Kui Jumal lubab, toimub Vennastekoguduse Pühalepa palvemajas laulutund teisipäeval, 21. juulil algusega 18 00.
Kuu loosung: Rõõmustage Issandas! Fl 3,1.

Mehisest mereretkest koos Paulusega (kaldalejäänu pilgu läbi)

Poisid on täis tulist kärtsu,

karjuvad ja löövad särtsu.

Kui nad oleks paid ja tuid,

saaks topelt portsjon tüdrukuid.

Poisi hing on nagu süsi.

Pingis paigal poiss ei püsi.

Hoidku teised konte, luid,

poiss las ronib mööda puid.

Sisse, otsa, peale, alla,

uksed lahti, aknad valla!

Hoog ja jooks ja tõus ja lend,

neile iga poiss on vend!

Siis on poisid vaiksed, visad,

kui nad ise kord on isad.

Mõistmist hingekosutavat

poegadele osutavad.

Kannatavad naerdes ära

oma poiste põrgukära.

Närv on neil kui raud ja nikkel

kui nad kaevad poiste trikke.

(Ellen Niit "Poisid ja isad")

Sellel nädalavahetusel leidis aset meie pühapäevakooli ühe poisterikkaima pere eestvedamisel Luguse ja Nurste pühapäevakoolide ühine POISTE RETK "Koos Paulusega". Hirmus tore mõte ja ettevõtmine, mida nii mõnigi poiss hingevärinal ootas ja igatses- sest eks peredes, kus ülekaalus piigad, tekitas ju minekumõte ka küsimärke, naishingedes ehk pettumustundeid ja solvumisigi... Ja nii mõnigi perepea, pidi peretu Pauluse asemel naisemehest apostel Peetruse kombel kohustuste tõttu retkega loodetust hiljem liituma... Aga peakorraldajal- Luil- teadagi jätkus selgroogu jääda meelekindlaks ning seista vapralt vastu peaaegu kõigile paljudest neidude-naiste katsetest end meesteretkele kaasa sokutada. Ja see otsus tasus end igati ära!!! Mida kõike retkel tehti, mitu paari jalatseid rännates läbi leotati ja milliseid uusi asju õpiti, seda teavad retkelised mõne aasta pärast pareminigi, praegu säravad matkasellide silmad nii tassitud raskuste, ületatud ohtude (libedatest merekividest rajast varvaste ees looklevate rästikuteni), telkimisest, landiloopimisest ja öösi võrguga merest püütud kalasaagistki. Pühapäeva pealelõunaks aga jõudsime kõik rõõmsalt (nagu apostlid omal ajalgi) tõdemusele, et pole siin ei Paulust ega Peetrust- kõik kõiges on siiski Kristus ja Tema pääste- ja rõõmusõnum, ning Teda tänades me üheskoos Külama linuvaatlustorni all varbaid leotades lõpupiknikku pidasime ja retke aluseks olnud Pauluse esimest misjoniretke meenutasime. Tänu Jumalale selle ja ka meie poiste esimese eduka retke eest!
Eks enamus pilte talletasid poisid oma mällu, selle rõõmu toredast retkest, mida teelesaates ja vastu minnes kinni püüdsime, panime meie pühapäevakooli albumisse ka.
Aga mis veel tuleb hämminguga ütelda isade tubliduse kohta- juba lõpulõkke süte juures arutati uue laagri plaane!!!

POISTE RETKEL JA PÜHAPÄEVAKOOLI TUNNIS OSALEJAD !!!

Koguneme POISTE RETKEKS Liivalaukasse, riietuskabiini lähedusse laupäeval kell 16 00.

Kaasa: seljakott, magamiskott,telk, tass, kauss, lusikas, 1/2 liitrit vett,võileib laupäeva õhtuooteks ja snäkk pühapäeva lõunaooteks, ilmale vastav riietus, kummmikud, Uus Testament.

