Täna lendlesid pühapäevakooli ruumis kirjud liblikad, neid jagus raamatulehtedele, suurele kinoekraanile ja mõni oli maandunud lausa tordil. Algatuseks kordasime eelmisel korral õpitud päris oma pühapäevakooli kevadlaulu ning siis seadsid lapsed end tundi kuulama.
Lugesime Tammsaare jutustust "Poiss ja liblikas" ning arutlesime, millised need "liblikad" olla võiks, mis meid Jumala plaani juurest ära meelitavad ning varem või hiljem pisaraid valama panevad.Pisaratest aga meisterdasime kaarte kevadiste tähtpäevade tarbeks:
Kogesime oma nahal, et kerge on öelda- loe õpetus läbi ja tee selle järele. Teha aga on palju raskem. Ikka tahaks omalt poolt ju midagi lisada, lihtsamalt läbi saada, originaalsem olla... Kaardiliblikat tehes on ehk vahvamgi kui õpetusest veidi kõrvale kalduda. Elujuhiseid, mida Jumal piibliraamatu kaudu pakub, tasuks siiski täpsemini järgida. Ikka selleks, et omad vitsad ei peksaks ja pisaraid valama ei peaks...
Kuigi ka kommivaagnal helklesid pisarad, ei olnud meie tund siiski läbini kurb. Jumal ju ei taha, et me kurvad oleksime.1 Tes. 16-18 on kirjas: "Rõõmustage alati, palvetage lakkamatult, tänage kõige eest - sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses!"
Selle kuldsalmi paremaks meelespidamiseks õppisime ka uue laulu. Koju aga said lapsed seekord loodusevaatlemiseülesande ja töövihiku, millesse oma "nina puurida", nagu Gudrun meile vahvalt ühe Hando Runneli luuletuse läbi soovitas :-)
Kes täna haiguse tõttu koju jääma pidid, ei pea samuti kurvastama- tänase tunni sisu on allpool pildis ja helis neilegi nähtav ning töövihikud ja kaardimeisterdamiseks vajalik ootamas.
Kahjuks ei õnnestunud slaidiesitlust koos helifailidega oma arvutist edasi toimetada- esitlus hakkab ümbertõstes jonnima, ei tee piiksugi ja nõuab helifaile algupärasest asukohast :( Sestap sai esitlus fotokaga filmitud... Ehk mõni arvutitark oskaks asjale lahendust pakkuda?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar