Lastelaagrist Külamal

Alustan  algusest. Juba talvel oli mõte, korraldada sel suvel  jälle  lastele üks laager.

Pereosadusest sain aktiivse jah sõna Alekseilt ja sellest oli juba suur abi, oli kellega arutada ja plaani pidada. Alekseilt sai ka laagri teema – kutsumine. 

Kevadtalvel aga selgus, et minust,  meie perekonnast  laagri korraldajat sel aastal ei ole. Pidime kogu oma tegemised reastama ja kõrvale jätma kõik, mis ei olnud seotud igapäevase äraelamisega. Pidin ka meie Soome sõpradele, kes juba kahel eelneval aastal laagris abiks olnud, teatama, et sel aastal ei saa laagrit pidada. Kahju, aga midagi ei saa parata.

Aga nõnda lihtsalt selle laagri ärajäämisega siiski ei läinud. Varsti teatas Jussi, et nemad  tulevad ikkagi. Korraldavad kõik ise, olgu meie rahulikud ja ärgem võtkem kohustusi. Nemad teevad ka söögi ja korraldavad lastepäeva. Teisel päeval aitavad meid meie talupidamises. Ja nõnda läkski – tulid, korraldasid laagripäeva, kandsid kulud.   

Et oleks kergem korraldada, muutsime toimumispaiga Pühalepa palvemajast Külama palvemajja ning otsustasime, et oleme sel aastal väiksemas ringis.

Külama palvemaja sobis sellise väiksema laagri jaoks väga hästi. Lisaks, nagu eelnevatelgi aastatel, saime laagri eelõhtul pidada ühise koosoleku koos külalistega.

Laagripäev oli tore, päikesepaisteline. Tegevused olid kahele vanusegrupile 9+ ja 9-. Mina sain sel korral osaleda osaliselt nagu külalisena ja see oli päris huvitav. Oli aega kuulata piiblitunde ja niisama olla.

Suur tänu teile - Jussi, Anja, Thomas, Susanna, Fredrik, Liina, Edny, Louise, Janina - ohvrimeelsuse ja teenimisvalmiduse eest. Loodan, et ka järgmisel aastal saame Hiiumaal kokku. Ka kõigile „meie omadele“, kes kaasa aitasid , Karina ja perekond Kõllo ja Martinid, Triinu, Kristi , suur tänu.  Olgu meil ikka tahtmist  midagi alal hoida, midagi edasi viia, midagi ehitada.

Kui laagripäev oli läbi ja kõik koristatud, märkasin, et midagi on ka palvemaja juures muutunud. Õuemuru,  muidu metssigadest auklik, oli jooksu - ja muidu jalgadest tasasemaks ja koduõuesemaks muutunud. Palvemajagi oli suvisest päikesest, avatud ustest  ja inimestest teise hõngu saanud. 

Tänan, et kõik läks nõnda, nagu läks. Tänu Issandale, kes õnnistas ja lasi korda minna.

Aga kui esimene väsimus oli välja puhatud tuli ikka mõte ka järgmisel aastal laagris kokku saada. Võib olla kolmepäevases,  võib olla jälle laiulaagis? Võib olla?

Nüüd on jäänud veel mõned nädalad ja algab  uus kooliaasta ja samuti pühapäevakooliaasta. Kuidas pereosadus uuel aastal jätkab, selgub pea. Soovin meile kõigile häid mõtteid, rõõmu, rahu, pikka meelt.  

Lui

Esimesed laagrimuljed kohal!

Joel (5a) Külama laagis

Esimene mäng oli tutvumine. Kelle vastu pall läheb, see peab oma nime kõva häälega ütlema. Lilja nimi jäi meelde. Lilja oli see, kes kogu aeg Taanieli kaabut kandis.

Siis oli selline mäng – kelle taha palli paned, siis pead ringi jooksma ja vaatama, et tema kohale jõuad. Mängisime veel pesamuna. Keegi viskab palli. Peab püüdma, kui ei püüa läheb pesast välja, kui püüab siis ei lähe pesast välja.

