Kõigest ema?
Nägin kord autoregistrikeskuses üht naist, kes vahetas oma juhiluba. Ta täitis ankeeti ja ametnik küsis temalt tema ametit. Naisel oli väga raske end määratleda väljapakutud vastusevariantide abil. Ametnik küsis: "Ma mõtlen, kas teil on töökoht, või olete te lihtsalt......?"
"Muidugi on mul töökoht," vastas naine. "Ma olen ema."
"Me ei arvesta emadust ametina, variant “koduperenaine” katab ankeedis selle valdkonna". ütles ametnik kaastundlikult.
Unustasin kogu selle loo mõneks ajaks, kuni sattusin isegi samasugusesse olukorda, mis leidis asset sedapuhku linnavalitsuses. Mind teenindav ametnik oli silmnähtavalt karjäärinaine: tegus, võimekas ja kannustatud oma kõlavast ametinimetusest,mis võis olla midagi nagu “kantseleiülem" või "linnavalitsuse registraator." "Mis on teie amet?" pomises ta. Mis pani mind niimoodi vastama? Ma ei tea. Sõnad lihtsalt voolasid minust välja. “Viin läbi uurimistööd laste arengu ja inimsuhete alal”. Ametnik peatus, pastakas tardus õhku ja ta vaatas üles, nagu oleks kuulnud valesti. Kordasin oma “ametit” aeglaselt, rõhutades iga üksikut sõna. Siis jätkas ta imestades minu poolt öeldu kirja panemist. "Kas ma tohin küsida," ütles ametnik uue huviga,"mida te täpsemalt teete oma töös?" Külmalt, ilma ühegi värina või kõhklusenoodita hääles, kuulsin end vastamas: "Mul on sel alal jätku-uuringu programm,(millisel emal seda poleks?) nii teaduslaboris kui ka väljaspool seda, (tavaliselt oleksin öelnud toas ja õues). Töötan oma ülemuse heaks, (kõgepealt Issandale ja siis kogu pere heaks) ja mul on juba 4 kaastöötajat (kõik tütred). Muidugi on see töö on üks kõige nõudlikumaid (kas mõni ema on teist meelt?) ja sageli pean töötama 14 tundi päevas (24 on tegelikult tõepärastem). Aga see töö on rohkemate väljakutsetega midagi hoopis enamat kui tavaline kärjääri tegemine ja tasu on ka rohkem rahuldust pakkuv kui lihtsalt raha." Oli tunda, et ametniku respekt minu suhtes oli kasvanud, kui ta peale ankeedi täitmist mind isiklikult välja juhatas.
Kui ma oma õueväravast sisse keerasin, ülestõstetuna oma hiilgavast karjäärist, tervitasid mind mu “koostööpartnerid teaduslaboris”, vanuses 13, 7 ja 3. Teiselt korruselt kostis meie uusima laste arengu teadusliku uuringu programmis osaleja hääl (6-kuune beebi), kes testis oma uusi vokaalseid võimeid. Mul oli tunne, et tegin bürokraatiale ära! Ja ankeetidesse olin ma kirja pandud kellegi väärtustatumana kui "lihtsalt üks ema."
Emadus! Milline hiilgav karjäär! Eriti kui see ametinimetus on uksesildil kirjas. Kas see teeb vanaemadest siis peaspetsialistid? Ja vanavanaemadest ülemspetsialistid ? Ma arvan küll!!! Samuti teeb see tädidest uurijate assistendid.
Jaga seda lugu mõne emaga, vanaemaga, tädiga või oma sõpradega. Olgu neil vähem muresid, rohkem õnnistusi ja et midagi muud peale õnne ei tuleks nende koduuksest sisse.
Tundmatu autori kirjutise tõlkis Jumala ja sõnastiku abiga K. Käär
(Piltidel meie pühapäevakooli laste "kõigest emad :D")
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar