Ja ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ja merd ei olnud enam.Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest maha tulevat, valmistunud otsekui pruut, kaunistatud oma mehele.
Ja ma kuulsin suurt häält aujärjelt ütlevat: "Vaata, Jumala telk on inimeste juures! Ja tema asub nende juurde elama ja nemad on tema rahvad ja Jumal ise on nendega.
Ja tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!"
Ja kes aujärjel istus, ütles: "Vaata, ma teen kõik uueks!" Ja ta ütles: "Kirjuta, sest need sõnad on ustavad ja tõelised!"
Ilm.21, 1 – 5
Seejärel lugesime tuntud Kanada pastori Oswald Smith’ i lühikest kirja: „Maa, mida ma armastan“ ja arutlesime selle põhjal mis Taevas on ja mida ei ole.
Maa – nimelt Taevas – mida ma armastan.
(O. Smith)
Oma elu läinud aastatel olen reisinud paljudes eri maades – täpsemalt
77-es. Mõnedes neist olen ma käinud ikka uuesti ja uuesti, teistes vaid korra. Väga vähestes maades olen tundnud ennast koduselt. Olen ikka jälle igatsenud tagasi Kanadasse – oma sünnimaale.
On väga vähe selliseid maid, kus on sobiv loodus ja ilmastik ning kus on kõike küllalt. Selliseid maid igatsevad tuhanded. Nad igatsevad vabanemist puudustest ja vägivallast.
Kuid maailmas ei ole sellist maad, kus keegi meist saaks jääda igavesti elama.
Ka minu omal maal on nii palju pattu, nii palju kuritegevust ja ülekohut, nii palju joomist ja moraalitut elu – me kõik igatseme paremat keskkonda. Sõda ja verevalamine, vaesus, haigus ja surm on põhjustanud meile nii palju muret ja südamevalu, et tunneme ennast võõraste ja majalistena selles maailmas. See maa ei ole meie kodu.
Luba ma jutustan sulle maast, kus ei ole pisaraid ega südamevalu, maast, kus ei ole haigust, vaeva ega surma. See on maa, mis on vaba sõdadest ja verevalamisest, seal ei kannata keegi puudust.
Inimesed, kes elavad sellel maal ei väsi kunagi, neil ei ole mingisuguseid koormaid ja nad ei jää kunagi vanaks. Seal ei öelda kunagi teineteisele hüvasti, sest seal ei olegi lahkumist.
Sellel maal, millest praegu räägin, ei ole pattu, seal ei tee keegi ülekohut. Seal ei ole õnnetusi. Võid sõita tuhandeid kilomeetreid ja sa ei näe ühtegi surnuaeda ega matuserongi. Ei heisata seal kunagi leinalippu, sest seal ei ole surma.
Seal ei ole hauakaevajaid, puusärgid on tundmatud, keegi ei rõivastu leinarüüsse.
See on maa, kus kunagi midagi ei rikne; lilled ei kaota lõhna, lehed on alati rohelised. Seal ei tunta äikese ilma, tulemägede purskeid ega maavärisemisi. Neile kaunitele randadele ei söösta pööristormid ega tõusulained. Seal ei ole mingeid taudi baktereid ega palaviku viiruseid, ei mingisuguseid nakkushaigusi. Päikest seal ei ole, siiski on seal valge ja öödki seal ei ole. Pilved ei pimesta kunagi taevast ega puhu meie peale vilud tuuled.
Seal maal ei ole joodikuid: keegi ei joo viina. Keegi ei ole ebamoraalne: kõik mehed ja naised on seal puhtad. Abituid lapsi seal ei ole. Vanglad ja karistusasutused ei riku kaunist loodust. Ustel ei ole lukke ega akendel haake, sest vargad ja röövlid ei tungi kunagi sisse.
Luba, et jutustan veel sellest maast. Kusagil ei näe invaliide, keegi ei ole vigane. Keegi ei ole pime, kurt või tumm. Selletõttu ei ole seal invaliidide- ega vanadekodusid. Kõik on terved, kõik elavad hästi ja on tugevad. Kerjajad ei häiri tänavaliiklust, sest kellelgi pole puudust. Kõigil on küllus.
Pidalitõbi, vähktõbi, tuberkuloos, halvatus on sõnad, mida see maa pole kunagi kuulnud. Arste ei vajata ja haiglad on tundmatud.
Sa küsid, kust sa seda kõike tead? Kas oled olnud seal?
Ei, mul ei ole veel olnud eesõigust sellel imelisel maal käia, kuid mõnedel on olnud selline võimalus.
Vähemalt Üks, Kes on seal pikka aega elanud, on tulnud ja jutustanud minule sellest palju. Ta ütleb, et seda kutsutakse taevaks. Ja Ta ütleb neist, kes seal juba on:
”Jumal on ise nendega nende Jumal ja Tema pühib ära kõik pisarad nende silmist ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaev ei ole enam.”
Ta on läinud tagasi sinna. Temal oli suur koduigatsus, kui Ta oli siin maa peal. Ta on lubanud tulla tagasi ühel päeval ja siis Ta on lubanud viia mind oma kodumaale. Sellest alates olen igatsenud sinna ja ma tean, et ma siis mitte kunagi ei soovi siia tagasi. Ma olen otsustanud võtta see kaunis maa oma kodumaaks ja ma olen muretsenud sinna kodakondsuse õiguse.
Ma ei mõista, miks igaüks ei soovi sinna minna? Mulle tundub, et nad peavad seda maad, kus nad praegu elavad, paremaks. Olgugi, et see maa on toonud kannatusi, muresid, pettumust ja surma. Kui ma räägin neile sellest taevalisest maast, siis nad naeravad. Ma ei saa neid sundida sinna maale koos minuga tulema.
See on siis maa, millest olen püüdnud sulle jutustada. Kas sa nüüd ei sooviks sinna minna? Tead sa veel muud maad, mis oleks sellega võrdne? Kas sa ei tahaks alustada reisi valmistamist sinna? See ei ole raske: ava süda Jeesusele Kristusele - selle maa valitsejale ja palu Teda sisse Päästjaks. Siis ühel kaunil päeval, kui eluteekond on lõppemas, lähed sinagi sinna imelisele maale ja elad seal igavesti.
Siis lugesime veel ka Tessaloonika kirjast kirjakoha Jeesuse tulekust ja koguduse ülesvõtmisest ja mõistsime, miks kalmistutel tuleb vaikselt olla, sest need on ühed suured magamistoad, kus inimesed ootavad ülestõusmist. Magamistubades ju ka ei lärmata!
Aga me ei taha, et teil, vennad, oleks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teiegi ei läheks nõnda kurvaks nagu teised, kellel ei ole lootust.
Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ning üles tõusnud, nõnda ka Jumal toob esile Jeesuse kaudu need, kes ühes Temaga on läinud magama.
Sest seda me ütleme teile Issanda sõnaga, et meie, kes elame ja üle jääme Issanda tulemiseni, ei jõua mitte ette neist, kes on läinud magama;
sest et Issand ise tuleb taevast alla sõjahüüuga, peaingli hääle ning Jumala pasunaga, ja Kristuses surnud tõusevad üles esmalt;
selle järele kistakse meid, kes elame ja üle jääme, ühtlasi nendega pilvede peal Issandale vastu üles õhku, ja nõnda saame olla ikka ühes Issandaga.
Kinnitage nüüd üksteist nende sõnadega!
1.Ts.4, 13 – 18
Rääkisime ka sellest, et Jeesuse juurde Taevasse ei saa keegi muu, kui see inimene, kes on Tema vastu võtnud ja kellelt Jeesuse Kristuse veri on tema patud ära pesnud.
Ja lõpuks värvisid väikesed jüngrid ka Johannest istumas kivil ja kirjutamas Taevalinnast!
Sellele järgnes borš ja Helve tehtud kook ning täiskasvanute arutelu praeguse vaimuliku ja maailma olukorra üle.
Oli kiirelt mööduv ja õnnistatud pühapäeva pärastlõuna.
Õnnistust, Anton
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar