Sel teisipäeval- kolmapäeval sai Selja küla teedel viimast korda näha suviseid palverändureid. Omapäi suvemajas olemiste ja bussiga seiklemise aeg on selleks korraks ümber saanud.
Minul on emana suur rõõm- rõõm iganädalaste palvetundide algatusest ja iseseisvatest ja tublidest palvegrupi lastest.
Usun, et Issandki on rõõmustanud, õnnistanud seda väiksest karjukest ning kuulnud nende palveid.
Aitäh kõigile vanematele usalduse eest ja tänud ka pereosaduse sõpradele Kadrile ja Katile laagri toitlustusosale kaasaaitamise eest!
Nüüd ootab lapsi ees koolideks valmistumine kuid peagi võtavad teatepulga üle vanemad vennad ja kohtume pereosaduses taas.
Rõõmsa jällenägemiseni ja õnnistatud kooliteed!
Markus pajatab laste palvegrupi laagrist:
Alguses läksime majja ja panime asjad magamaminekuks valmis. Siis tahtsime hakata maastikumängu mängima, aga kui ma hakkasin reegeleid selgitama, tuli tädi Helgi õunu pakkuma. Korjasime endale natuke õunu ja läksime tagasi maastikumängu mängima.
Oli viis peidetud punkti, mida tähistasid pühapäevakooli logoga oranžid lipud. Igas punktis oli ülesanne või küsimus. Kõikide punktide otsimiseks oli aega pool tundi ja kõik tulid sellega edukalt toime.
Peale mängu tegime üles lõkke ja hakkasime pihta laultunniga. Laulutundi juhendas Gertrud, mina ja Riste läksime õhtusööki tegema. Õhtusöögiks tegime kartulipudruhelvestest putru, lõikasime kurgid ribadeks ja võtsime külmkapist vorste ja leiba ja läksime neid grillima. (Sellest tegi keegi ka väikese video.) Magustoiduks grillisime vahukomme.
Pidasime söögipalve ja kõik said endale pika grillvarda, mille otsas vorsti ja leiba küpsetada.
Enne seda jagasin maastikumängu auhinnad- esimese koha said Gertrud ja Riste, teist kohta jäid jagama Gudrun, Elisabeth, Taaniel ja Tobias. Kohtade järjekorras said lapsed karbist endale meeldivad auhinnad valida.
Peale grillimist tegime me õhtupalve ja läksime magama. Magamisest eriti midagi välja ei tulnud sest kõik tahtsid juttu rääkida ja omi asju näidata, sellepärast olime me kaua üleval ja lõpuks läksime veel tähti vaatama ja nägime Jupiteri, lendavaid tähti ja satelliite. Gertrud nägi esimest korda elus lendavat tähte.
Pärast tähtede vaatamist tuli issi, et Hildegard ja Gertrud koju viia, meie olime kõik juba nii väsinud et jäime kohe magama.
Hommikul pidime Ristega juba päris varakult ärkama, seitsmest. Teistel oli äratus kella kaheksast. Kui meil hommikusöök valmis sai, olid ka teised üleval ja alustasime hommikuvõimlemisega. Tegime palju erinevaid harjutusi, mis meelde tuli ja tegime ka paar teatejooksu. Siis olid kõigil juba kõhud tühjad.
Söök maitses kõigile hästi. Hommikusöögi jaoks maasikamoosipurki avades läks purk puruks ja minu sõrm katki, see oli peaaegu ainuke äpardus, mis laagris juhtus. (Jooksu ajal oli ka paar kokkupõrget ja öösel hammustas mingi putukas Tobiast).
Edasi hakkas laagriprogrammi juhtima Riste. Riste oli teinud ka ühe mängu, kus pidi otsima sedeleid, mille peal olid kirjas erinevad tähed. Tähtedest sai kokku panna laagri pealkirja. See oli „Loodu kiidab Loojat“. Siis küsis Riste veel viktoriiniküsimusi ja pärast seda algaski viimane palvekoolitund.
Vaatasin vihikud üle, osadel olid vihikud küll koju ununenud aga kellel olid kaasas, olid ka kõik täidetud.
Peale palvekooli pakkisime asjad, et pärast bussi peale minna. Mängisime mõned mängud ja sõime saiakesi kakaoga. Sel ajal kui kakao vesi keema hakkas panin mina vihikutesse kleepse, neile päevadele, mis täidetud olid. Kõik vihikud said selle nädala eest 7 kleepsu.
Jagasin kõigile, kes sel suvel kohal käinud olid, näpunukud- kes olid KÕIK korrad osalenud, said loomadest valida, teised aga said lillekujulised näpunukud ning samuti andsin tagasi eelmisel korral värvitud pildiraamid.
Meie üllatuseks olid need vahepeal ka lakitud ja sisse oli pandud meie palvegrupi esimesel kogunemisel tehtud ühispilt. Pildi peal oli ka kirjakoht ja taga salm palvelaulust.
Veel paar mängu ja hakkasime bussile minema. Riste andis koduseks tööks joonistamisülesande.
Teise karjusevärava juures tuli meile issi vastu, võttis kõikide kotid autosse ja viis bussipeatusesse. See tegi meil liikumise kergemaks ja jõudsime kiiremini peatusesse, kui oleksime Hildegardi vankri ja selle külge riputatud kottidega jõudnud. Siis oli meil natuke aega ja tuligi buss. Kõik Emmaste lapsed läksid bussi peale.
Kõik ütlesid, et kui aga selline laager uuesti tuleb, antagu varakult märku. Tundub et kõigile meeldis laager väga.
***
Laste palvegrupi laagris oli mitu väikest fotograafi- isegi napilt kolmeaastane! (Arvake ära millise pildi tegi Hildegard? Vastus: pilt nr. 068 Pildi nr 069 tegi aga aparaat hoopis ise :D) Piltide kvaliteet varieerub aga toredat vaatamist on sellegi poolest :)
Kui palveosa lahe ääres läbi sai, tuldi Süldele ja pandi põlved maha - sedapuhku lõbusaks vaibaküürimistööks:
