pühapäev, 29. märts 2009

Meie tunnistus

Elame kalendrikevades ja tänasest ka suveajas, aga talv on visa järele andma. Viimastel aastatel on kevad kiirustanud ja juba veebruaris kevadise suurvee toonud. Sel aastal meenuvad lapsepõlve talved, kus märtsi lõpul veel päris korralik lumi oli ja sinililli ehk aprilli keskel leida võis.

Vaatamata tõrksalt taanduvale talvele alustasime märtsi viimast pühapäevakoolitundi siiski kevadelauludega. Kordasime juba varem õpitud laule ja õppisime ka uue laulu piiblilaulude vihikust “Rõõmustage Issandas” /Ps 97,12/.

Viimases tunnis enne koolivaheaega rääkisime Vaimu viljadest, nagu nad on loetletud Galaatia kirjas 5, 22-23 – armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus. Olles Kristuse omad peaks meidki nende viljade järgi tuntama.

Tänase tunni teema Meie tunnistus jätkas arutelu viljade teemal. Täpsemalt - mil viisil me oma vilju kahjustame või hoopis kaotame.

Heaks abiliseks oli siin Eesti Lastemisjoni sellesisuline materjal.

Mis kahjustab siis meie head tunnistust Kristusest, sööb sellesse auke, kisub küljest tükke?

  • kui me palvetame ja samas meie süda ei palveta kaasa. Tahame teistele head muljet jätta. Vahest on palvetamise põhjus ainult ema-isa nõue ja manitsus. Jumal ootab aga sõbralikku, usalduslikku vestlust endaga.
  • kui me omame küll Pühakirja, aga ei loe seda ega õpi tundma Jumala tahtmist. Piibel on kui iluasi riiuli kaunistuseks, mida ei tihata kättegi võtta. Leiame küll aega päevalehtede, Kroonika, televisiooni jaoks aga emakeelne Jumalasõna ootab oma aega.
  • kui meie suhtumine Jumalasse on seotud meie tujudega. Kui on hea aeg siis on kõik superlatiivis, kui on halb aeg siis teeme Jumalale etteheiteid. Jumalale, kes on meile nii palju tõotanud ja kes ei ole kunagi oma sõnast taganenud.
  • kui me oleme kurjad ja turris nõnda, et keegi ei julge meile lähenedagi. Kuidas saame siis teiste inimestega sidemeid luua, kui me ei ole lahked ja hoolivad?
  • kui me suure suuga räägime oma kaaslastest ainult halba, teeme inimeste kohta inetuid nalju, valetame. Siis ei oota küll keegi, et me ka Jeesusest räägime. Palume igal päeval, et Jeesus puhastaks meie mõtteid, sõnu.
  • kui me meile usaldatud saladusi edasi lobiseme. Saladustest räägi üksnes Jeesusega.
  • kui me Hea sõnumi endale hoiame ega räägi sellest oma lähedastele, sõpradele, teistele inimestele. Me oleme täidetud heaga, aga teistele seda ei jaga.
  • kui me oleme mugavad ehk laisadki ja ei jõua koguduse koosolekutele või hilineme pidevalt. Nõnda ei saa meie kaaslased meid usaldada.
  • kui me oleme küll usinad koguduses käijad, aga käitume seal lärmakalt, jonnime, krabistame kommipaberitega või kolistame pinkidega. Teeme, et teisedki Jumala Sõna ei kuule.
  • kui me näppame teiste asju või langeme teiste raskete ja laostavate pahede võrku.

Kõik need “kui´d” on rõhuvad, rasked. Tekib küsimus – kas peaks sellest halvast nõnda rääkima?

Jah, kõik see tuleb meie ellu vargsi ja me vahel ei märkagi, kuidas oleme langenud saatana lõksu.

Kui me aga käime koos Jeesusega siis saame Tema abiga neist raskustest võitu. Usalda Jeesust ja räägi Temaga.

Käigem koos Jumalaga ja “ saagem pühaks kogu oma käitumisega, nii nagu on püha see, kes meid on kutsunud.” 1 Pt 1,15

1 kommentaar:

Meeli ütles ...

Kuressaare Siionis rääkis Andres Hermaküla täna samuti kristlaseks olemisest ja tunnistamisest. Ta tõi näite, et sageli on kristlased nagu „hiired urus“, kes küll agaralt ühelt turvaliselt kristlikult ürituselt teisele lipsavad, puutudes vaid hetkeks ümbritseva maailmaga kokku ja olles turvalisse hiireurgu tagasi jõudes õnnelikud kordaläinud päeva üle... Jeesus aga on meile öelnud- teie olete „maailma valgus“ ja „maa sool“. Ainus, mis eraldab õiget patusest, on Jumal ise. Jumal armastab patuseid sama palju. Meie ülesanne siin on aga tundes Jeesust teha Jeesus tuntuks. Mitte kükitada nagu hiir oma turvalises urus (aegajalt nina uudishimulikult välja pistes) vaid olla oma igapäevase eluga tunnistuseks maailmale. Ja me peaksime elust rõõmu tundma! Koguduse osadus peaks olema nagu akulaadimine, korraks stepsel seina aga tõeline teenistus toimugu aga „urust“ väljas. Säragem siis nii nagu jaksame- järgmise pistikupesani! :D