Eks lapsi ja retsepte ole erinevaid, ma ei arva ennast olevat ekspert ega omi lapsi olevat eriliselt "head". Mõned tähelepanekud lapsevanemaks olemise tee esimestestelt kilomeetritelt saan siiski jagada.
Olen mõistnud, et väikelaps õpib matkimise teel. Loogiline on seega, et tuleb hoolega jälgida, mida laps näeb ja kuuleb. Peale kümnendat eluaastat õpib laps rohkem sõpradelt kui vanemailt või õpetajailt. Siis on juba hilja alustada. Lapsevanemana saan anda maksimumi just vundamendi rajamises lapse elule.
Me naerame, kui öeldakse- laps on kodu peegel, kuid see on siiski ka sageli valus tõde. Teedy Tüür on täpsustanud- mitte lihtsalt peegel vaid mikroskoobisuurendus. Ehk siis laps toob esile ka selle, mida me iseenda ja avalikkuse eest osavalt varjata suudame. Meie tegeliku suhtumise, hoiakud ja varjatud käitumise.
Esimesel kümnel eluaastal mõjutab last eelkõige tema vanemate eeskuju.
Jean Pauli raamatus "Levana ehk kasvatusõpetus" öeldu, et maailmarändur õpib oma ammelt esimestel eluaastatel rohkem kui kõigil oma maailmarännakuil kokku. Laps õpib mitte õpetamise, vaid matkimise kaudu. Ja tema füüsilised organid vormivad end füüsilise ümbruse mõjul. Terve nägemine kujuneb last ümbritsevate õigete värvi- ja valgussuhete tulemusena, ja peaajus ning vereringes kujunevad füüsilised alused tervele moraalimeelele, kui laps näeb enda ümber moraalset. Kui laps näeb kuni seitsmenda eluaastani oma ümbruses ainult rumalaid tegusid, omandab ta peaaju niisuguse vormi, mis kujundavad hilisemas elus temas kalduvuse samuti vaid rumalustele. (R.Steiner)
Laps ei analüüsi, ei arutle vanema motiivide ja põhjuste üle. Ta imeb kogu nähtu enesesse nagu käsn ja reprodutseerib. Matkib. Olen märganud kuidas pooleteistaastane oskab täpselt jäljendada oma ema nõoilmeid ja kehakeelt. Näiteks- astudes segamini lastetuppa, turtsatab meie pesamuna täpselt minulikult („Mhh!“) ja tema kehakeel (kergelt küüru tõmbuv selg ja kortus kulm) väljendab pettumust kuigi keegi talle sellist reaktsiooni eraldi õpetanud pole.
Kui nüüd hoiakud ja suhtumine omandatakse nii varajases eas, on ju loogiline, et lapsevanemana tuleks just väikselapse juuresolekul end kõige rohkem jälgida. Sageli märkan enese juureski vastupidist, lapsevanemad alahindavad imikuid ja väikelapsi ning lasevad end titade juuresolekul nii kõnes kui käitumises „vabaks“ (loe pigem: käest ära.)
Mõne aasta pärast pole siis imestada kui meie eelkooliealine on ninatark, enesekesksete huvidega või hoopis „kasvatamatu“.
Mis siis on see vastumürk?
Tuleb võtta vastutus oma lapse arendamise eest. Jälgida ja arendada ennast, kasvada ise Kristuse sarnasemaks ning anda head eeskuju kõnes ja käitumises.
Jutt ning moraliseerimine ei maksa midagi kui minu kehakeel, käitumine ja harjumused lapsele hoopis muud räägivad!
Näiteks.
Kui ma tahan, et mu laps minu juttu katkestamata kuulaks, tuleb mul endal kaaslaste s.h. abikaasa ja laste juttu katkestamata ära kuulata ja mitte oma erimeelsust jutu ajal näoilmete ja turtsatustega väljendada. Selleks on aeg ja koht siis kui tuleb minu kõnevoor.
Kui ma soovin, et mu laps oma mänguasju jagaks, tuleb mul endal omi asju jagada ja jälgida et ma sealjuures eelnevalt ega tagantjärele ei kiruks verbaalselt või mitte, laenajat.
Kui ma soovin, et mu laps koristaks enese järel, tuleb mul endal oma riided ja asjad kenasti kokku panna.
Kui ma tahan, et laps täiskasvanute palvetunnis vaikides istuks ja vahelesegamata kuulaks ning veel enam- ka huvi ilmutaks ja tähele paneks, tuleb mul endal laste pühapäevakoolitunnis viibides väljendada huvi, tähelepanu ning näidata üles innukat eeskuju, täites rõhutatud entusiasmiga pühapäevakooliõpetaja korraldusi.
Sest kui ma räägin abikaasa ja laste jutu vahele, siis mu laps näeb, et teisi ei pea austama kui arvan, et minu seisukoht on õigem.
Kui ma annan omi asju pika hambaga, siis ma õpetan last ihnsaks.
Kui ma ise kiirustades või väsinuna viskan oma asjad toa nurka (teades sisimas, et küllap ma hetke pärast koristan), siis ma õpetan mõtteid mitte lugeva lapse lohakaks.