Siis läksime põllu peale mängima laste mängu. Kõigepealt oli kapsamäng, siis oli üks kotkamäng. Kotkas peab teisi püüdma. Siis pidi veel jalka olema, aga keegi ei tahtnud seda mängida, olid jube väsinud.

Läksime tagasi kabeli juurde, siis oli söömine ja üks koosolek. Ennem oli veel üks aardejaht. See oli väike ülesanne, leidsime väheke vidinaid. Mina leidsin ainult mingi kilekoti, kus olid kohvitassid. Keegi teine leidis taldriku, mille peale oli joonistatud süda.

Piiblitunnis räägiti, mis sa ei tohi teha. Mina rääkisin emmele, et ei tohi isegi inimest kraavi visata. Ei tohi tappa, teisi jumalaid nagu palvetada, ei tohtind varastada.

Laager oli vägev. Piiblitunni asemel oleks võinud olla lauamäng, see on palju ägedam. Kõige rohkem meeldisid mulle pannkoogid

 Elisabeth (10 a) Külama laagris.

Teisipäeval tulid soomlased, kes olid laagri koraldajad.

Teisipäeva õhtul oli koosolek Külama palvemajas. Mina pidin seal viiulit mängima koos Riste ja Margareetaga.

Hommikul kell kümme läksime laagrisse. Kõigepealt olime kabelis, kus tehti alguspalve. Meid jagati gruppidesse , suuremad ühte, väiksemad teise.

Kõigepealt olid tutvumismängud ja siis piiblitund, kus räägiti kutsumusest. Piiblitundi juhatas Edny Fors,  ta oli väga tore.

Pärast piiblitundi oli natuke vaba aega ja siis oli meisterdamine. Me meisterdasime poti(lillepoti) inglit ja medalit kus oli kirjas JEESUS ARMASTAB SIND ja ka krooni, mida sai kaunistada kleepsude ja sädelusega. Mina tegin kõiki.

Pärast meisterdamist oli meil söömine,  söögiks oli väga maitsev makaroni -vorm. Pärast sööki läksime põllu peale,  kus mängisime jalkat ja mingit muud mängu, kus tuli palli eest ära joosta .

Pärast mängimist me tulime põllult ära kabeli juurde, kus soomlased küpsetasid meile õhtusöögiks pannkooke ja tainast oli väga palju. Neil oli kaasas gaasipliidid, millel nad küpsetasid.

 Siis tuli seiklus. Me pidime minema kabelisse ja keegi ei tohtind välja tulla , sest kõik toodi üks haaval välja. Kes oli juba ära käinud ei tohtinud kellelegi  teisele rääkida mida ta tegi. Kõik ootasid millal tema kord tuleb. Kui minu kord tuli olin väga põnevil. Kõigepealt viidi mind välja ja siis pandi mul silmad kinni ja ma pidin minema  mööda nööri, mis oli kitsas kristlase tee läbi takistuste ja siis tuli kuri kurat ja meelitas valele teele, ta ütles, et aitab mind, aga tegelikult viis mind hoopis teelt kõrvale ja siis pidi Jeesust appi kutsuma ja ta juhatas jälle teele tagasi. Siis tuli kurat uuesti tagasi ja andis raha ja ütles, kui kaasa tuled siis annan sulle selle raha ja seal on veel rohkem , aga mina teadsin juba ,et ta teeb paha ja ütlesin ei. Ja siis tuli vihm ja kurat lubas päikese juurde viia ja kommi anda.

Siis jõudsin elutee lõppu ja Jeesus ütles õnnistussõnad.

 

Siis tuli laagri lõpetamine , me saime ka käe jäljed puule panna.

 Siis oli lõpu palve ja pannkookide söömine , need oli VÄGA head.

Siis hakkasid kõik ära minema ja meie ka.

 

Mulle meeldis laager väga ja soome sõbrad olid ka toredad!:)