Selle kuu loosung vennastekoguduse kalendri järgi on Pauluse 1.kirjast Korintose kogudusele, selle kirja lõpuosast. Valvake, seiske usus, olge mehised, saage tugevaks! Kõik teie teod sündigu armastuses. See on Pauluse üleskutse kogudusele. Eriliselt rõhutatud sõnum, mis jääb kõlama viimasena. Üleskutse on VALVAKE. See tähendab olge ärkvel, ärge uinuge. Valvamisel olge mehised, tugevad. Samas on täpsustus, et mitte igasugune tegevus, mis on küll seotud valvamisega ei ole hea. Kõik teie teod sündigu armastuses. See on üsnagi maksimalistlik. Aga seda peaksime ikka meeles pidama ja selle pärast palvetama, selle poole püüdlema.
Jeesus käsib meil armastada oma vaenlasigi. (Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase isa lasteks- tema ju laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Mt 5, 44- 46)
Või armastage oma ligimest nagu iseennast. Mõelgem selle peale. Oleme seda üleskutset ju nii palju kordi kuulnud, et me seda kuuldes tegelikult ei kuulegi. Vähemasti minuga on küll nõnda. Aga teinekord jääd mõtlema, mida see õigupoolest tähendab, armasta oma ligimest nagu iseennast, mida sellega mõeldud on ja kas mina ikka suudan oma ligimest (olgu see kes tahes) armastada nagu iseennast. Kui meil hästi läheb ja muresid vähe on siis ehk ei olegi kuristik siin nii sügav. Aga teatud situatsioonis tõuseb päevakorda vanarahva ütelus – oma särk on ikka ihule ligemal.
Viimasel ajal on mul silma hakanud diskussioon nn õige õpetuse ja vennaarmastuse vahekorrast. Üks pool väidab, et me ei peaks rahu nimel leplikult suhtuma kristlikku õpetusse, mis meie uskkonna meelest õige ei ole. Ikka „õige“ õpetus enne ja siis saame ka vendadega rahus elada. Õnneks ei ole uskkondade vahelised suhted meie päevil vähemasti siin Eestis, ka Hiiumaal, mitte eriti pinevad. On olnud hulga halvemaid aegu. Seda silmatorkavamad on üleskutsed vastasseisuks.
Sageli sõltub sellest millisel seisukohal on koguduste vanemad, jutlustajad, kas erinevad kogudused elavad rahus teineteise kõrval või valitseb sallimatus. Üksikute inimeste, eriti teiste poolt arvestatavate inimeste hinnang, suhtumine võib väga paljusid mõjutada. Kas mina olen see kes lepitust ja armastust otsib või olen ma näpuga näitaja, halva ja lahutava rõhutaja, parastaja?
Kas ma armastan oma ligimest nagu iseennast? Ka kristlik vend teisest kirikust, kogudusest on ligimene, Jumala loodu. Ka temas on jumalik osa.
Ralf Luther on ütelnud:“ Armastus loodab kõik; ta ei või loobuda ootusest, et kaasinimene, olgu ta eksinud kuitahes kaugele, ometi kord pöördub tagasi oma algallika juurde. Lootusel ja usaldusel, mida inimene vaikides kannab oma südames teise pärast on vägev jõud kõrvaldada eelarvamusi ja kiskuda maha vaheseinu.
See mis kristlikke kogudusi eristab on tegelikult vähene. Otsigem seda ühist osa ja toogem see välja. Otsigem teid, kuidas saaksime kristlastena tõepoolest lähemale armastuse kaksikkäsule või tänasele sõnale – kõik teie teod sündigu armastuses.
