Tänasel usupuhastuspühal rääkis tund, nagu arvata võiski - usust. Väikeses nukudialoogis rääkisid Jumalasse uskumisest poisid Jaan ja Tõiv. Mis see usk siis õigupoolest on? Kaks meeskonda leidsid vihjete abil Piiblist kirjakoha, mis meile seda õpetab - kiri Heebrealastele 11: 1: "Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus." - vanas tõlkes :
"Usk on kindel usaldus selle vastu, mida ootatakse ja veendumus selles, mida ei nähta".Vajame usuteel Jumala abi, üksi ja oma jõuga siin hakkama ei saa. Seda õppisime läbi mängu, kus lapsed pidid üksteist juhtima läbi taksituste (tühjad plastpudelid) eesmärgi poole (komm :)). Markus proovis ära, et üksi, ilma juhatajata kinnisilmi käies, võib jõuda küll peaaegu lõpuni, aga päris lõpus võib ka ometi eksida ning eesmärgini mitte jõuda! Paarilised aitasid üksteist ja kõik lapsed jõudsid eesmärgini!
Meie usku võib võrrelda ka paatidega, mis veel peal püsivad. Senikaua kui paat terve on, suudab ta kanda üpris suurt raskust ega vaju seejuures põhja. Aga usupaadi sisse võivad ka augud tekkida, sellist pahandust võivad teha näiteks patud, kurjus, viha ja muud taolised tegelased. Kas selline paat püsib vee peal? Püsib küll mõnda aega. Aga niipea, kui tuleb raskusi või muresid, tirivad need usupaadi kiiresti põhja!
Tunni lõpus sõime kapsasuppi ja magustoiduks sai präänikut. Senikaua, kui suured ülemist ruumi koristasid, mängisid lapsed õues. Markol õnnestus saada ka toredaid grupipilte lastest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar