Lastelaagrist Külamal

Alustan  algusest. Juba talvel oli mõte, korraldada sel suvel  jälle  lastele üks laager.

Pereosadusest sain aktiivse jah sõna Alekseilt ja sellest oli juba suur abi, oli kellega arutada ja plaani pidada. Alekseilt sai ka laagri teema – kutsumine. 

Kevadtalvel aga selgus, et minust,  meie perekonnast  laagri korraldajat sel aastal ei ole. Pidime kogu oma tegemised reastama ja kõrvale jätma kõik, mis ei olnud seotud igapäevase äraelamisega. Pidin ka meie Soome sõpradele, kes juba kahel eelneval aastal laagris abiks olnud, teatama, et sel aastal ei saa laagrit pidada. Kahju, aga midagi ei saa parata.

Aga nõnda lihtsalt selle laagri ärajäämisega siiski ei läinud. Varsti teatas Jussi, et nemad  tulevad ikkagi. Korraldavad kõik ise, olgu meie rahulikud ja ärgem võtkem kohustusi. Nemad teevad ka söögi ja korraldavad lastepäeva. Teisel päeval aitavad meid meie talupidamises. Ja nõnda läkski – tulid, korraldasid laagripäeva, kandsid kulud.   

Et oleks kergem korraldada, muutsime toimumispaiga Pühalepa palvemajast Külama palvemajja ning otsustasime, et oleme sel aastal väiksemas ringis.

Külama palvemaja sobis sellise väiksema laagri jaoks väga hästi. Lisaks, nagu eelnevatelgi aastatel, saime laagri eelõhtul pidada ühise koosoleku koos külalistega.

Laagripäev oli tore, päikesepaisteline. Tegevused olid kahele vanusegrupile 9+ ja 9-. Mina sain sel korral osaleda osaliselt nagu külalisena ja see oli päris huvitav. Oli aega kuulata piiblitunde ja niisama olla.

Suur tänu teile - Jussi, Anja, Thomas, Susanna, Fredrik, Liina, Edny, Louise, Janina - ohvrimeelsuse ja teenimisvalmiduse eest. Loodan, et ka järgmisel aastal saame Hiiumaal kokku. Ka kõigile „meie omadele“, kes kaasa aitasid , Karina ja perekond Kõllo ja Martinid, Triinu, Kristi , suur tänu.  Olgu meil ikka tahtmist  midagi alal hoida, midagi edasi viia, midagi ehitada.

Kui laagripäev oli läbi ja kõik koristatud, märkasin, et midagi on ka palvemaja juures muutunud. Õuemuru,  muidu metssigadest auklik, oli jooksu - ja muidu jalgadest tasasemaks ja koduõuesemaks muutunud. Palvemajagi oli suvisest päikesest, avatud ustest  ja inimestest teise hõngu saanud. 

Tänan, et kõik läks nõnda, nagu läks. Tänu Issandale, kes õnnistas ja lasi korda minna.

Aga kui esimene väsimus oli välja puhatud tuli ikka mõte ka järgmisel aastal laagris kokku saada. Võib olla kolmepäevases,  võib olla jälle laiulaagis? Võib olla?

Nüüd on jäänud veel mõned nädalad ja algab  uus kooliaasta ja samuti pühapäevakooliaasta. Kuidas pereosadus uuel aastal jätkab, selgub pea. Soovin meile kõigile häid mõtteid, rõõmu, rahu, pikka meelt.  

Lui