
kohame nõrkust, mida me ei mõista, võime meenutada Peetrust, kellega kõik oli
samamoodi, aga siiski ei pöörand Jeesus talle selga. Meie jaoks muudab see lugu
mõisteavaks inimese, sageli meie meelest kellegi teise väikese usu ja mured. Me
ei ole ehk nii kriitilised ja täiuslikkust nõudvad, kui meenutame suurt
apostlit, Jeesuse kaaslast Peetrust.
Armas Jeesus, me täname Sind, kui
meil hästi läheb. Vahel me usaldame ennast rohkem, kui võiksime. Sina tead ja
tunned meid. Me tuleme Sinu juurde ka siis, kui hirmunud ja kurvad oleme.
Täname, et Sina meid mõistad. Anna meile jõudu, aita meid, et oleksime
kaaslaste suhtes ausad.
Anna tunda, et Sina armastad ja ei
jäta ka kõige kurvematel hetkedel ja päevadel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar