Eilne õhtune ja tänane varahommikune telefonikõne tõotasid kordust eelmise nädala kinoklubile- ega midagi, võtsime usaldava hoiaku ning lootsime, et kes tõbed läbi põdend või veel jalul, need siis saavad kokku ja küllap Jumal ise õpetab :)Inimlikult ju nii vähese etteteadmise juures valmistada ette tunni jutustav osa, meisterdamine, lauluvalik, kinoosa ja söök, oleks- olgem ausad- isegi hea tiimitöö korral natuke palju :D Jumalale aga pole miski võimatu- isegi mitte siis kui osa kodutiimist ja palvemaja võti hoopis teises saare otsas, muist pereosaduse rahvast aga kommunikatsioonivahenditest puhkamas ja teine osa tõbistena kodudes...
Ja just sellises olukorras teeb Jumal üle inimvõimete ja ootuste!
Ja kõrvalt vaadates sai kokku päris vahva tund- peale alguspalvet ja -laulu liikusime sammukese edasi meie selle hooaja värvivihikus (koduseks ülesandeks jäi pildid värvida!)- jutustasime Iisaki poegadest, eriti aga nooremast ja kavalamast vennast Jaakobist ja sellest, kuidas noorema venna püüd esimeseks saada, teda lõpuks kodunt põgenemagi sundis... Ja kuidas Jumal meile inimestele hoopis vastupidiselt jälle asja lahendas- kuidas Tema kõikevõitev arm andis uue võimaluse ning õnnistuse.
Jaakobi unenäos kuuldud Jumala sõnu õppisime kuldsalmina pähe ning siis meisterdasime lambavillast ingleid.
Jaakobi teemalist multifilmi meil veel pole, sestap vaatasime lugu ühest teisest mehest, kes ka algul Jumalale kuuletuda ei tahtnud, siis põgenemisega asja parandada püüdis ja lõpuks samuti uue võimaluse sai- lapsed arvasid kohe ära- see mees oli Joona.
Tunni lõpetasime aga pühapäevakoolile annetatud toidu- ja riidesaadetise üle rõõmustades ning osa sellest sai ka kojujäänuile edasi toimetamiseks autodesse pakitud.
Järgmisel pühapäeval, kui Jumal tervist annab, on õpetajatäheke taas meespere rinnas ja tundi teeb Altmäede pere.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar