2014a lõpul ja 2015a algues toimus Kärdlas laste efektiivse õpetamise (LEÕ) kursus pühapäevakoolide õpetajatele, mille korraldas Ühendus Lapsed Eestis.
Pean tunnistama, et esimene reakstsioon kursusest kuuldes oli, et ma ei osale ja nii ma kõigile ka teatasin, kellega sellest juttu tuli. Arvasin, et ma ei vaja seda ja pealegi võttis kursus enda alla tervelt kolm nädalavahetust - pereema puudumisel peab ju keegi tema kohustused selleks ajaks üle võtma. Aga viimasel hetkel enne koolituse algust ja parajasti päevakorras olevate õpetamisküsimuste mõjul otsustasin siiski kursusele minna.
Olen rõõmus, et siiski osaleda otsustasin. See aitas mul paljusid oma varasemaid seisukohti ümbervaadata, vanu tõdesid meelde tuletada ja rakendama hakata ning uusi ideid leida.
Kõigepealt olgu öeldud tõsiasi, et ma polnud siiani end kunagi identifitseerinud pühapäevakooliõpetajana. Jah, mul on õpetaja kutse ja ma olen töötanud koolis ja õpetan oma lapsi kodus, aga mina ja pühapäevakooliõpetaja? Meil on ju ikka lapsi õpetanud mehed. Ja mina olen olnud tunnis oma mehe assistent. Ja Nurste koguduse juures olen ma koos Piretiga olnud väikelaste hoidja koosoleku ajal. Kas ikka on nii?
Nägin ühtäkki, et kui ma ei keeldun nö pühapäevakooliõpetaja identiteedist, ei teadvusta ega võta seda omaks, siis keeldun ma ka vastutusest sellega seoses. Ja tegelikult keeldun ma hoopis eesõigusest jagada evangeeliumi nii, nagu meid on kutsustud seda tegema. Sest nii see on - meid ei ju ole kutsustud mitte lapsi lõbustama neile vabaaja tegevusi pakkudes või huviharidust andes, ka mitte koguduses koosoleku aja lapsehoiuteenust pakkuma. Meid on kutsutud järgima Psalm 78:3,4 sõnu "Mida me oleme kuulnud, mida me teame ja mida meie vanemad on meile jutustanud, seda me ei taha mitte salata nende laste eest; me jutustame tulevasele põlvele Jehoova kiituseväärt tegudest, tema vägevusest ja tema imedest, mis ta on teinud!".
Lapsevanemaid on kutsutud peres kasvatama lapsi tarkuses ja jumalakartuses. Kas ei peaks koguduses jagatama eakohast õpetust pühakirjast ka lastele? Mitte lõbustusi ja lastehoidu, vaid eakohast õpetust selle sama kohta, millest räägitakse suurtele. Lisaks on meile antud käsk viia evangeelium kogu maailma, ka nende inimeste hulgas on lapsi.
Kursusel mainitud statistika kohaselt on 94-95% täiskavanuna pöördunutest lapsena midagi Jumalast kuulnud, käinud ise pühapäevakoolis või näiteks vanavanemate kaudu teavet saanud. Ka siis, kui vahepeal viib elu kirikust kaugele, on lapsena kuuldul väga suur mõju. Noorelt tehtud otsused mõjutavad seega kogu ülejäänud elu.
Nägin nüüd pühapäevakooliõpetaja rollis senisest suuremat võimalust ja vastutust. Kuna ise olen lapsena ja teismelisena saanud pühapäevakoolitundides õpetust just CEF (rahvusvaheline organisatsioon Child Evangelism Fellowship, keda meiemail esindab Ühends Lapsed Eestis ) materjalide järgi, siis olid paljud praktilised teemad mulle mitte uued, vaid vana meeldetuletus. Luguse pereosaduse töös läbi aastate ja erinevate inimeste poolt kasutatuga on täpselt samamoodi - head ja vanad, aja jooksul toimivaks tunnistatud viisid! Kuna aga meie perede esimesed lapsed on juba teismeeas, on mõndagi varemkasutatut ja vahepeal unustatut hea jälle meenutada ja taas kasutusele võtta.
Üks põhjus, miks arvasin end seda kursust mitte vajavat, on see, et ma ei ole kuigi hea teiste tehtud materjalide kasutaja. Pildid veel, aga tunnikonspektid - ikka teen ise ja uue. Lähemalt materjalidega tutvudes aga sain teada, et see ongi vaid raam, millesse tulebki oma vajadustele ja võimalustele sobiv sisu tekitada. Teatud mõttes võib öelda, et alles siis kui "skelett" on olemas, saab hakata luudele liha peale kasvatama. (Lihtsalt infoks olgu öeldud, te CEF materjalid on koostatud nii, et on võimalik aastaid õpetada nii, et maailma loomisest alates ükski teema ja kordu ja Piibel läbitakse, teismeikka jõudes algab nö juunioride programm taas maailma loomisega peale, aga juba põhjalikumalt.)
Mõned mõtted aga üldisest õpetamisest pühapäevakoolis, mis kõlama jäid:
* Me ei jutusta lihtsalt piiblilugusid, vaid põhitõdesid Jumala kohta.
*Mitte segamini ajada teemat ja põhitõde.
* Õpetame Piiblist, mitte mõnest raamatust kellegi teise interpretatsiooni (kõigi vanuste puhul).
*Õpetamine on enam kui ütlemine, mainimine ja jutustamine, see on aitamine õppida, omandada ja praktikasse rakendada.
* Õpetamise kvaliteet on olulisem kui kvantiteet.
*Laps peab teada saama, kuidas õpitut elus kasutada.
Veel räägiti nn kuldsalmide õpetamisest, laulude kaudu õpetamisest, sõnadeta raamatu kasutamisest ja muidugi piiblitunni ülesehitusest. Teooriaga käis kaasas ka praktika, see tähendab, et pidime kõike õpitut läbi proovima. See ei olnud sugugi lihtne ka siis, kui teooria tuttav ja selge tundus :)
Lõpetuseks ei saa mainimata jätta, et tegelikult oleksin väga tahtnud, et samal kursusel oleks saanud osaleda kõigi pereosaduse perede isad ja emad. Sest iga pere on oma kodus lastetöö meeskond ja kõik me pered kokku oleme suurem töömeeskond. Ja kõik Hiiumaa pühapäevakoolitöö tegijad on veel suurem meeskond. Mulle tundub, et teile kõigile oleks kursusel meeldinud! Sama tore, kui uusi ideid saada, on alati hea kinnitust saada eelnevalt tehtu kohta, et siiani on käidud õiget rada.
NB! Kursuse kohalik eestvedaja Kristel Elmi kutsub 27.02 kell 18.00 kõiki Hiiumaa lastetöötegijaid Kärdlasse baptistikoguduse palvemajja kokkusaamisele, mille käigus tehakse ettevalmistusi juba ülestõusmispühadeks ja jagatakse mõtteid, peetakse koostööplaane. Oodatud on kõik, mitte ainult seekordselt koolitusel osalejad.
