Kuhu Jumala armastuse uuendavad jõud on sisse pääsenud, seal puhkeb me elus midagi kevadetaolist. Sellest osadusest võrsunud elu särab sisemisest rõõmust, mis päiksena valgustab ja soojendab uuendatud südant. Kurjuse ja patu külmad ahelad on murtud, hirmud ja mured taandunud, kevadised rõõmulilled puhkevad.
Rõõmupuudus – ilma Jumalata kannatavad inimesed kroonilise rõõmupuuduse all. Rõõmu püütakse asendada lõbustuste ja meelelahutustega. Lõbu pole aga niivõrd rõõmu asendaja, kuivõrd pigem tema kustutaja. Lõbustustega püütakse unustada elu tegelikkust. Kunstlikule meeleolutõusule järgneb aga sügav langus. Rõõmu elava vee kaevu asemel istutakse omakaevatud kaevu ääres, mille vesi on muutunud halvaks ja varjatud praod ei pea sedagi (vt Jr 2,13).
Rõõmuvaenulikud tegurid – alaline mure, närvitsemine oma maiste vajaduste pärast. Sisemine kärsitus, närvilisus, enesega riiusolemine. Hirm tuleviku ees. Riidlemised, kadetsemised, kättemaksumõtted.
Ei valud, eluraskused ega katsumused suuda röövida seda rõõmu. See kiirgab läbi tumedatest varjudest, mida elu meie teele toob. „ Kiidetud olgu… kõige lohutuse Jumal, kes lohutab meid kõigis me viletsustes, et me võime lohutada neid, kes on kõiksuguses viletsuses, lohutusega, millega Jumal meid lohutab“ 2 Ko 1,4. Paulus on vanglas, aga virgutab teisi rõõmule. „Olge ikka rõõmsad Issandas! Ja taas ma ütlen :“Olge rõõmsad!“ Fi 4,4. See on eriline tunnetus:“ Kui kurvastatud, aga ikka rõõmsad“ 2 Ko 6,10. Jeesus, minnes vastu oma kannatusele ja surmale, ütles:“ Seda ma olen rääkinud teile, et minu rõõm oleks teie sees ja teie rõõm saaks täieliseks“ Jh 15,11. Kes sellises olukorras jagab rõõmu teistele, sellel peab olema rõõmu üliküllus. „Jumala riik on… õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus“ Ro 14,17.
Rõõm on Jumalast meie jaoks ette nähtud loomulik seisund. See pole kergendustunne haiguse valude vahel ega süsti saamisest tekkinud leevendus, - see on surmahaigusest terveks saanud inimese rõõm. Kui inimene saab nii raskest haigusest terveks siis ta ei hüppa ega naera, vaid tal on terve inimese rahulik meel.
Uskliku rõõm on pidev. See on rohkem teadmine kui tunne. Rõõmu allikas ei ole mitte inimeses vaid Jumalas. „Olge rõõmsad Issandas!“ Et see rõõm on varjul Issandas, sellepärast „ükski ei võta teie rõõmu teilt ära“ Jh 16,22.
Rõõm Issandas rajaneb peamiselt sellele, mida tema on meie heaks teinud. Tema suri meie eest, et meil elu oleks. Tema tõusis üles, et me võiksime käia ülestõusmise jõus. Tema läkitas oma Püha Vaimu, mille kaudu ta on iga päev meie juures ja meie sees. Tema juhib oma Vaimu läbi meie elu nii, et kõik sündmused tulevad meile heaks. Tema on andnud meile oma Sõna, mis toidab, juhib, manitseb ja kinnitab. Tema läbi võime alati minna palves Isa armuaujärje ette kõigi oma vajadustega. Tema teeb, et me tahame ja võime elada temale meelepäraselt.
Uskliku inimese peamine rõõmuallikas on osadus Jumalaga. See avaldub eriti tänu –ja kiituspalves, millega me Isa ette tuleme. Kiida, mu hing, Issandat, ja kõik, mis minu sees, tema püha nime! Tema annab andeks kõik su pahateod ja tema parandab ära kõik su vigadused. Tema lunastab su elu hukatusest ja ehib sind helduse ja halastusega kui pärjaga“ Ps 103, 1-4. Kui palju on Piiblis selliseid tänu-ja kiituslaule! Iga sellise laulu taga on hõiskav süda.
Puhast rõõmu annab usklikule ka osadus Jumala rahvaga. Armastus ja rõõm käivad ikka käsikäes. Esimesed kristlased Jeruusalemmas „ viibisid iga päev ühel meelel pühakojas ja võtsid toidust ilutsemise ja siira südamega, kiites Jumalat ja leides armastust kõige rahva juures“ Ap 2, 46-47. See on tõeline rõõmu ühiskond, kus kõik inimlikud erinevused ja lahkhelid on ületatud jumala armastusega, sest „ usklike hulk oli üks süda ja üks hing“ Ap 4, 23.
Väljavõtted Robert Võsu raamatust „ Evangeelne eetika“
Esmaspäevast reedeni (24.-28. augustil) kell 10.00 - 12.30 leidsid Emmaste noortekeskuses aset RÕÕMUPÄEVAD. Kavas olid Jumala Sõna, laulud, mängud, käsitöö, näks ja palju rõõmu.