PÜHAPÄEVAKOOLI TUND toimub linnuvaatlustorni juures pühapäeval peale lõunasööki, orienteeruvalt kella 3 paiku.

Oodatud on kõik huvilised, ka need kes retkel ei osalenud.

Soovitatav tekst läbilugemiseks - Apt 13, 1 - 14,28.

Poiste retk

Kui Jumal lubab, toimub 11. ja 12. juulil
Luguse ppk poiste retk "Koos Paulusega"
Liivalaukast Jäbuse laukasse.
Pühapäevakoolitund tund toimub linnuvaatlustorni juures Külamal 12 juulil.

Jälgi lisanduvaid teateid!

info: Lui Remmelg, tel.56490254

VALVAKE, SEISKE USUS, OLGE MEHISED, SAAGE TUGEVAKS! KÕIK TEIE TEOD SÜNDIGU ARMASTUSES! / 1 KR 16, 13/

Selle kuu loosung vennastekoguduse kalendri järgi on Pauluse 1.kirjast Korintose kogudusele, selle kirja lõpuosast. Valvake, seiske usus, olge mehised, saage tugevaks! Kõik teie teod sündigu armastuses. See on Pauluse üleskutse kogudusele. Eriliselt rõhutatud sõnum, mis jääb kõlama viimasena. Üleskutse on VALVAKE. See tähendab olge ärkvel, ärge uinuge. Valvamisel olge mehised, tugevad. Samas on täpsustus, et mitte igasugune tegevus, mis on küll seotud valvamisega ei ole hea. Kõik teie teod sündigu armastuses. See on üsnagi maksimalistlik. Aga seda peaksime ikka meeles pidama ja selle pärast palvetama, selle poole püüdlema.

Jeesus käsib meil armastada oma vaenlasigi. (Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase isa lasteks- tema ju laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Mt 5, 44- 46)

Või armastage oma ligimest nagu iseennast. Mõelgem selle peale. Oleme seda üleskutset ju nii palju kordi kuulnud, et me seda kuuldes tegelikult ei kuulegi. Vähemasti minuga on küll nõnda. Aga teinekord jääd mõtlema, mida see õigupoolest tähendab, armasta oma ligimest nagu iseennast, mida sellega mõeldud on ja kas mina ikka suudan oma ligimest (olgu see kes tahes) armastada nagu iseennast. Kui meil hästi läheb ja muresid vähe on siis ehk ei olegi kuristik siin nii sügav. Aga teatud situatsioonis tõuseb päevakorda vanarahva ütelus – oma särk on ikka ihule ligemal.

Viimasel ajal on mul silma hakanud diskussioon nn õige õpetuse ja vennaarmastuse vahekorrast. Üks pool väidab, et me ei peaks rahu nimel leplikult suhtuma kristlikku õpetusse, mis meie uskkonna meelest õige ei ole. Ikka „õige“ õpetus enne ja siis saame ka vendadega rahus elada. Õnneks ei ole uskkondade vahelised suhted meie päevil vähemasti siin Eestis, ka Hiiumaal, mitte eriti pinevad. On olnud hulga halvemaid aegu. Seda silmatorkavamad on üleskutsed vastasseisuks.

Sageli sõltub sellest millisel seisukohal on koguduste vanemad, jutlustajad, kas erinevad kogudused elavad rahus teineteise kõrval või valitseb sallimatus. Üksikute inimeste, eriti teiste poolt arvestatavate inimeste hinnang, suhtumine võib väga paljusid mõjutada. Kas mina olen see kes lepitust ja armastust otsib või olen ma näpuga näitaja, halva ja lahutava rõhutaja, parastaja?

Kas ma armastan oma ligimest nagu iseennast? Ka kristlik vend teisest kirikust, kogudusest on ligimene, Jumala loodu. Ka temas on jumalik osa.

Ralf Luther on ütelnud:“ Armastus loodab kõik; ta ei või loobuda ootusest, et kaasinimene, olgu ta eksinud kuitahes kaugele, ometi kord pöördub tagasi oma algallika juurde. Lootusel ja usaldusel, mida inimene vaikides kannab oma südames teise pärast on vägev jõud kõrvaldada eelarvamusi ja kiskuda maha vaheseinu.

Kui tänases epistli tekstis ütleb püha Paulus, et me oleksime kindlad usus, mehised ja tugevad siis lisab ta, et meie teod peavad sündima armastuses. Meie kindlus usus, õpetuses ei saa kõrvale tõrjuda armastust ligimese vastu ehk kui tuua see argipäevsituatsiooni- meie head, rahumeelset kooselu, läbikäimist, suhtlemist ei tohiks rikkuda erinevad arusaamised, kombed, piiblitõlgendused, usutunnistused. See ei tähenda muidugi, et meil ei ole õigust oma seisukohtadele, et me peaksime käime kõik ühes koguduses. Paraku on sageli nõnda, et kui me mingi seisukoha omaks võtame, või ütleme, et Jumal ise on mulle selle teadmise andnud, mulle ilmutuse saatnud, mulle südamesse pannud siis muutume teiste käsitluste, arvamuste suhtes tõrjuvaks, kui mitte vaenulikuks. Üks kirikuõpetaja ütles mulle kord, et kui inimene arvab end tõde teadvat siis muutub ta kurjaks. See võib nähtavasti tõesti üsna kergesti nõnda juhtuda. See väide on aidanud mind ka selgust saada küsimuses, miks minu jaoks väga oluline ja armas inimene, kes oli ka pühendunud usuinimene, ometi nii kuri oli.

See mis kristlikke kogudusi eristab on tegelikult vähene. Otsigem seda ühist osa ja toogem see välja. Otsigem teid, kuidas saaksime kristlastena tõepoolest lähemale armastuse kaksikkäsule või tänasele sõnale – kõik teie teod sündigu armastuses.

Laulutund toimub, kui Jumal lubab, teisipäeval, 16 juunil kell 18 00 algusega vennaste Pühalepa palvemajas.
Toetume juunikuu loosungisalmile: " Valvake, seiske usus, olge mehised, saage tugevaks! Kõik teie teod sündigu armastuses! / Ap 10,34-35/

Õnnistatud Nelipüha!

"Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni. Sest see tõotus on antud teile ja teie lastele ning kõikidele, kes on eemal, keda iganes Jumal, meie Issand, enese juurde kutsub."

Ap. 2:38, 39

Nelipühipäevil olid jüngrid koos ühel meelel. Tänagi olime kogunenud pisukese karjukesena Lugusele. Arutasime, milline on see meelsus, millesse sai tulla Lohutaja?
Kristus on Kuningas. Kuningana oleks olnud tal õigus tulla enese oma nõudma. Tema aga ei arvanud end ülemaks lihtsaist, patustest, põlatuist. Ta võttis orja näo, kummardus pesema teeltlomuseid määrdunud hingi... meie uhkuse, kadeduse, paadunud südamed viis ta kuulekana ristipuule. Meil on kahju, Issand. Me tahame muutuda!

Mu ideaal ja täius, kes väärib imetlust.
Sa oled, Issand Jeesus, täis puhtust, armastust.
Su palet okaskroonis ma tahan vaadata,
ja tahan töös ja sõnas Sind kõiges järgida.

Las minu südant täita Su kaunis alandus.
Las iga vaenlast võita Su vägev armastus.
Nüüd saa mu elus suureks, et poleks näha mind.
Su varjus jääksin väikseks, et nähtaks ainult Sind.

Su külge jääda tahan, Su sisse sulada;
veel aga enam palun: jää Sa mu sisse ka!
Siis omandab mu loomus Su armutäiuse
ja mina Sinu armus jään ikka Sinule.

Evangeelsed laulud 141