Keskses üks

Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud, kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses, ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust.
Üks ihu ja üks vaim nagu te olete ka kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest;
Üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees.
Ent igaühele meist on antud armu Kristuse kingi kohaselt.
Vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus.
/ Kiri Efeslastele 4,1-7.15/

See oleks ilus - kõikjal kristlaste hulgas valitseb ühtsus ja üksmeel, ei ägedaid mõttevahetusi usuküsimuste üle. Ei mingeid etteheiteid, et kristlane nii ju ei tee. Ühtsed kogudused, ei mingeid opositsioonilisi gruppe ja grupikesi. Kõiges valitseb rahu, rõõm ja armastus. Aga Pauluse ütelus “kutsun teid üles...” näitab, et juba sel ajal oli üksmeelsus probleemiks.

Milles on meie üksmeele puudus, oleme ju Jumalaga kohtunud ja usume Temasse?
Siin kirjakohas räägitakse - igaühele meist on antud armu Kristuse kingi kohaselt.
Minu jaoks on siin 13. august 1727 ja Zinzendorfi vaade oikumeeniale tähtis. Vennastekoguduse rajaja mõte on, et iga inimene rõhutab ühte usuaspekti ja sellepärast ta peab minema uskkonda, kus seda sama aspekti rõhutatakse. See ei tähenda, et üks või teine vale oleks, sest kõik see kuulub meie Jumala kujuteldamatu suuruse juurde. See tähendab palju enam - seda, et igaüks oma moel ja viisil peab ja võib Jumalalale au tuua.
Me vajame alandlikku meelt, kannatlikkust ja leebust. Alandlikkust, sest ma ei tea kõike ja kõik ei ole õige, mida ma arvan teadvat. Kannatlikkust, sest ainult siis ma saan teisitimõtlejatega rääkida. Ja leebust, sest mulle on rasked teiste seisukohad, mida ma õigeks ei pea.

Siiski jääb küsimus ühtsusest püsima. Minule on abiks Comeniuse eristus:

olulised, kasulikud ja juhuslikud asjad.
Olulised asjad on seejuures ainult usk, lootus ja armastus.
Kasulike asjade hulka kuuluvad Piibel ja sakramendid.

Ja ainult juhuslikud asjad on need mille üle me sageli nii tuliselt vaidleme – tunnistused või kristlaste elu puudutavad küsimused.
Lihtne see muidugi ei ole. Rahu iga hinna eest ei ole õige. Samuti ei ole õige rahu ilma diskussioonita. Ja see peab olema vastastikune - tähelepanu ja valmidus oma arvamusi muuta. Ja on olemas punkt kust algab hereesia – valeõpetus. Aga see punkt asub erinevatel kristlastel erinevas kohas.

Mis on ühendav usu, lootuse ja armastuse juures?
Keskne on armastus. Jagab usk rahu, lootust, rõõmu ja paremat kooseksisteerimist? Kas Jeesus oma kuulutusega on kesksel kohal? Kas usk aitab inimesel oma isiklikku elu kujundada? Kas tõearmastus on esikohal?
Siis oleme õigel teel, kuigi üksikküsimustes valitsb erisus.

Herrnhuter Bote, 01/ 2008. Christine Pietsch