Nüüd läheb kuumaks /Tn 3/

Aga mis oli siis õigupoolest lahti?
Kuningas Nebukadnetsar lasi ühe ilmatusuure kuldse kuju valmistada ja lasi selle tasandikule üles seada nii, et juba kaugelt tulles võis seda märgata.
Ja suur kuningas kutsus vürstid kokku ja aukandjad ja linnahoidjad linnadest ja kohtumõistjad kohtukodadest ja aardemeistrid.... ja üleüldse kutsus ta kõik maa vägevad kokku. Sest nad pidid andma õnnistuse Nebukadnetsari ülesseatud kujule.
Ja nad tulid kõik, et kuju õnnistada ja pidid end kuju ette ülesrivistama, suure kuju ette mille Nebukadnetsar oli lasknud püstitada.
Ja siis hüüdis hüüdja valjult: see on käsk: kui te kuulete pasunate, harfide, tsitrite ja flöötide ja kõikide teiste pillide häält, siis peate maha langema ja kuldset kuju kummardama, suurt kuju mille Nebukadnetsar püstitada on lasknud. Ja kes ei lange maha ja ei kummarda kuju see heidetakse silmapilkselt tulisesse ahju.
Ja kui kuuldus pillide hääl, langesid kõik maha, inimesed eri rahvastest ja keeltest ja kummardasid kuldset kuju.
Siis tulid mõned mehed ja kaebasid juutide peale:
Kuningas elagu igavesti! Sinu käsk!
Kui kõik pillid hüüavad! Kui kõik nende vägevat häält kuulevad! Siis peavad kõik maha langema!
Siis peavad kõik kummardama: Sinu kuju!
On aga mõned juuda mehed kes ei täida sinu käsku! Nad ei austa sinu jumalat. Nad ei kummarda kuldset kuju mille sa püstitada lasid!
Siis käsib Nebukadnetsar: Tooge need mehed siia! Tooge nad minu ette! Ma tahan neid siin minu ees näha! Ja nad seisid tema ees:
Mis? Te ei taha minu jumalat austada?! Te ei taha minu püstitatud kulset kuju kummardada?! Minu kuju mille ma püstitada lasin?!
Kui pillid hüüavad siis langege maha ja kummardage kuju, kui mitte siis visatakse teid silmapilk põlevasse ahju!
Me näeme, kes see jumal on, kes teid minu käest päästa saab!
Siis vastasid mehed: Õigupoolest ei peaks me vastama, aga kui meie Jumal seda tahab siis ta võib meid päästa: põlevast ahjust, sinu käest oo kuningas, võib ta päästa!
Kui meie Jumal ei taha seda teha, pead sa sellegipoolest teadma, me ei austa sinu kulset kuju ja ei kummarda teda.
( Kirjakoha vaba töötlus)
Ja siis algab kogu teater pihta: 7 kordne ahju kütmine. Ahju, mis on juba niigi kuum. Ülestõus muidu nii vägevas ühiskonnas. Ja ahju lendavad mehed kogu oma riietuse- pükste ja kübaratega, ilma mingi viimase hetke reservatsioonita .
Nende tegevuse eesmärk- ole tülikas, ole liiv, mitte õli maailma masinavärgis. Kui aga siis südametunnistus küsib, kui hirmunud hingenatuke elu külge klammerdub: Kas see on õige mis ma teen? Kas ma ilmaasjata ei sea oma elu ohtu?
Kõik teised tegid ju ka kaasa! Keegi ei leidnud selles midagi! Kui kõik kaasa teevad ei saa see ju vale olla?
Ei, nii lihtne see ei ole.
Siin on keskne küsimus : Kas meie tõuseme täna üles?
Millisete vägevate asjade ees ei lange me täna põrmu?
Või oleme oma ühiskonnas mugandunud?
Nüüd läheb kuumaks! Kuna peab jälle mõtlema, sekkuma ja kindlaid piirjooni seadma hakkama!
Et me jälle järgi mõtleme, et meile jälle selgeks saab, mida me tegelikult teeme (kui me enam midagi ei tee), et me veel märkame kus meie ligimesel king pigistab.
Mitte muutuda pealiskaudseks, leida julgust.

