Kes on sõber number üks
selge nagu ükskord üks
see, kes tormab kasvõi tulle
kui on tarvis päästa sind,
hüppab vette järel sulle
teades mis on elu hind
valab verdki sinu pärast
pikalt mõtlemata, miks
päästab jääl sind, sellepärast
ongi sõber number üks.
Seda luuletust õpetati lasteaias, kus käisin. Veidi suuremana sisendas samu mõtteid sõprusest minusse üks laul musketäride filmist, mis on olnud alati minu lemmik, kirjeldamamaks ka tõelist sõprust... Selle laulu refrään kõlab nii:
„Когда твой друг в крови,
А ля гер ком, а ля гер(о),
Когда твой друг в крови,
Будь рядом до конца.
Но другом не зови,
На войне, как на войне
Но другом не зови,
Ни труса, ни лжеца.“
Nii olen ikka arvanud, et sõna sõber on midagi püha- keegi, kes on nagu sinu oma hinge teine pool teises kehas. Ja et tõelisi sõpru ei saa olla seega palju rohkem kui üks. Mul ei ole olnud kunagi mingit hierarhiat, et kes on parim sõber ja kes lihtsalt sõber jne. Sõber on sõber.
Ja see suhtumine on mulle olnud samas ka komistuseks nagu ma seda nüüd näen.
Teistel inimestel on „sada sõpra“ (nagu slaavi vanasõna ütleb- „ära oma sadat rubla vaid sadat sõpra“) Minu jaoks see ei toiminud, see lahjendanuks sõpruse millegiks väga lahjaks lurriks.
Minu jaoks on sõprus pühendumine, tõeline valmisolek teise eest läbi tule ja vee minemiseks. Aga asja inimlikkus tulebki ilmsiks siin- inimesena ma ootan ju siis, et ka minu sõber oleks sama sada protsenti pühendunud mulle, mitte ei omaks sadat sõpra...
Korraga aga selgis mulle, et Jumala printsiip sedapidi ei tööta, et „vorst vorsti vastu“. Jumala riigis peab küll end sada protsenti ja pealegi kuni ristisurmani andma kellegi eest, ohverdama kogu oma elu ja armastuse ning seda tegema teadmisega, et sa ei pruugi mitte midagi vastu saada!
Rahaasjades on see printsiip mulle olnud aastat kümme selge. Maailmas ehk inimeste äris loodetakse saada sealt vastu, kuhu investeerisid ja pealegi veel kasuga. Jumala riigis aga investeerid ilma tagasi lootmata ja samas võid saada hoopis teisi kanaleid pidi Jumalalt vastu õnnistusi, mis sinu vajadused katavad ülikülluslikult.
Sõpruses- armastuses kehtib see sama printsiip... Armastada tuleb ennastunustavalt ja –ohverdavalt kuid mitte vastuarmastust looteski. Mitte vaadates armukadedusega kuidas armastatu valib ikka ja jälle kellegi teise, eelistab teisi sinule ja võtab sind enesestmõistetavusena, mis võib olla lõputult ooterežiimil...
Kes meist inimestest küll sedasi armastada suudaks?
Tegelikult on asi veel imelikum. Tegelikult ikka tuleb Jumalariigi printsiibi järgi „vorst vorsti vastu“ küll ja armastus tagasi samast allikast. Kuidas nii?
Kui me mõistame lõpuni, et me anname just Jumalale (olgu siis oma raha või armastuse), et me vähematele vendadele head tehes teemegi head Jeesusele. Siis me ka saame aru, et kõik hea mis meie eludes on ja meiega juhtub tuleb vastu täpselt samast allikast- Jeesuselt, Jumalalt ning pole mingit vahet kas ta kasutab samu kanaleid ja inimesi või kedagi teist ja hoopis ootamatut.
Siis me näeme, et meil on siiski see igatsetud üks ja ainus Tõeline Sõber, kes meie eest on ohverdanud kõik ja enamgi veel. Ja juba enne kui meie üldse midagi ohverdanud oleksime. Peame vaid olema avatud ja valmis nägema igas meie elusündmuses Jumala kätt ja juhtimist eesmärgini, mille Tema meie elule on andnud.
Kui me, suunates oma pühendumise ja truuduse ja kogu suure sõpruse inimesele, ootame temalt sama vastu, siis ei tee me üksnes iseenesele karuteenet vaid paneme oma sõbra kaela ületamatult raske koorma- ootame temalt ebainimlikult suurt tasu, ootame, et ta käituks nagu Jumal... mõni ime siis, kui me nõnda sõbra selgroo murrame ja viimaks kalli inimese oma elust kaotame. Mina olen mitu korda elus selle reha otsa astunud, enne kui mõistsin oma viga.
Veel enam- me peaksime teenima igat õde-venda samasuguse ennastohverdava armastusega (mitte ainult ühte väljavalitud sõpra)... Siis alles saab meie ustavus ja armastus tõelise sõpruse mõõdu.
Nagu täna Lugusel oma kõnes vend Peeter rääkis- "kas meie sarnasus Jumalaga peaks väljenduma enesekesksuses ja teiste üle valitsemises? Ei sugugi, vaid Jumala sarnasus meis saagu nähtavaks selle kaudu, et me anname endast maksimumi teise heaks ja võtame eeskuju Jeesusest, kes ei tulnud mitte valitsema vaid teenima."
Üks armas sõber tuletas mulle hiljuti meelde, et „tegelikult on ju iga päev sõbrapäev“. Nii on.
Iiob 22: 21Saa siis Jumalaga sõbraks ja ole rahul, nõnda sa saavutad õnne!
AAMEN
