mõtteid hommikuselt teenistuselt

Baptistiringkondades loeti täna ringkirja, kus materiaalsete varade üle vägikaigast vedavatest osapooltest ennast kannatajaks pidav pool koguduste abi ja õiglusemõstmist palus kuna teine osapool ei ole nõus juristide juuresolekul kohtuma jne... ma ei püüagi siinkohal spekuleerida, kas tal oli selleks põhjust või mitte või kummal on õigus.
Südamesse tõusid mõned mõtted, millest Lugusel ka tunnistuse andsin ja jagan seda siis siin teiega ka.
Arvan, et kui Jumalata tegutseda siis varem või hiljem põrkume selliste küsimustega- kes oli idee autor, kumma panus on suurem, kellel on õigus?
Need ei ole küsimused, mis Püha Vaim meie südamesse paneb. Nende küsimuste kaudu räägib meis inimlikkus. Me oleme sageli oma õig(l)uses nagu Joona kui ta mäe otsas istus ja ootas et Jumal pahad Niinive linna elanikud sootuks hävitaks.
Aga Jumal ei toimi nii. Armulikkus ja halastus- see on kõigi võimalus ja lootus... Jumal pöörab sageli nooleteraviku ümber, meie endi suunas ja isegi kui meile ON ülekohut tehtud, tahab Tema ikka meid ennast meeleparandusele ja andestusele suunata.
Mis kasu on kirjutada avalik kiri sõnadega: “ma olen valmis andestama”... Valmis andestama kui teine osapool andestust palub?
Jumal on meid enne armastanud- juba siis kui me pattudes elasime ja ootab ka meilt sedasama suhtumist nende osas, kes meie vastu eksinud.
Ja seda meie endi huvides- ammu on selge et andestamatus ja vihapidamine ei tee halba mitte “süüdlasele” vaid selle negatiivse hoiaku enda sees kandjale. Aneks andes ja vaenlasi armastades vabastame ennast saatana mõju alt ja eestpalveid tehes ja õnnistades anname maad Jumala õiglusele ka oma riiuasjas.
On vajalik, et meie- lapsevanemad- mõistaksime, lapsele ei ole vaja õpetada piiblilugusi või teoloogiatarkusi, välist head käitumismudelit ja maneere vaid on vaja laps õpetada tundma Jeesust ennast! Kui palju kergem on siis ka laste omavaheliste konfiktide korral suunata nad mitte inimesi vahemeesteks nõudma vaid Issanda ette alanduma ja meelt parandama.
Mõnikord ma ütlen lastele (kui nad kellegi peale kurtma tulevad), et “Räägi Jeesusega, küsi, mida Tema ütleb.” ja nii mõnigi kord oleme ise pidanud üllatuma kui pärast kuuleme, mida Jeesus vastas :) Mitte alati ei oleks ma oma inimlikkuses sama moodi vastata osanud... Nii palju kõrgemad on Jumala mõtted meie omadest... Uskuge- Jeesus tõepoolest kuuleb ka laste palveid ja vastab! Näidakem siis usinalt eeskuju ja õhutagem lapsi maast madalast Jeesusega rääkima!

Ma tahan meile kõigile väga südamele panna- palvetagem ja parandagem meelt- iga kord kui tundub, et meile on ülekohut tehtud ja ülekohtuselt hinnatud- otsigem Jeesuse ligiolu ja kõik muu saab tühiseks...
Ärge siis muganduge praeguste aegadega ega saage selle maailma sarnaseks- Jumal ise meid väga õnnistagu, et võiksime olla valguseks ja soolaks ka oma väikese pühapäevakooli seltskonnaga.
Aamen.