“Te arvate, et 21. sajandil on ju kõik teisiti? On selliseid unistajad, kes arvavad, et on ainult üks õige usk? Olete selline, kes arvab, et seda juhtub ainult üksikutega? Ahjus lõppevad nende segased unistused. Ahju suitsus hajuvad nende teooriad. Ahjus läheb kuumaks- tõeliselt ebamugavalt kuumaks.”

Issand, halasta ja julgusta: Ohvreid, keda elu kägistab, kes on klammerdunud argipäeva köidikutesse, kellele häbematus näkku lõugab ja hirm juukseid sasib.
Issand, halasta ja julgusta: Mittemidagitegijad ja kõrvalevaatajad, keda puuriv valu piinab, kes oma võimalusi ei tunne, kes oma kätega silmad katavad selle asemel, et sekkuda või abiks olla.
Issand, halasta ja julgusta: Arglikke, kes tõusta tahavad, aga kellede põlved nõrgaks muutuvad, käed värisevad, hingamine seiskub ja hirm kõiki lihaseid halvab, nii et nad oma pea kindlalt liiva alla peidavad.
Issand, halasta ja julgusta: Meie kõiki, sest eneseleidmine teeb meile raskusi, oleme keset elu segaduses ja ebakindlad. Aita meid tõusta, vastu astuda ja kujundada oma elu Sinu tahtele vastavaks.
Elavalt-erksalt ja jõuliselt ja teravalt – sest ka tänase päeva kohta kehtib: Nüüd läheb kuumaks!

tõlkinud Lui Remmelg,

v Christoph Fischer Herrnhuter Bote 09/2007

Tänapäeva kümme käsku

See on üks mõtlemapanev lugu Hiiu lehest (tellijad ilmselt juba lugenud) , kus kaaskristlane on oma arvamust julgelt avaldanud...Postitan siia ka, sest me kõik oleme ju lastega ja kooliga tihedalt seotud. Mõtlemisainet jätkub, väiksematest ja suurematest palveteemadest rääkimata...

Mt 5,17-20

A.Benigna Carstensi jutlus 29. aprillil 2007 Vennastekoguduse 550 aastapäevaks Herrnhut`is tekstile: Mt 5,17-20

Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma.
Tõesti ma ütlen teile,ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud.
Seda, kes iganes nendest käskudest ka kõige pisema tühistab ja teisi sedasama tegema õpetab, hüütakse kõige pisemaks taevariigis. Kes aga selle järgi teeb ja õpetab, seda hüütakse suureks taevariigis.
Sest ma ütlen teile: Kui teie õigus ei ole märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma, siis te ei saa taevariiki!

Armsad vennad ja õed,

Juubelid ei ole mugavad “asjad”. Ka reformatsiooniaastapäevad ei ole seda. Tahaks paar rõõmsat päeva korraldada ja lõpuks oled küsimuse juures, mis kiriku asutajatel oli: “On see, mis me siin omame üldse veel Kristuse kirik?”
Üks ohtlik küsimus, äärmiselt lõhestav (kirikut) küsimus. Aga samas väga vajalik küsimus. Sest tänu sellele, et ikka ja jälle leidub noori inimesi, kes kõigega harjunud ei ole või et juubelite eel kohtume küsimusega ja järele mõtleme, ei hakka me koguduse, kiriku tänast seisukorda kiiresti normaalseks, ainuvõimalikuks ja seega õigeks pidama. Ja harjume me selliste asjadega millega me tegelikult harjuma ei peaks.
Jeesus oli ju tõesti oma aja radikaal. Ühest küljest ta eirab tolleaegseid ettekirjutisi, teisest küljest on ta nõudmistes maksimaalne.” Kui keegi teid paremale põsele lööb...”. See on “parim õigus”, mitte see õigus, mis ütleb: No nii tõsiselt ei ole seda ka mõeldud. See on õigus, millel ei ole varuks 1001 “aga”, vaid mis lihtsalt teeb, mida Jumal tahab. “Sest taevariik on lähedal”
Aga kas tõesti, nii lähedal, kui taevariik siis näis, ei olnud ta siiski. Igaljuhul mitte avalikult ja kõigile nähtav taevariik. Te tunnete kindlasti seda tuntud ütelust. “Jeesus jutlustas Jumalariigist ja tuli kirik.”
Kristlased pidid peale ülestõusmissündmusi end sisseseadma - teadmata ajaks. Nad pidasid jumalateenistusi ja leidsid selletarvis rituaalid, nad alustasid elumajades ja ühel ajal ehitasid katedraale, nad olid teoreetiliselt kõik preestrid ja ometi moodustasid hierarhiad. Ja Jeesuse radikaalsed käsud kehtisid veel üksnes väljavalitute kohta, näiteks munkade kohta ja ühel ajal enam ka mitte nende kohta.
Aga enne kui jälle kirikulooga tegeleme: Kui kaugele me oleme tegelikult Jeesuse parimast õigusest läinud?
Ka meie ei ela nii nagu tuleks homme taevariik. Me muretseme oma pensionisammaste pärast, kogudusena selle sissetulekute pärast, ei üüri kellelegi tasuta ruume. Aga ka eraelus: lahutused ei ole meie hulgas mingi haruldus, oma surnuid me matame - mida Jeesus teatud olukorras enam tarviliseks ei pea.
Kas me peaksime 550 aastat peale vennastekoguduse algust jälle mõtlema päris uue alguse peale? Välja ühiskonnast, mis meid ahvatleb üleliigse tarbimise ja sellega kaasneva ebaõiglusele kaasaaitamissega?
Maal saaksime ehk nõnda elada nagu Jeesus seda nõudis? Kas hakkaks siis õiguse päike Jeesuse kirikule paistma?
Õdede ja vendade vastus 1475 oli tõesti- tagasi loodusesse, tagasi algkoguduse juurde.
50 aastat peale koguduse moodustamist tõdeti, et tee –“Välja maailmast” on tupikusse jõudnud. Üks vendadest oli seebikeetja. Ta ütles, et ta ei saa maal elada ja põhjendas seda: “ Lehmad ei söö ju seepi”. Võimalikuks sai samm tagasi ühiskonda, aga tõdeti midagi sügavamat: püüdlus on teha seda mida Jumal tahab, parem õigus vajab aga ükskõik, kus me oleme, muud.
Ta vajab, mida me armulauas pühitseme: Jeesus ise peab meile ikka ja jälle osa oma õigusest andma. Tema oli see kes tõesti põse keeras. Tema oli see, kes vaatamata oma radikaalsusele kellegi vastu vägivallaga ei läinud vaid ka oma vaenlasi armastas. Tema söömaaeg on märk sellest, et me kõigi oma läbikukkumistega jälle tagasi Jumala juurde võime tulla. Jeesus sõi jüngritega, kellest ta teadis, et nad tema radikaalseid nõudeid ei suutnud täita. Jeesus on meiega õhtusöömaajas.
