Püüdsime lastega koos mõelda, joonistada ja ära tunda, mida tähendavad meile meie igapäevased palveajad. Kirjutasime lehe ülemisele servale sõna hommikupalve, lehe alumisele servale sõna õhtupalve ja arutasime siis üheskoos kõiki neid palveid, mis jäävad sinna kahe palvekorra vahele. Püüdsime koos lastega välja tuua kõik olukorrad, millal laps võiks palves Jumala poole pöörduda – häda, hingeline raskus, konfliktsituatsioonid aga ka rõõm, tänu ja hõiskamine, kui midagi on hästi läinud.
Lapsed joonistasid ja arutlesid rõõmsalt kaasa. Kui paber oli täidetud, said kõik lapsed kingituseks väikese koolis ja mujal kaasaskantava Gideonide Uue Testamendi, mille esimestel lehekülgedel on samuti kirjas mitmesugused abistavad kirjakohad elu olukordadest, mil inimene võiks Jumala poole pöörduda. 
Laulsime mõned ilusad vanad palveteemalised laulud.
Peale laua taga istumist läksime teise tuppa, et palveringis kõigepealt vaikselt oodata, mida Jumal igale lapsele räägib. Selline väike ootus on samuti üks palvetamise vorme (mitte segi ajada meditatsiooniga, mis ei ole palve, vaid iseenese meelte tühjendamine). Seejärel palvetasime kõik Jumala ette oma mured ja rõõmud.
Siis lugesime kahte kirjakohta Luuka evangeeliumist Luuka 11: 5 – 13, tungiva palve mõjust ja Luuka 18: 1 – 8, lesknaise palvest ülekohtuse kohtuniku ees. Püüdsime neid ka lastega läbi mängida, et paremini meelde jääks.
Peale seda said kõik maitsva roa ja lapsed jäid tagatuppa mängima, täiskasvanud omi asju arutama. Oli väljastpoolt külm aga südamest soe pühapäeva õhtupoolik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar