Tähendamissõna viinamäest

Kõige enne olid kohal onu Anton ja Remmelgad, siis tulime meie onu Taavi ja tema lastega. Kõige viimasena tulid Martinid, tädi Meeli oli ka kohal.

Siis lauslime, kui kõik olid kohal. Issi jutustas Teedu lugu. See lugu:

rääkis poisist, kes oli väga tubli ja käis igal pühapäeval kirikus. Aga kui ta käis 10. klassis, siis ta solvus Jumala peale. Siis ta otsustas Piiblit mitte lugeda ja mitte palvetada. Koolis läks tal endiselt hästi, loodusained ja kehaline olid tema lemmikud. Õpetaja pakkus talle, et kuna ta on olnud loodusainetes väga tubli, saab ta minna suvel metsalaagrisse. Seal õpiti päeval puid ja põõsaid, õhtuti oli vaba aeg, sai puhata. Ühel laagriõhtul Teet pikutas oma voodis ja kuulis teisest toast kahe poisi jutuajamist. Üks poiss küsis teiselt, mis tal öökapi peal on, kas Piibel? Teine poiss ütles, et jah ja et Jumal räägib temaga Piibli kaudu. Poiss uuris edasi, et kui Jumal käsiks kellegi ära tappa, kas ta siis teeks ka nii. Teine poiss ütles, et Jumal ei ütle seda, sest Piiblis on kirjas, et ühelgi inimesetapjal pole igavest elu. Teet kuulas seda pealt ja tahtis ka hakata uuesti palvetama., tahtis ta ka saada igavest elu ja hahata uuesti palvetama ja Piiblit lugema. Nii juhtuski, et Jumal sai kasutada seda poissi Teedu heaks, kes oli unustanud Piibli öökapi peale.

Lugesime viinamäe istandusest kirjkohta: Matteuse 20:1-16. Siis pidid lapsed ise jutustama seda lugu piltide järgi.

Siis mängisime veel - kaardil oli kirjas amet ja seda pidi esitama, nii et teised pidid ära arvama. Kes ära arvas, sai ise teistele ametit näidata. Siis mängisime teist mängu: kaardi peal olid joonistatud tööriistad, selle järgi pidi mõistatama mis ameti juurde need kuuluvad.

Siis laulsime veel, tegime lõpupalve. Ja läksimegi õue. Kahjuks jäi seekord küpsis kaasatoomata ja teejoomine jäi ära. Sellest oli kahju, midagi oli nagu puudu. Oleks olnud tore veel istuda ja koos teema üle arutleda.

Riste, Margareeta ja Aleksei muljeid vahendas Karina
Rohkem pilte nagis.