Kui esimesed vennad ja õed Jumala armastust Jeesuses Kristuses ja mitte enda järelkäimist õndsuse alusena ära tundsid, siis olid nad vabad välja maailma minema. Et Jumal Kristuses õigeks mõistab, see andis neile vabaduse. Tegi niisiis, armsad vennad ja õed õiguse usust, õiguse, millest Jeesus räägib, mittevajalikuks? Kas me ei peaks enam esitama küsimust, kui kaugele me Jeesuse kuulutusest oleme läinud?
Ikka ja jälle on kristlased ütelnud, et kuna see üldse ei lähe ja kuna mitte teod vaid usk õigeks teeb, ei pea me seda nii täpselt võtma.
Aga Jeesust ei ole me siis kindlasti õieti mõistnud. Ja ka vanasid vendasid mitte. Nad ei tahtnud neid õigusi teienteise vastu mängida.
Seebikeetja oma lehmadega avas nende silmad ühes punktis, mille liikumised “tagasi Jeesuse juurde” tähelepanemata jätavad.
Nagu Jeesus eluajal ei kuulutanud igavesi tõdesid vaid situatsioonist rääkis, siis ka täna ta ei hakkaks lihtsalt kordama, mida ta siis ütles. See tähendab,et meil tuleks kogu jõuga seda otsida, mida Jeesuse toonased sõnad täna meie jaoks tähendavad. Või teisiti. Küsida:” Mida ütleks Jeesus selle kohta?” Ja seda siis ka järjekindlalt teha.
See tee on komplitseeritum, kui lihtsalt Sõna 1:1 võtta. Aga see on ainuke viis kuidas Jeesus saab selles otsustajaks, mida me siin praegu teeme.
Konkretiseerime. Me vaatame üleolevalt islamiusuliste pearätikutele ja mehe naise suhtele islamis. Seda me ei või, kui me Jeesuse sõnu tõsiselt võtame. Me oleme uhked oma vennaliku suhtumise üle koguduses. Mida ütleb Jeesus oma mäejuluses? Mis on selles erilist, kui te omi õdesid ja vendi armastate, armastage ka teisi ja mitte teoreetiliselt.
On inimesi, kes meid tõeliselt ärritavad. Kas meile ei lähe üldse korda, mida Jeesus selle kohta ütleb? / Aga mina ütlen teile: igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, .../.
Olge siis täiuslikud nagu teie taevane Isa on täiuslik!
Kas me siis oleme täiuslikud? Või ei puutu see meisse. Üleolevalt jätame selle täiuslikkuse teema nendele, kes tegudega tahavad midagi teenida.
See ei ole mingi õuduspilt mille Jeesus oma mäejutluses meie silme ette maalib. See on pilt kooselust, mis on kantud kaaslase respekteerimisest ja vastutusest, kus kaaslasega hästi räägitakse, kus ka kõrvalejäänut kui eestseisjat austatakse.
Armulaud, osadus Jeesus Kristusega Tema lauas ja lohutav sõna andestusest on nende jaoks, kes Tema järgijad tahavad olla, mitte nende jaoks, kes seda kõike nagunii tõsiselt ei võta.
Aga armulaud on ka äärmiselt vajalik. Sest ilma selleta, ilma Kristuse vere ja õiguseta jõuame me peagi oma õiguse piiridesse. Paljud radikaalsete kristlaste grupid on sinna jõudnud.
Ka meie böömi vennad olid oma algusaegadel selles punktis, kus juba rõõm ühest lillebuketist loeti liigseks ilmalikkuseks ja Jeesusest kaugenemiseks. Püüdlemine täiuslikkusele Jumala tahte järgimises, muutis kogu tegevuse rõõmutuks asjaks, kaugenemiseks inimestest. Kui meil on ainult meie õigus siis oleme varsti lõpus.
Avastus, et Kristus ise meid õigeks teeb, tõi vennad ja õed sellest raskest punktist välja.
Kogu jõuga, aktiivselt ja väsimatult uurida, mida Jeesus täna ja siin teha tahab. Sellepärast ta ütleb: “Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele”
Aga oma janu ja nälga ei suuda me ise kustutada.
“Sest nemad saavad küllaga” /”Sest nemad rahuldatakse” (1968. aasta Piibli tõlge)
See on jälle Jumala töö.
Aastapäeva juhtlause on:” Jumala poolt kutsutud- inimeste juurde”.
Kõik see, Jeesuse järgimine, kirik, õigus, armulaud ei ole midagi mida me pidulikult ainult endale pühitseme. Ka sellepärast pidid õed ja vennad minema välja külaühiskonnast linnadesse.
Sellepärast peame ka meie, kui vennastekogudus, alati oma “taldrikuäärest” kaugemale vaatama ja veelgi enam.

(Tõlkinud Lui Remmelg)

Herbert Tuulik 80!

Tervitame "ülemise korruse rahvana" meiegi Luguse kogudusevanemat pildil olevate kaunite Karina valmistatud (ja meie ühist kingitust sisaldavate) kaartide ja kimbuga ning pühapäevakooli sünnipäevalaulukese sõnadega:
"Jeesus Sind armastab, väga palju armastab, tahab õnnistada Sind juhtida ja varjata!"

Õnnistatud sünnipäeva!

Õp 11:25 Hing, kes jagab õnnistust, kosub,ja kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse.

Luguse pühapäevakooli suured ja väikesed.

TÄHELEPANU:KEELEÕPPE VÕIMALUS!

Käina Päevakeskuses alustavad sel sügisel tööd keeleõppeklubid lastele ja täiskasvanutele.Täiskasvanud on oodatud rootsi keelt ja prantsuse keelt õppima.
Lastel (~4-7a) on võimalik õppida inglise keelt ja vene keelt (viimases rühmas on palju vabu kohti!).

Uurimuste kohaselt saavad lapsed varajases eas võõrkeelte õppimisest suurt kasu. Neil on loomulik kalduvus omandada keelt. Lastel rohkem aega õppimiseks ja nad saavad keelelisi ja kultuurilisi kogemusi, mis edendavad nende üldist arengut: kognitiivset, sotsiaalset, kultuurilist, akustilist, keelelist ja isikuarengut. Paraneb ka otsustus- ja osalemisvõime ning suureneb eneseusaldus.
Kaasaegses mitmekultuurilises ühiskonnas tuleb võõrkeelte valdamine kõigile kasuks. Miks mitte pakkuda lastele võimalust tutvuda võõrkeelega läbi mängu ja meisterdamise, omaealiste seltskonnas suheldes!
Keeleõppele lähenetakse mänguliselt, nii et keel omandatakse märkamatult. Keskendutakse suhtlemisele, suulisele eneseväljendusele. Tähtis osa tunnist on mängudel, meisterdamisel. Iga tunni kohta saab laps töölehe, mis aitab õpitut kinnistada ja kodus meenutada.

Õppetöö algab oktoobris.

REGISTREERUDA 14. SEPTEMBRIKS Käina päevakeskuse perenaise telefonil 5147202

Kooli-ja lasteaia-aasta alguse puhul: LAPSEVANEMAKS OLEMISEST

Pole olemas kiirteed heaks lapsevanemaks saamiseks. Tänapäeval on töös palju jõudusid, et teha laste kasvatamist keerukaks. Meie avatud ühiskonnas on lapsed segaste sõnumite paljususe keskel. Sellistes olukordades on alati hea mõtetega minevikku tagasi pöörduda. Muidugi leiab vastuseid Piiblist, eriti näiteks õpetussõnadest. Juudi-kultuuris on perekonnal ja laste kasvatamisel alati väga oluline roll olnud. Järgnevad punktid, mis puudutavad laste kasvatamist ja vanemaks olemist, on pärit (tänapäeva) ortodoksi juutidelt ja tõlgitud siit.

• Kõige tavalisem kaebus, mis psühholoogid lastelt kuulevad, on see, et nende vanematel pole aega nende kuulamiseks ja nad ei leia aega koos olemiseks.
• Saa ei saa olla heaks eeskujuks oma lastele, kui sa kardad neid.
• Heaks vanemaks olemine nõuab samamoodi aega, annet, energiat ja mõtlemist, nagu iga täistööajaa töö.
• Head lapsevanemad õpivad oma lapsi tundma, osaledes aktiivselt lapsi huvitavates tegevustes.
• Lapse esimesteks ja kõige tähtsamateks õpetajateks on tema vanemad. On tähelepanuväärne, et heebreakeelne sõna „lapsevanemad” „horim ja „õpetajad” morim on väga sarnased ja mõlemad tähendavad „õpetama, juhendama”.
• Mida rohkem aega me veedame oma lastega koos, seda suurem on tõenäosus, et oleme nendega koos ka siis, kui elus tähtsad olukorrad ette tulevad.
• Ekspertide poolt kirjutatud „Kuidas...?” raamatud lapsevanemaks olemise teemal võivad kedagi aidata, kuid vanemaks olemine on liiga tähtis vastutus, et seda ekspertide kätte usaldada.
• Laste kasvatamine eeldab aktiivsust. Vanemad peavad õppima oma lapsi tunnustama, näitama üles heasoovlikust, õppima vajadusel „ei” ütlema, piire seadma, respekteerma lapsi, õpetama neile vastutust, olema realistlikud ja õpetama neid isikliku eeskuju varal.
• Headus pole loomulik või kaasasündinud omadus. Inimesed ei sünni headena. Kuid nad võibad kasvada heaks, õppides seda läbi heade eeskujude.
• Tee tulevikuplaane, sea eesmärke oma lastele - milliseid väärtusi tahad oma lapses näha ja millise inimesena sa teda tulevikus näed.

(Minuni on jõudnud teisigi lastekasvatusega seotud mõtteid ja kirjutisi juutidelt ja kristlastelt, jõudumööda püüan neid tõlkida ja siia riputada.)