Leivast ja tõest

Täna keerlevad mul peas kummalised mõtted. Mis on tõde- kas otsese vale mitte-rääkimine? Kas asjade poolik esitus? Kas piisab kui vaikida, et mitte valetada?
Minus hakkas korduma kirjakoht- Jh.8:31Siis ütles Jeesus juutidele, kes temasse uskusid: "Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning te tunnetate tõde ja tõde vabastab teid.” Mind hämmastas järsku, et ei olegi öeldud- siis te saate teada, siis te näete fakte vms- te TUNNETATE tõde… Milline kergendus, kas pole?
Fakte saab alati moonutada, kirjaridu saab kustutada ja kleepida aga tõde saab tunnetada. Ja tõde teeb vabaks.
Või peaks hoopis küsima- kes on tõde?
Jeesus on öelnud “Mina olen Tee, Tõde ja Elu”. Kuidas selles valguses on üldse võimalik tõde moonutada või oma suva järgi välja paista lasta nagu me inimestena seda nii sageli teeme. Mõtleme ja kaalume iga sõna, pürgime “poliitilise korrektsuse” poole. Loome mulje. Pildistame seda ühte lihvitud toaseina jättes kõrvale kogu muu lagunenud räga…
Tõde aga pole kunagi lihtne ja kõigile meelepärane. Tõde ei lõpeta alati hästi. Tõde võib viia ristile… Andsime uusaastalubaduse- sellel aastal oleme ausad teineteisega- oleme me selleks ikka valmis?
Jeesus oli/on ise väga tülikas tegelane, konfliktne ja terava keelega. Ei ta lipitsenud, ei ta pugenud. Ei kasutanud hädavalesi. Ei püüdnudki inimestele meeldida. Ei vaikinud ebamugavust tekitava teemaga põrkudes. Lajatas halastamatult alasti tõega. Kas me sellist eeskuju tahamegi järgida?
…
Jõulujutluses räägiti leivast - kuidas see sõna meie keelde on tulnud alamsaksakeelsest sõnast “das Leib” ehk siis “ihu”. “Mina olen Eluleib” , ütles Issand. Me võtame sakramendina vastu Teda, Tema ihu, Teda kui TÕDE. Minu jaoks alati teisejärgulisena tundunud palve- meie igapäevast leiba anna meile tänapäev- omandas järsku hoopis uue ja sügavama sisu: Anna meile Leiba- anna meile Teda- Isa, anna meile Tõde! Nälga ja janu õiguse järele!