Tuba sai tihedalt täis aga nagu Marko ka avapalves ütles- Jeesusele on ikka ruumi!
Laulsime suvisest palvekoolist tuttavaid laule, mis vähemalt minu jaoks, olid sügisestes vihmasadudes ja tuultes korraga saanud uue ja sügavama tähenduse.Siis lugesime päevasõna, Eluleiba. Päevasõna rääkis sellest, kuidas teineteisega ka rasketel aegadel ja tülide sees käituda, kuidas üksteist alanduses enesest ülemaks pidada.
Järgnes ühine palve, kus igaüks sai oma mured ja tänu Jeesusele tuua, ka lapsed (palveristi käest kätte andes).
Lauluga palusime veel Jeesusel oma südamed puhastada.
Seejärel jagas Marko peitepilte näidates mõtteid selle kohta, kuidas me inimestena asju väga erinevalt näeme, tajume ja mõistame. Kuidas me sageli isegi pühakirja lugedes mõistame kirjutatut hoopis erinevalt. Jutu mõte oli veelkord rõhutada, kui tähtis on mitte iseennast ja oma arvamust nähtust vaid just teist inimest ja justnimelt alandlikkuses tähtsamaks pidada.
Kas ja kuidas see meil tegelikult õnnestub... Tuleb tunnistada, et mitte alati. Ja eriti siis mitte kui endal kuuldust ja nähtust hoopis teine kindel arusaam on.
Me vajame Jumalalt selles abi ja juhatust ning ilma Jeesuse, kui tõlgi ja vahemeheta, ei olegi üksteisemõistmine võimalik.
Lapsed said peale tunniosa Markuse juhendamisel õppida mängu "Majakas ja karid", milles häälte- majaka piiksumine ja karide sahin- järgi tuli pimesi sadamasse jõuda.
Sünnipäevalapse soovil oli piduroaks hernesupp ning juustu-singi kuklid, mille küpsetamisest majas leitsak püsis vaatamata vahelduvale tuulutamisele.Kohvilaua katmise ajal kuulasime Antoni värskeimat tervenemistunnistust ning tema põhjalikku tagasisidet eelpoolkirjeldatud tunniosa metoodikale.
Nagu sünnipäevale kohane, sai viimaks ka tort ja kringel lauale ning kõlas õnnitluslaul üheksaseks saanud Gertrudile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar