Jeesus näeb kõige väiksemaid
Ja nad tõid tema juurde lapsukesi, et ta neid puudutaks. Aga jüngrid sõitlesid toojaid. Kui Jeesus seda nägi, läks ta tusaseks ja ütles neile:”Laske lapsukesed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest niisuguste päralt on Jumal riik! Tõesti ma ütlen teile, kes Jumala riiki vastu ei võta nagu lapsuke, see ei pääse sinna sisse!” Ja ta kaisutas neid ja pani oma käed nende peale ja õnnistas neid. /Markuse 10, 13- 16/
“Lasteevangeelium” pöörab idamaa arusaamad peapeale. Jeesusega, Õnnistegija ja jutlustajaga, kes lapsi armastab on kõik korras. Aga et Ta jutuajamise täiskasvanutega katkestab, kui lapsed tulevad – seda ei ole küll kunagi olnud. Tõepoolest – üks ebaharilik evangeelium.
Aga ka sellesse maailma, kus mina olen üles kasvanud ei sobi selline käitumine.. Lastena pidime ikka ootama. Kauplustes pressisid kiirustavad täiskasvanud ennast ikka etepoole. Hommikul bussiga kooli sõites oli sama lugu ja nii pidime me alati seisma. Ja hambaarsti juures saadeti meid röntgenilaborisse ootama, kuna ootesaalis ei olnud piisavalt ruumi ning vahest unustati meid seal täitsa ära.
Jeesuse juures on kõik teisiti. Seda tean ma juba pühapäevakooliajast. Seal on lastel eesõigus ja täiskasvanud peavad ootama. Laste jaoks – puhas evangeelium!
Kui me ajaloole vaatame siis märkame, et see ei ole üldse lapsi arvestades kirjutatud vaid täiskasvanute jaoks. Mitte sõnagi lastest. Jutt on ainult täiskasvanutest. Lapsed tunnevad ise, et Jeesus nende jaoks seal on. Täiskasvanud peavad kuulma:”Laske lapsukesed minu juurde tulla.”
Jeesus on pahane, sest jüngrid on jälle üliagarad. Nad püüavad lapsi eemale saata, kun ajatakse ju tähtsaid jutte. Nemad ei saa nagunii aru neist Jeeuse ja variseride vahelistest arutlustest.
Jeesus näeb aga asja teisiti. Armsad jüngrid, te ei mõista, laske lapsed siia tulla. Kirjatundjad võivad ära minna, sest lapsed kuuluvad Jumala riiki.
Jüngrid on sellise korralekutsumisega ehk harjunud, aga inimeste jaoks, kes Jeesusega just rääkisid võis see haavav olla. Nad olid Jeesusele just selliseid toredaid komplitseeritud küsimusi esitanud ja Jeesus oli nendega rääkima hakanud ja just nüüd tulevad lapsed.
Kirjatundjad said oma vastused ja tahtsid nüüd nähtavasti arutada, kellel on Jumala juures paremad väljavaated. See tähendab - nad teadsid juba seda - loomulikult Piiblit tundvad ja moraalselt laitmatud nagu nemad seda on. Aga just siin on Jeesuselt üllatav vastus:Lapsed! ”Kes Jumal riiki vastu ei võta nagu laps...”
Seda ei ole kerge mõista. Lapsed ei ole just palju õppinud, elu raskustes ja usuküsimustes ei ole neil veel mingeid kogemusi. Lapsed on kärsitud, võivad üsnagi egoistlikud olla. Jeesus, kas Sa ei tea seda? küsiksid nad.
Jeesus teab seda kõike. Ta ei ole ka ütelnud, et lapsed on paremad inimesed, targemad või süütumad, kui täiskasvanud. Ta ainult ütles: lapsed on eeskuju. Suure enesestmõistetavusega lasevad nad endale kingitusi teha. Nad võtavad selle vastu, mis neile pakutakse. Täiskasvanud seevastu peenutsevad: See ei oleks ju vajalik olnud, ei seda ma ei saa küll vastu võtta. Kuidas ma saaksin seda kõike tasuda? Nii räägivad nad, kui neile midagi kingitakse.
Kas te olete seda lastelt kuulnud? küsiks ehk Jeesus. Võib olla nende laste suust, kes juba nii suured on, et täiskasvanulikult püüavad käituda. Lapsed võtavad ilma mõtlemata, mida nad saavad. Ja Jumal jagab suureliselt. Tema ei mõtle, kas inimene vääriline on, vaid kas keegi on valmis lasta endale midagi kinkida.
Täiskasvanud tunnevad sageli, et lapsed segavad neid. Eriti siis, kui nad tahavad rahus olla või arutada tähtsaid küsimusi.
Jeesus ütleb, et iga inimene, noor või vana, rikas või vaene saab oma elus tähtsaima lihtsalt kingitusena. Niisiis, pange lapsi tähele, neilt võite nii mõndagi õppida. Palju õpivad lapsed täiskasvanutelt, aga mõndagi õpime neilt: Jumala lähedust, usaldust Jumala vastu ja tema häid ande lihtsalt vastu võtma.
Sellepärast on lapsed nii tähtsad: perekonnas, ühiskonnas, koguduses. Sellepärast on neil eriline koht Jumala riigis. Nad on “väiksed majesteedid, kes meile kõik midagi ütlevad.”
Frieder Waas, Herrnhut
Elisabeth:” Pühapäevakoolis õpime laulmist ja lõikamist ja joonistamist ja pastakaga kirjutamist.”
