Kohtumisest kaitseingliga

Tudengiajal töötasin koristajana Tabasalus oma vanematekodu lähedal. Ühel hilissügisesel õhtul olin taas käinud tööl ja astunud korraks ka ema poolt läbi. Siis sõitsin viimase väljuva liinibussiga Balti jaama. Läbi linna koju Lasnamäele jõudes selgus, et olin võtmed unustanud ema esikukapile.

Tuttavaid mul Lasnamäel polnud, olin ootamatult öö hakul ihuüksi keset mitte just sõbralikuna näivat linnaosa.

Vajasin abi.

Helistasin telefoniautomaadist eestpalvesooviga oma koguduse noortegrupi juhendajale. Tema soovitus oli palvetada ja mõne minuti pärast tagasi helistada. Nii tegingi.

Inimlikult parimaks lahenduseks oli hakata jalgsi mööda automagistraali järgmise linnaosani  minema, seal elav tuttav samast noortegrupist oli nõus öömaja andma ja ka poolele teele vastu tulema. Bussid enam ei sõitnud ning pimedus ja väljavaade pikka aega üksi sammuda tundmatus kohas, aimamata kui kaugele või kuhu täpselt minna, tekitas päris suure hirmutunde. Tuli siiski minna. Astusin maapinnalt alla „kanalisse“.

Olin vaevalt paar sammu mööda autoteeserva astuda saanud kui minu kõrval peatus auto ja pikemat kasvu tumedapäine meesjuht avas kõrvalistuja poolse ukse minu kohal.

Ma ei ole sugugi julge seikleja, ma ei hääleta ega liigu üksi, ammugi ei lähe võõrastega kaasa.

Ometigi õhkus juhist ebamaist rahu ja turvatunnet. Ilma mingi kõhkluseta istusin autosse. Tundsin usaldust. Juht ei lausunud sõnagi. Mina ka mitte. Mitte ühtegi sõna terve tee.

Auto sõitis mõned kilomeetrid ja peatus. Astusin sõnatult välja ja auto lahkus ilma, et oleksin sellele järele vaadanud.

Korraga tuli pähe taas mitu muremõtet: Kus ma nüüd olen? Millises suunas ma peaksin nüüd minema? Kas mulle vastu kiirustav tuttav on juba sõiduteel minust ees- või tagapool?

Keerasin ringi ning samal hetkel märkasin teisel pool teed majade vahelt välja astumas oma tuttavat.

Meid mõlemat oli minutitega säästetud vähemalt tunniajasest jalgsimatkast öiselt ohtlikul pimedal teelõigul.

Ilmsi pole ma seda kummalist autojuhti varem ega hiljem näinud.  Küll aga arvan, et kord olen temaga siiski kohtunud.

Samasse ajajärku jääb veel üks imeline juhtum minu elus. Mitmeid aastaid oli mul üks lemmikmuusik, kellest oli saanud minu elus iidol/ebajumal. Kogusin tema kohta iga materjalikillu või helikandja, mida oli võimalik osta või vahetada suurde kohvrisse.

Kogu mu vaba raha kulus selle peale. Vahetevahel ostsin mõne noodi või plaadi kõige muu arveltki.

Usule tulles aga sain selguse, et selline ebajumalakummardamine tuleb lõpetada ja kohvritäis varandust ära visata. Oli see vast pikk sisevõitlus!

Viimaks pisaraid valades käristasin oma varandusekohvri voodi alt välja ja vedasin prügikonteinerisse.

Eks ma muidugi mõtlesin ka sellele, kui palju raha see kõik maksaks...

Aga müüa see kellegile teisele vaesele ebajumalateenijale? Ei. Mis tuleb hävitada, see tuleb hävitada.

Tegingi seda.

Öösel nägin aga kummaliselt reaalsena tunduvat und. Minu ukse taha tuli pikka kasvu tumedapäine mees ja küsis: „Kui palju sa selle kohvri eest sooviksid?“

Mulle tuli pähe mõte:“ Minu kuupalk on 350 krooni, vähemalt ühe kuupalga jagu küsiks selle kõige eest küll!“

Mees vastas: „Hästi!“

Sellega uni lõppes. Sellele rohkem mõtlemata toimetasin järgmisel päeval omi asju ja miskipärast võtsin ka pangaautomaadist konto väljavõtte kviitungi. Olgugi, et mingi loogika alusel ei olnud mul sellel ajal ei palka ega preemiat oodata, oli minu kontole laekunud täpselt ühe kuupalga suurune summa.

Kust see sinna tuli? Et polnud internetiajastu ja pangakontorisse minna ka ei taibanud, ei saanudki ma teada, kust see summa tuli.

Või siis tean niigi.

Jk.1:17 Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju.

Üks visualiseerunud kogemus inglitega on mul ka paari aasta tagusest ajast. Ühel öösel ärkasin suure ärevustunde peale. Tundsin hirmu, paanikat, ängistust. Miski rõhus ja oli väga raske olla. Pere magas aga samuti rahutult- kes vähkres läbi une, kes nuttis, kes karjatas. Palvetasin ja palvetasin aga olukord oli ikka sama jube. Pesamuna ärkas ja nuttis. Püüdsin teda lohutada ja palvetada. Nii mitu tundi.

Ja siis korraga kõik muutus. Korraga langes kõigi magajate ja minu peale täielik rahu, pesamuna naeratas laialt ja vaatas ainiti lakke. Järgisin tema pilku ja nägin lae all ja kardinate ees pisikesi värvilisi tulukesi liikumas. Nagu värvilised elektriküünalde tulukesed tantsisid laes.

Südamesse tõusis suur tänutunne ning uinusin magama.

Eks selle "mündi teise poole" pealt oleks mul ka mitu tunnistust rääkida. Kohtumistest kurjade teavaaluste tegelastega. Aga jäägu need tunnistused tunnistamata.
Me kristlastena  kahjuks liigagi palju tunnistame hingevaenlase saavutustest ja vaid napi lausekesega mainime Issanda tööd meie elus... Pean endale sageli meelde tuletama, et oluline on meeles pidada kõiki neid häid tegusi ja imesi, mida Jumal on teinud ning mitte unustada, kust tuleb meile abi!

Sageli piisabki hädas olles vaid hüüda: „Jeesus!“ Tema nimes ongi pääste!

Jl.3:5 „Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, pääseb. Sest Siioni mäel ja Jeruusalemmas on pääste, nii nagu Issand on öelnud; ja pääsenute hulgas on need, keda Issand kutsub.“