Ja kui ma laste pühapäevakoolitunnis kaasas olles tegelen vaikselt „oma asjadega“ või vestlen tasakesi sõbraga, siis ma ju õpetangi lapsele, et üritusel mis otseselt teda ei puuduta (nt. Täiskasvanute piiblitunnis) võibki oma tähtsaid asju ajada (ehk siis lapse puhul mängida, mürada jne) ning sõbraga vestelda (ehk siis lärmata, itsitada jne).
Lihtne, loogiline ju aga ometi eksime nii sageli iseendale lapsevanemaina karuteenet tehes...
Teine ülioluline nüans laste kasvatuses on distsiplineerimine. Ja paraku ka see algab enesedistsiplineerimisest.
Kui lasta asjadel omasoodu kulgeda, lähevad need enamasti kehvemas suunas. Oleme oma peres märganud, et paremuse poole lähevad asjad siis kui teha endale päevaplaan, kindel rütm. Lapsed armastavad kordusi, rütmi ehk tuttavat ja turvalist.
Igahommikune palvekoolitund (soovitavalt samal kellaajal), kogunemine lõunalauda, ühine palve, uneeelsed õhtupalvused ning pühapäevahommikused Jumalateenistused suvel ning pühapäevakool talvisel perioodil on osa meie pere laste vaimulikust rutiinist. Päevast päeva korduv osa, mis pideva kordumise kaudu saab loodetavasti sama omaseks kui kõnd või lusikahoid.
Ja oluline on, et selles mida me lastelt nõuame, osaleks mõlemad lapsevanemad. Kui mõne pakilise asjatoimetuse tõttu ühel või teisel tuleb eemal viibida siis tuleb jälgida, et vanemate omavahelised kokkulepped oleks eelnevalt tehtud ja lahkumine toimuks tähelepanu tõmbamata, et mitte rõhutada suhtumist- miski muu on olulisem.
Sest lõpeks ei ole miski muu olulisem kui see, et meie lapsed tunneksid isiklikult Teed Jumala juurde.
Mida teeme aga siis kui mõni võsukestest piire katsetab ja enesele läbi negatiivse käitumise tähelepanu nõuab?
Esmalt püüame esimese ja kolmanda sünnipäeva vahel kinnistada lapsesse harjumuse reageerida napile "EI!"-korraldusele, mis hiljem asendub juba pigem hoiatava pilgu või käeviipega. Selline harjumus tasub end eriti just avalikel koosviibimistel, kus lapse verbaalne korralekutsumine segaks juuresviibijaid sageli rohkem kui lapse enda korrigeeritav tegevus. Selgitavad vestlused on hea pidada eelnevalt või hiljem silmast silma.
Tuleb siiski ette olukordi kus laps siiski ei allu.
Ideaalis tuleks teisi segav laps teistest eraldada KUID! Teda mitte premeerida!!! Ja selle all pean ma silmas, et olukord kuhu näiteks igavusest palvetundi segav laps viiakse, ei tohi olla mingil juhul põnevam/meeldivam. Segavat last ei tohiks panna oma mugavuse tõttu vaikselt mängima, kiikuma vms. Laps peaks tundma, et palvetund oli siiski toredam kui see olukord kuhu ta sealt pagedes sattus. Siinkohal jäägu iga lapsevanema enda leida, mis konkreetselt tema lapse puhul toimiks, mõistagi ei soovita ma tekitada kompromisse lapse turvalisuse arvelt, teda järelvalveta jättes vms.
Kolme punktina minu lastekasvatusteooriat kokku võttes:
- Laps õpib mind ennast matkides. Laps ON kodu peegel.
- Häid harjumusi tekitavad vaid eeskuju ja järjepidevus- pidev kordamine, rutiin.
- Laps vajab kindlaid piire, päevarütmi ja distsiplineerimist (distsiplineerimise all ei mõtle ma siinkohal karistamist! Õigem eestikeelne väljend oleks vast ennetav kuulekustreening. Mina õppisin seda meetodit raamatust "To train up a child", mida omakorda soovitas Karinale üks kaheksa super sõnakuuleliku ja abivalmis lapse ema :))
Aga üle- ja eelkõige vajavad lapsed ikka armastust! Ja ka siin on oluline meelespea- laps ei loe mõtteid! Nagu me kõik, vajab laps iga sammul tagasisidet, pilku, puudutust, kinnitust meie jäägitust ja tingimusteta armastusest.
Väikelapsed armastavad om ema ja isa. Tingimusteta. Ja miski ei kurvasta neid rohkem kui lausolek vanemast. Emaihust väljumist võiks võrrelda paradiisiaiast lahkumisega. Ja ma usun et suuremaks ei tasuks seda lahusolemist ajada.
Meie usume, et abikaasad on üks ihu (loodud koos toimima ja üheskoos tegutsema) ning lapsed selle ihu viljadena kuni küpsemiseni peaks olema kindlalt „okste küljes“.
On meie oma valik, mida tehes me ühiselt aega veedame. Aga mina ja mu pere, meie teenime Issandat. (Jos. 24:15)
1Kor.9:26Sellepärast ma jooksen, aga mitte nagu pimesi; ma võitlen, aga mitte nagu tuult pekstes, 27vaid ma löön oma ihu ja teen ta oma orjaks, et muile jutlustades ma ise ei muutuks väärituks.
