Korraldada isade, poiste üritus Kureturu metsas oli juba läinud aastal pakutud idee, mis küll realiseerus lõpuks üritusena koos ööbimisega vennaste palvemajas. Tol korral olid kaasas ka tüdrukud. Sel korral läks siis nõnda, et meie pühapäevakooli 3 poissi ja Nurste 4 poissi olid valmis oma raskete kottidega matkateele asuma. Retke alguses uurisime kaardilt kus me olema ja kuhu peame jõudma. Tegime tutvust Pauluse misjonireisi kirjeldusega ja onu Marko palus Taevaisa õnnistust eelseisvale retkele.Alul tundus asju väga palju olevat, aga tänu Kadrile, kelle hea Isa ise oli meile appi saatnud, jaksasid ka väiksemad osalejad oma kandami laagripaika tassida.
Ilm oli suurepärane, meri oli imeilus. Isegi parme ei olnud üleliia. Retke noorim oli 5 aastane Tobias, ülekaaluga olid esindatud 6 aastased - 3 poissi ja vanim osalejatest oli 12 aastane Margus.
Esimene päev läksime Liivalaukast mööda veepiiri Vähelaidu tippu, kus leidsime enesele sobiva laagripaiga. Ühelt kivilt teisele hüpates olid varsti mõnedel saapad triiki vett täis. Selgus, et ilma jalanõudeta läheb ehk pareminigi. Meri oli kaldale uhtunud kõiksugu puidust klotse ja lauajuppe, mida sai teel korjatud ja hiljem ka lõkketule jaoks kasutatud.
Meie retke üks eesmärkidest oli selgusele jõuda, kuidas kulges Pauluse esimene misjonireis. Mis asi see misjonireis on ja mis Paulusega sellel reisil juhtus. (Apt 13,1-14,28)
Kui telgid olid üles pandud ja magamiskotid valmis seatud oligi aeg Kirja uurida, järgnes õhtusöök ja laiutipus ringi uitamine, vees sulistamine, kivide otsa ronimine ja spinningu viskamise harjutamine. Kaasa oli võetud ka üks kalavõrk, mis sai madalasse kaldavette kalu ootama pandud. Ja siis lõkke ümber istumine ja vorsti küpsetamine ja päike hakkaski juba merre vajuma ja Kõpu tuletorn heledalt plinkima. Nüüd siis õhtupalve ja telkidesse. Mõni magas juba telgi poole astudes, mõni tahtnuks veelgi olla – nagu laagris ikka. Siiski oli varsti ainult meie neljajalgne matkasell see, kes laagrirahu järele valvas.
Hommikune unigi magatud, asusime jälle toimetama. 1,2,3 ja Markusel juba kott pakitud ja telgist väljagi tõstetud. Omas vanuseklassis kindlasti tublim matkaja. Kui teised alles unistena kohmitsesid, sai tema juba järjekorravabalt spinningut heita.
Läksime ka oma võrku vaatama ja oh imet – 2 kala, üks säinas, teine lest. Kala on põnev vist igal poisil püüda, aga kui veel näkkab siis muudkui hüppa ja hüppa. Võrgupüük andis võimaluse ka võrgu puhastamiseks, mis ühise tööna kiiresti laabus. Vahepeal oli laagrisse saabunud ka onu Taavi, kes teise päeva raske ja pika matka aitas kergemaks muuta. Teise päeva minek oli ikka päris suurtelt poisteltki jõudu ja kannatust nõudev. Rada läks läbi madala vee, läbi rohu ja madala pilliroo, okstega täidetud traktorirööpaid pidi ja üle sooja liiva ja maasikatega kaetud seljandiku. Avarad rannakarjamaa vaated, luiged merel ja ennekõike lähenev sihtmärk –linnuvaatlustorn andsid jõudu nurisemata edasi minna. Varsti hakkasidki paistma inimesed, kes linnuvaatlustorni juures askeldasid ja tüdrukud kes vastu lippasid.
Ja retk oli raske. Kas need raskused olid milleski sarnased Pauluse raskustega? Kindlasti nõuab igasugune jalgsi matkamine inimeselt jõudu ja vastupidavust. Poisid tulid retkega hästi toime ja olid hoopiski iseseisvamad kui kodustes olukordades.
Tänu vastutulijatele. Oli rõõm näha nii paljusid ja lõkketuli ja söök ja linnuvaatlustorn, kust näeb kaugele ja kui binokliga vaatad siis veel kaugemale.
Tagantjärelegi on mul tõesti rõõm, et see retk teoks sai. Kõik meist mitteolenev laabus imeliselt, olime hoitud ja sihtmärgil terved ja rõõmsad. See oli mitmelegi esimene matk seljakoti ja telgi ja ööbimisega ja ilma emmeta. Aga kindlasti mitte viimane.
Tänu ja õnnistussoov kõigile osalejatele – Tobias 5a, Kristjan 6a, Erkki 6a, Taaniel 6a, Markus 9a, Jaan Martin 9a Margus 12 a.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar